Jüri keerutab end oma uues nahkmantlis peegli ees ja tõdeb - "Poiss nagu ponks! Küll ma juba teeks ja käseks, kui vaid saaks, elu hakkaks õitsema! Kellelgi poleks enam millestki puudust! Huvitav, kuidas küll valijad nii lollid on, et sest lihtsast tõsiasjast aru ei saa?"
Ja järgneb pisuke käegalöömise hetk - "Ah, saadaks kõik selle värgi kukele. Läheks kuhugi tehasesse tööle, saaks end igal õhtul täis juua ja mõnele Marusjale kuus titte teha. Nädalavahetusel käiks kalal või putitaks garaaziboksis autot," kaldudes juba unistuste rajale.
"Mis Te nüüd, Juri Reinovitš," ehmub peegelpilt, "mis tehas, mis Marusja, mis rõbalka, olete Te aru kaotamas? Aga pensionäärid, kas Te nende peale enam ei mõtlegi? Kuidas nad küll ilma Teieta edaspidi hakkama saaksid? See kuri mõrd kaotaks ju hommepäev tasuta bussisõidud ja keelustaks kartulikoorte söömise. Ainult Teie oma tarkuse ja mehisusega suudate ta peatada!"
"No hea küll," leebub Jüri. Ja lisab pateetiliselt, endale tungivalt silma vaadates - "Kekserakond on alati lihtsa inimese eest seisnud ja teeb seda ka edaspidi!"
Kaja on valimiskampaania käigus hullarisse sattunud. Proovib seal küll ühe ja teisega Eesti senisest edust ja targast tulevikust vestelda, aga vastuseks kuuleb vaid lollakat naeru ja avalikku irvitamist. Juhataja näeb, et asi võib halvasti lõppeda ja otsustab tutvustada, kuidas on asutuses e-hääletamine korraldatud. Kõik on lihtne ja geniaalne. Valija seotakse rihmadega tooli külge ja pähe pannakse talle juhtmetega asjandus, millega tavaliselt mõtteid korrigeeritakse. Tema ees on ekraan valitavate nimekirjaga, mida siis tasapisi edasi keritakse. Kaja noogutab, "et oi kui tore, molekulidega töötav masin." Juhataja näolt libiseb üle vaevutajutav muie ja ta seletab lisaks," näete, nüüd sisestame kaardilugejasse ID-kaardi ja laseme valijal oma kindla otsuse teha."
"Aga kuidas ta oskab õige valida?" küsib Kaja lihtsameelselt.
"Eks ikka isikliku tunnetuse järgi," täpsustab juhataja, "asi on nimelt sedasi korraldatud, et vale valiku korral edastatakse läbi juhtmete teatud hulk, kmhmhm... molekule, aga õige vastuse puhul mitte. Kiiretel otsustajatel on hiljem võimalik sööklas topeltports kompotti saada."
Noomika osaleb grupikas neegritega. Kahjuks on keegi paha antud ettevõtmise videolindile püüdnud ja kuidagi satub see ka Mardi kätte. Loomulikult otsustab ta kokku kutsuda erakonna juhatuse, et anda karm ja õiglane hinnang toimunule. Aasapõllu nõudmisel keritakse kassetti küll teatud kohtades ikka edasi ja tagasi, aga lõpuks asutakse eksinut küsitlema.
"Armas Naine, miks sa küll seda tegid? Kas ma ei suuda sind enam rahuldada? Olin juba 1983 aastal üle Rapla rajooni kõige kõvem nikumees ja ma ütlen, nende pleksiklaasist kuulikestega, mis doktor Viktor mulle 1986-l aastal naha alla õmbles, ole sa laip või leedi, suudan ma ka viiekümne aasta pärast ükskõik kelle ära rahuldada!" lausub Mart kaalukalt.
"See oli siiski kohtumine, noh, nagu valijatega, ei midagi isiklikku" proovib Noomika end õigustada.
"Ja said siis hääled või?"
"Mul ei olnud mahti küsida, suu oli sedasamust, nagu et täis ju", nuuksatab õnnetu naine ja puhkeb taas nutma.
Pärast väikest arutelu otsustatakse välja kuulutada karistus. Heeroldiks kehastunud Mart tõuseb püsti ja kõmatab bassihäälel.
"Nüüdsest peale ja igal hommikul, kui sa oled ära lüpsnud kõik selle mõisa lehmad ja talitanud pudulojused, valmistanud mulle rikkaliku kontinentaalse hommikusöögi ja katnud maitsekalt kohvilaua, ei laula sa enam kunagi "mind ülesse". Mitte kunagi! Esimesest kukelaulust kuni öökulli viimase huikamiseni on mõisa territooriumil laulmine keelatud igavesest ajast igavesti!"
"Aga...aga", nuuksatab naine, "ma ei oska ju lüpsta siga ega talitada lehma, rääkimata söögi tegemisest või laua katmisest! Ooo Isand, ära võta seda ainust, mis mulle siin kehastuses tõeliselt rahuldust pakub! Nii ma ju hukkun!"ja otsustab minestada. Mart, tõelise dzentelmenina, püüab hapra naisekeha välkkiirelt oma tugevasse embusesse ja vaadanud korra kaunisse näkku, tabab end soovilt suudelda neid erkpunaseid mahlakaid huuli. Kuid arvestades just telerist nähtut, loobub. "Ehk olin liiga karm?", mõtiskleb ta, kuni daami diivanile tõstab. Kõik asjaosalised kohmetuvad, Varro puhastab punastades prille, Martin vaatab telefonist rongkäigu videot...
"Eee...kas ma saaksin seda, eee...kassetti natukeseks laenata," lõhestab lõpuks piinliku vaikuse Aasapõllu kohatu küsimus.
Lavly istub köögis taburetil ja vaatab ükskõikselt, kuidas kassipoeg aknal kärbseid püüab. Väike lurjus on elulusti täis ja lükkab mänguhoos külmkapi pealt alla vabade talupoegade poolt eelmiselt ametipostilt kingaandmise puhul tänutäheks kingitud Viljandi tikuvabriku toodangust valmistatud Justiitsministeeriumi hoone elutruu maketi, mis loomulikult hetkega puruneb. Ka seda vaatab perenaine ükskõikselt pealt, kuni heliseb telefon. Ehtsast kullast korpuse ja rohkete teemantitega kaunistatud Verttu kutsub pikalt ja naise vaikse etteheite saatel vibreerib end üle lauaserva maha. Ja nagu saatan ise oleks sihtinud, kukub see täpselt ehtsast tšehhi kristallist, eritellimusena valmistatud kassipeldiku otsa, mis pooleks praksatab, paljastades oma rammusa kõhutäie. Mõlkis telefon jääb küll õnnetult vaiki aga vaene loom ehmub, lennates nagu vibust lastult kuldse laearmatuuri külge, mis peale väikest kõikumist otsustab maha prantsatada. "Calvin Klein, sitta teevad", kommenteerib naine sapiselt ja kallab endale järjekordse 0,75L pokaalitäie punast veini. Tühi pudel veereb vaikse kolinaga teiste omasuguste juurde kööginurka. Altvanamees koputab seepeale etteheitvalt ja nagu moepärast harjavarrega mõned korrad vastu põrandat. "Äh, jumal temaga, eks homme klaarib". Perenaise etteheitvast pilgust välja tegemata haagib nüüd väike pärslane end kardinate külge ja asub kõikudes naabermaja akendelt peegelduvat päikesejänkut püüdma. Ei lähe kaua, kui üks kipsikruvi järgi annab ja kardinapuu õnnetult irvakile vajub, aga sellele ei pööra enam keegi tähelepanu.