(19-09-2023, 20:07 PM)honkomees Kirjutas: (18-09-2023, 21:08 PM)KertP Kirjutas: ...
Rahandusest rääkida, siis majanduslanguse ajal ei minda seda lahendama maksutõusudega, sest see võrduks tulekahju kustutamisega bensiiniga. Häving on garanteeritud. Loodetavast planeerijad kaovad oma kohtadelt lähiajal. ...
Üleüldse tuleks maksutõusude asemel hinnad alla tuua, mis algul tõesti tähendaks veel rohkem miinust, aga see oleks investeering ja tõusnud tarbimisega kasvab ka lõpuks ostujõud. ...
Tuleb välja, et ka mõned targad majandusinimesed (Joakim Helenius
ettevõtja, Eesti 200) Eestis arvavad, et tuleb võtta laenu, mitte tõsta makse
https://epl.delfi.ee/artikkel/120232765/...-kui-palju
Tsitaat:Küll aga peaksime kindlasti vältima suuri maksutõuse, mis kahjustavad meie ekspordisektori ettevõtete konkurentsivõimet.
Tsitaat:Nüüd soovib valitsus meie ekspordisektorit veelgi nõrgestada, tõstes tööjõumaksu ja ettevõtete tulumaksu. ... Ilmselgelt tähendab see pikas plaanis väiksemaid maksulaekumisi ja suuremaid probleeme eelarve tasakaalustamisega.
Tsitaat:Kokkuvõtteks, Eestil on lähimas või keskpikas perspektiivis vältimatult vaja raha laenata. Küsimus on vaid selles, kui palju.
Selmet kahjustada majandust punktini, kus riskime, et tulevased maksulaekumised vähenevad, peame võtma pragmaatilise lähenemisviisi.
Vältigem maksude tõstmist ajal, kui meie majandus langeb. Paraku tähendab see laenukoormuse kasvu, kuid seda selleks, et vältida Eesti ettevõtjate tohutut majanduskahju, mille toob kaasa tugevalt protsükliline majanduspoliitika.
Maksutõusudega pole seda vist kuskil suudetud lahendada sest see annab selge signaali et nüüd peab rihma pingutama ja erasektor oskab raha lugeda ning koondab töötaja kui tegevus pole konkurentsivõimeline.
Riiklik peaks maailmas kus elu ilus sellega kaasas käima aga seda ei suudeta sest kuidagi on nii kujuneda lastud et palgad saavad ainult tõusta ja sissetulekute alandamise ainus võimalus on raha väärtust vähendada...
Laenu võib võtta kui on mingi konkreetne eesmärk ja see hakkab seda laenu tagasi maksma aga praegu käib sõda, toorme hinnad on üleval ja ma väga ei näe kuhu laenuraha panna end tagasi teenima.
Võibolla kui tuumajaama hakata ehitama sest see annab nii tööd kui ka elektrihinna alanemise.
Kõik muu nõuab toorainet ning sellest on puudus ja tarbimist ka pole.
Asfalti ja betooni laenuraha panna ja püsikulusid katta ei ole päris see ja seda võiks teha kui meil reservid oleks mis on intressivabad.
Voolaks meil midagi maaseest välja mida saab müüa välja poleks mingit probleemi.
Maavarad meil aga puuduvad mida välja müüa ja seega peab ka midagi välja müüma et saaks sisse osta.
Me võime siseriiklikult tõsta hindu ka 80% praegusest ja seni kui me omavahel porgandit ja kartulit müüme pole vahet mis nad maksavad.
Kui tahaks aga aedvilju välja müüa oleks nad nii kallid et keegi ei osta ja seega efektiivsus on hästi oluline konkurentsivõime parandamisel.
Kui aga piltlikult jooksja veab endaga köie otsas kaasas ühte pensionäri, ühte santi ja üht riigiametnikku kes joosta ei jõua ta väga tulemust ei tee...
Ideaalses maailmas oleks igale asjale oma protsent mis eelarvest saab, näiteks ministri nõuniku palk on 0,000000001 protsenti SKP-st.
Kultuur on 2% SKP-st, kaitsekulud on 2,5% SKP-st, reservfondi läheb 1% jne.
Alaneb kogutoodang, teeb seda ka kulu ja vastupidi.
Siis oleks tegu isereguleeruva sisteemiga mida ei pea väljast torkima ja kõigil on motti selle nimel pingutada aga see läbi ilmselt ei lähe demokraatliku valitsemise all...
Valimistel saaks ju lubada ainult panna pensionile juurde 0,2% mis võetakse kultuuritöötajate palgast ja mis valimislubadus see oleks...?