Tere õhtust, Opeli jalgrataste huvilised!
Niisiis, vene spetsialistid on väitnud, et 1927 sõlmiti kokkulepe Nõukogude Liidule Opeli tehasest säändsete punasoldatite jalgrataste tarnimiseks. Millest ja kellest selline militaarjalgrataste ja - jalgratturite vaimustus tekkis, seda mina ei tea. Aga umbes täpselt samal ajal, +/- oli asi päevakorral ka meil, st Eesti Wabariigi Kaitseväe moderniseerimisel. Kes ja kus alustas, jah, mina ei tea, oleks huvitav uurida, kuidas olid lood meie nö saatusekaaslaste ja kaasteelastega Soomes, Lätis, Poolas, millal ja kuidas neil see sõjajalgratta teema tuule tiibadesse sai. Muidugi oli seda juba esimese suure sõja (ja ka enne seda, aga see meid eriti ei koti ega puuduta) ajal usinasti praktiseeritud....
Aga midagi sel 1927/28 aastal meil ja Venemaal toimus. Meie lugu on kajastanud veidi tollane major Vassili Külaots, olles KV Kindralstaabi VI osakonna (väljaõppe osakonna) ülem, hilisem punapolkovnik.
No oli mõte asendada osa ratsaväe osasid suusk - jalgrattute omadega, meie kontekstis eriti Ratsarügemendiga seoses... alates sellest, et ...nagu on räägitud, lehma eest sai jalgratta, sea eest raadio ja kassi eest tuli peale maksta jne.. ühesõnaga, juba jalgratas ise oli odavam, kui korralik ratsahobene, kaera, heinu ja põhku küljealla ka jalgratas ei küsinud, võis ka ratta lihtsalt põõsasse visata nagu tänapäevalgi konsumis käies, hobene kurask aga võis minema kapata jne, lisaks veel see suusa teema, mis ka venelastel oli päevakorral nagu piltpostkaardilt aru saada. Samas Talvesõja ajaks ikkagi tavaline vene soldat oskas sama palju suusatada, kui keskmine afro-aafria nigeerlane....
Meie kaitseväes küll asi ei piirdunud selle Ratsarügemendi suusk-jalgratturite eskadroniga, vaid analoogsed rühmad olid ilmselt kõigis pataljonides olemas. Ja meil ka see militaarjalgratta valik ei olnud nii ühene, et kõmm, rootsi Wiklundi tehase tallapress on just see ainus ja õige... vist oli päevakorral ka Husqvarna jms. Üldiselt oli mobilisatsiooni plaanis kirjas, et tavapäraselt sõjaolukorras tulev rekvireerida tsiviilelanikkonna jalgrattad ja mootorrattad ja ka muu tehnika ja tore oleks olnud, kui jalgrattad oleks olnud võimalikult "ühte süsteemi", st meie puhul siis rootsi jalgrattad oma spetsiifiliste nüanssidega.
Aga tagasi Opeli juurde. Miks tellis NL Saksamaalt, miks Opelilt ja kui palju sellisedi toredaid tallapresse siis nõukogude sõpradele valmistati...
Asi selles, et NL polnud tollal eriti tubli jalgrattavalmistaja. On erinevad andmed, näiteks saksa ajakiri Radmatkt väidab, et 1927 valmistati NL-s ainult 7457 jalkgratast, 1928 vastavalt 10849 tk. Samas vene pool kiidab, et 1927 valmistas Harkovi jalgrattatehas 10874 jalgratast. Moskva jalgrattatehast tol hetkel veel ei olnud, näituseks aga selline väide, et 1940-ndaks aastaks olid nii Moskva, kui ka Harkovi tehas juba jõudnud vorpida mõlemad ca 1 miljonit jalgratast.
Seega, aastatel 1927/28 oli NL liidu jalgrattatoodang ja tootmisvõimsus olematu, samas Opeli tehas oli aastatel 1926/27 ilmselt maailmas toodanguarvu poolest üks esimesi, tootes neil aastatel üle 300000 jalgratta aastas. Nii, mida sakslased veel väidavad - väidavad nad, et 1927 eksportis Saksamaa NL-i 969 jalgratast, 1928 aga juba 10849 tallapressi. Aga me ei tea, kas antud opeli jalgrattad selles 1928 aasta numbris üldse kajastuvad ja kui kajastuvad, siis selle numbri sisse võib vabalt mahtuda ka suvalisi rahuotstarbelisi velosipede. Näiteks samal ajal eksportis NL Lätist suurel hulgal jalgrattaid, vb oleks ka oma Punaarmeele võinud mõnelt läti firmalt jalgrattad tellida, aga tellis Opeli tahaselt, ilmslet ikkagi parem hind ja eritellimus kokkumurtava raami, 26 " rataste jms, lisaks ka vb Rapallo kokkulepped jms susserdamine juba tollal NL ja Saksamaa vahel, enne veel, kui Adolf Gitler võimule sai.
Igatahes teame, et AF ja nüüdseks Türi Opelite raaminumbrite vahe on ca 1300, kas kogu partii tuli järjestiku numbritega ühes pakis, seda ei tea, aga võimatu ei ole.
