Nüüd me kõik (mina, ksf Isandpauk, ksf Telc, +2 autojuhti) Ukrainast tagasi. Nagu öeldud siis teekonnal sinna midagi erilist ei juhtunud kui välja arvata pikast autos istumisest tuharalihastesse kogunenud piimhape. Siiski nii palju, et Leedu Poola piiril võeti maha ainuke masin, millel oli ajutine ülevaatus. Kuna seda passis kirjas ei ole siis selle üle käis veidi pikem arutelu. Ütlesin, et number vahetati ja uude passi ei pandud. See sobis. Tegelt meile ajutine piisas ja lihtsalt ei viitsinud päris ülevaatusele minna kuigi nimetatud vead olid kõik likvideeritud.
Koha peal tundub, et inimesed üritavad elu eest ära unustada, et sõda käib ja üritavad oma igapäevast elu elada. Laupäeval olid tänavad ja söögikohad rahvast täis ja kedagi ei tundund häirivat, et samasse linna oli kukkunud eelmine päev 2 pommi.
Ilmselt on võimatu iga päev tööl käia ja pidevalt sõja ja selle hirmude peale mõelda.
Kuna õhtul kell 23-st on komandanditund siis ka näiteks stripikas oli lahti keset päeva. Õhtul on ikka linnad pimendatud.
Uurisime ka, et kas kuskil mingi underground pidu on ja selgitati, et vist kuskil pidi olema aga tuleb küsida hotelli uksehoidjalt nii, et vastuvõtus olev naine ei kuuleks. Kuna me tegelt peole ei viitsinud niikuinii minna siis ei hakanud ka uurima. Üldse see komandandi tunni ajal ringi liikumine ja sinna kohale saamine tundus veidi kahtlane.
Õhuhäiret kuulsime 2 korda. Hotellis kinnitati, et oht on kaugel ja võime rahulikult sööma minna.
Suuremad teed olid päris korralikud ja sai rahulikult sajaga lasta. Kuni üks hetk see lõppes ja oli 3km sellist mogulat, et teist käiku oli raske sisse panna. Seal ei olnud mitte asfalti augud vaid mingid teravate äärtega kõrgendikud, mis kunagi olid olnud asfalt. Maasturiga sai läbi aga seal sõitsid ka veokad, tavalised autod, bussid sh üks LAZ ja kõik muu. Ise selliste masinatega sinna pigem roninud ei oleks.
Tee ääred on täis betoonist, keevitatud taladest ja traktorikummidest tõkkeid. Kui peaks rünnak tulema siis blokeerimismaterjali kohale vedada pole vaja.
Autode üle andmisest on juba pilte aga panen ikka ühe veel. Kuidagi kahju on korras masinat, mille kallal on pikalt nokitsetud lihtsalt ära anda. Aga selge, et nendest on seal rohkem kasu kui maal kalal käies.
Üks suuremaid elamusi on veel Poola - Ukraina piir. Meil läks hästi. Minnes on oluline mitte Poola transiidisappa sattuda. Selleks tuleb UA sõjaväe garantiikirjad ära peita ja kinnitada, et oleme lihtsalt tavalised turistid, kes lähevad ka tagasi. Ütleme ausalt, et eriline geenius see Poola piirivalvur olema ei pea, et kui tuleb rivi sõjaväe värvides masinaid, igaühes 1 inimene, et see päris nii ei pruugi olla. Eelmistel kordadel ongi tagasi saadetud. Siis on ajaefektiivsem transiidijärjekorras ootamise asemel järgmisesse piiripunkti sõita. See kord seda vaja ei olnud. Ei tea, kas aitas reede õhtu aga igal juhul oli neil suva.
UA poolel on suhtumine sõbralik aga kontrollitakse ikka igaks juhuks võrdlemisi põhjalikult, et tegemist ei oleks vastaspoole esindajatega.
Tagasi tulles oli meil sõjaväe propusk, millega tavajärjekorrast saab mööda ja tõkkepuu alt sisse. Võit sellega 5h. Siis vaatasime kõigepealt 1h kuidas muru kasvab ja midagi ei juhtunud. Piiriprotseduurid võtsid 1h ja lõpuks Poola toll saatis meid läbiotsimisse, mis oli ka 1h. Kokku 3h piiril. See läbiotsimine oli mingi ajuvabadus. Üks vennike kirjutas paberi peale meie õllepudeleid üles, mida oli silmaga näha, et vähem kui lubatud ja samal ajal üks kiisu assisteeris teda selles. Lõpuks nad otsustasid, et kõik on korras.
Mina läksin Chelmist rongi peale ja Varssavist lennukile. Olin kodus kell 2:00. Teised nautisid 22h autosõitu ja kodus 5:00. Põhjus, miks ma lennukiga tulin on see, et ma olen lihtsalt laisk ja ei viitsi nii kaua autoga sõita. Aga samas oleks meil seal viiekesi ka kuradi kitsas olnud.
Nii et igati korda läinud reis oli. Nüüd hakkame uusi masinaid kokku vaatama.