Mnjah. Tuttav sattus aastat 15 tagasi Saksas ahelavariisse. Auto kanti maha. Nüüd tuleb välja, et siiski mitte - on registris tema nimel uinuvas seisundis. Hoolimata sellest, et kõik vajalikud avaldused ja muu hookus-pookus käis kindlustusfirmade tasemel. Mis siis tal tegemata jäi või mitte(oli ka haiglaravil mõned kuud ja hea et üldse ellu jäi), ei oska täpsemalt kommentaarida. Aga nii igastahes on. Iga inimene on selle aja jooksul korduvalt oma arvuteid ja telefone vahetanud, võib-olla ka meiliaadresse ja elukohtagi. Kust hakata otsima pabereid ja kirju, et tõestada juhtunut vastavatele asutustele, ei tea omanik hetkel veel mitte. Mõne arvates võiks vist antud kodaniku vähemalt vangi panna, kui mitte hullemat temaga teha. Tundub mõistlik, pole inimest, pole probleemi. Aga auto jääb, nagu ütleb laulusalm.
Endal on ka fantoom registris. Klassikaline lugu heast ostjast, kes lubab haruldasel, kuid mittetöötaval müügiobjektil ühe temale ülivajaliku jupi demonteerida(sest auto oli tõesti haruldane) ja ise kõik edasise paberimajanduse korda ajada. Ausalt ei mäleta, kas ma talt üldse mingit raha võtsin, rohkem oli nagu hea meel, et inimene sai oma vajaliku asja ja mina ühest ühikust "vabakas". Olen suhteliselt kergeusklik, natuke isegi loll. Oli ju ennegi külapoistele hoovipealt üks vrakk putitamiseks antud ja sellest ei juhtunud midagi halba. Tollal ei olnud seadused veel sedavõrd ühesed ja represseerivad. No olgu, fantoomi lugu jätkus nii, et ühel hilisel õhtul, ehk isegi öösel, sain kurja kõne poliisist, küsimusega, miks olen sõitnud maha bensujaama numbrite ja nullidega tabloo ja kiiresti jalgadele valu andes põgenenud, nagu näitab kaamera. Sai siis seda vahet käidud mõned korrad, uuriti ja puuriti, loo ajaline järjestus sai nagu selgeks, andsin mulle teadaolevad ostja andmed ja mind edaspidi jamas ei süüdistatud. Lugu üldiselt jäi muidugi hämaraks. Kui hiljem asja kohta küsisin, väideti et ei saa enne kohut mulle midagi rääkida. Nagu aru saan, jäigi kogu lugu "pimedaks", sest mingit kohtupidamist ei tulnud. See võis veel selline aeg olla, kui kuritegevusega võideldi nii, et peksasaanud inimesel soovitati avaldust mitte kirjutada, et statistiliselt vähem peksmisi oleks. Nojah, siis mingi aeg edasi kästi auto tasulisest parklast minema viia. Kohapeale minnes esitati sündmuskohalt pukseerimise ja mitme kuu hoiutasu(kuni lugu uuriti) selline, et viimased juuksed peast kukkusid. Jälginud mõnuga minu reaktsiooni, tehti siis juba ettepanek loovutada auto neile kulude katteks. Pidid ka kohe homme pressi alla saatma. Andsin loobumisallkirjad ja lahkusin juba veidi lahedamas meeleolus, et asi kuidagi ära lahenes. Oli see ju soliidne firma, mitte mingi tühikargaja kuskilt võpsikust. Aegu hiljem, kui registriseisu juba arvutist näitas, vaatan, et ilusti minu nimel kõik see masin. Parkla oli seks ajaks kadunud kõige nelja tuule poole ja nagu polekski sellist firmat kunagi olemas olnud. Käisin ka registris oma poliisi ja parklapabereid näitamas, avaldusi kirjutamas ja nõutut nägu tegemas. Algul lubati muidugi vaadata ja aidata, kuid hiljem anti eitav vastus, nagu kombeks. Korra juhatati isegi pealiku või tema asemiku kabinetti ja võib-olla sai just tol korral tehtud saatuslik viga, et ma teda tantsule ei kutsunud. No ühe tantsu mehega oleks kuidagi ikkagi ära teinud, kuigi pole just otseselt selle ala spets. Lahkusin ametiasutusest veel lohutuse saatel, et pole midagi, on jah registris, aga see ei maksa ju midagi.
Nagu hendrikud näevad, on selliseid õnneliku lõpuga lugusid, kus hea võidab ja kuri nüüd lõpuks oma õiglase karistuse kätte saab, kümneid, kui mitte sadu ja tuhandeid. Rahvas ei unusta kunagi seda kauaoodatud päeva, millal vastav organ neile indulgentsipileteid välja kirjutama hakkab ja nad saavad oma ühiskonnavastast eksimust järjekindlalt lunastama hakata. Korralikult antud edulugu manageerides jätkub lunastusvõimalust ka meie lastele ja lastelastele. Aitäh parteile ja valitsusele töötava rahvaga ühes rütmis hingamise eest.
