Märgin, et minu isiklik kokkupuude tuumateemaga on olnud väga põgus. Ca 15 aastat tagasi osalesin IAEA juures Viinis mõnedes koolitusprogrammides, kus n-ö algajatele tutvustati tuumaenergeetikat. Paraku on need materjalid mul kaduma läinud ja ega enam peast suurt ei mäleta. Proovin siiski midagi meenutada ja arvata.
Tuumaenergeetikast rääkides tuleb alustada vast mõnedest aluspõhimõtetest, vast need on olulised meeles pidada.
*Tuumaenergeetika ei ole saanud alguse vajadusest vähendada energiatootmise CO2 emissioone. Tuumaenergeetika sai alguse hoopis teistes tingimustes ja täitis teisi eesmärke: riigid tahtsid hoida energeetilist sõltumatust; tuuma-teema oli uus ja läbimurdeline tehnoloogia võrreldes kõige eelnevaga; kogu energiamajandus oli riikide poolt tsentraalselt planeeritud ja juhitud; rasketööstus ja muu töötlev tööstus arenes tohutu kiirusega - s.t energiatarbimine kasvas kiiresti ja suurtes mahtudes; ning tsentraalselt planeeritud ja riiklikult rahastatud energiamajandus võimaldas teha suuri asju, väga suuri investeeringuid et rahuldada kasvavat energianõudlust. Ja tuleb mainida, et päris paljudes riikides oli ka riigikorraldus selline, mis eriti ei soosinud arvamuste paljusust nagu tänapäeval oleme harjunud.
*Seepärast, kui vaadata maailmas ringi siis enamus tuumaenergeetikat tootvad riigid on nn 'vanad' tuumaenergia riigid, kes tegid oma investeeringud toonastes tingimustes. Kuipalju on maailmas praegu selliseid demokraatliku riigikorraldusega riike, kes varem ei ole tuumaenergiat tootnud, vaid on sellega alustanud alles nüüd, tänapäeva demokraatia tingimustes? Ma ei oska nimetada ühtegi. Jah mõnedes planeeritakse küll, nt Poola ja tõenäoliselt on Poolas selleks ka potentsiaali vaadates nende töötleva tööstuse suurt mahtu, kuid labida maassepanemiseni pole veel kusagil jõutud. Me ei räägi siin muidugi sellistest riikidest nagu Hiina või ka Türgi. Seal käivad asjad teistmoodi.
*Tuumarajatised on vaieldamatult riigi elanikkonnale või vähemalt osale sellest eluohtlikud. Ohutusriskide realiseerudes võivad sellised rajatised reaalselt inimesi tappa ning mitte iial ei ole võimalik neid riske lõplikult maandada. Sellest tulenevad mitmed järelmid. Näiteks, rääkides tuumaenergeetika arendajatest ettevõtetest, tuumajaamade operaatorettevõtetest jne, tuleb meeles pidada et hädaolukorras ei kanna lõplikku vastutust mitte nemad, vaid riik kus see tuumajaam asub. Lõplik vastutus oma elanikkonna ees on alati riigil, mitte nendel tuumaettevõtetel (kes ka loomulikult panustavad). Seetõttu on igasugune tegevus tuumaenergia valdkonnas äärmiselt detailselt ja väga põhjalikult reguleeritud igasugu õigusaktidega, ametkondadega, riikliku järelevalvega jne jne. Toon näite: Euroopa Komisjoni energeetika peadirektoraadis töötavatest ametnikest arvuliselt 2/3 tegelevad tuumaenergeetikaga ning vaid 1/3 tegelevad kogu muu energeetikaga.
*N-ö konteiner- või moodultuumajaamadest räägiti IAEA's juba vähemalt 20 aastat tagasi. Mäletan, et eriti Aafrika riigid olid väga agarad ja huvitatud sellest võimalusest. Kuid nende huvi kippus üsna kiiresti lahtuma kui nad said selgeks, et kusagil linna piiril tühermaal popsuval ligniidi kondensatsioonelektrijaamal ei ole mitte mingit sarnasust paarisajaMW-se tuumarajatisega. Kõik reeglid nõuded rahvusvahelised lepingud riiklikud kohustused ja kriitiliselt oluline tehniline kompetents peavad olema hoopis teistsugused- ning et selles pole olulist vahet kuisuur see tuumajaam oleks või mis tehnoloogiat kasutaks. Lisaks on rahvusvaheliselt taunitav, kui mõni riik tahaks hakata n-ö katsepolügooniks mingile first-of-its-kind tuumarajatisele. Igal juhul ei ole see soovitav.
*Nii et Eestis praegu tuumaenergia ümber toimuv meenutab mulle veidi seda toonast Aafrika riikide õhinapõhisust, millega IAEA-s kokku puutusin
Tuumaenergia arendamine ja ülevalpidamine maksab ja mitte vähe. Ning kes üldse kujutaks ette hakata ehitama tänasel päeval uut tuumajaama Vene Kalibr, Kinzal-jne rakettide tegevusraadiuse piirkonda?! Selleks ei pea olema tuumalõhkepea, et tekitada tabamuse saanud piirkonnas tõsine tuumareostus.
Et siis vastused:
-Eesti elektritarbimiskoormuse katmine on oluline kuid see ei ole Eesti puhul põhiline. Peaksin tuumarajatist mõeldavamaks, kui selle eesmärk ei oleks mitte väljalangevast põlevkivielektrist tekkivad defitsiidi katmine, vaid uue lisanduva nõudluse rahuldamine. Praegu ma sellises skaalas uut nõudlust Eestis ei näe.
-Eesti on selles mõttes õnnelikus olukorras riik, kus on olemas nii tuult, päikest kui biomassi. Ning seejuures on nende tingimuste varieeruvus üle riigi küllaltki suur. Arvan et mida rohkem lisandub Eesti võrku nendest allikatest toodetud energiat, seda paremini saab olema kaetud põlevkivielektri defitsiit. EPL energeetikakonverentsil tänavu jaanuaris oli ühe esineja ettekandes slaid (vist oli Utilitase esitlus) kus oli näidatud kuidas lisanduvad ja üle riigi hajutatult + merel paiknevad tuulepargid suudavad üha enam katta baaskoormuse vajadust, sh meretuulepargid.
-Soome ja Rootsi on vanad tuumaenergia tootjad ja kindlasti neil on Eestile jagada head nõu ja praktilisi soovitusi. See kahtlemata aitaks meid teemas orienteeruda, kuid ei enamat. Nagu eespool märkisin, ei saa lõplik vastutus olla mitte kellegil teisel kui vaid ja ainult sellel riigil, kelle territooriumil tuumarajatis asub. Muide, see on üks põhjustest miks uue tuumajaama ühisest rajamisest Leedusse midagi välja ei tulnud: seda vastutust ei ole võimalik või on äärmiselt keeruline jagada. Kui ma eksi siis vist Sloveenial ja Horvaatial on ühise osalusega tuumajaam, kuid sellel on teistsugused põhjused ja ajalugu.
-Väikesel moodulreaktoril elektrihinnale arvatavasti olulist mõju ei ole. Kuna tegemist oleks uue kõrge kapitalikuluga tootjaga siis ta tõenäoliselt tõstaks turu keskmist elektrihinda.
-Toetuse määra kohta ei oska öelda, nagu eelpool märkisin puudub tänapäevases demokraatliku riigikorraldusega maailmas pretsedent et tuumaenergiat hakkab tootma riik, kes seda varem teinud ei ole. Rahva toetuse hindamist pole praegu üldse mõtet teha, sest see rahva arvamus ei põhine pikaaegsel ja põhjalikul informeeritusel.
-Minu hinnangul puudub Eestil strateegiline vajadus tuumajaama rajamiseks Eestisse. Puudub analoogia Nursipalu näitega. Nagu eespool märkisin, strateegiliselt oluline on pigem küsimus kes üldse kujutaks ette hakata ehitama uut tuumajaama julgeolekuliselt ebastabiilsesse piirkonda. Eestile on paraku lisandunud riigirisk mida varem ei olnud ja keegi peab selle kinni maksma. Ma ei pea tõenäoliseks, et kujunenud julgeolekupoliitilises olukorras lähikümnenditel midagi niivõrd positiivseks muutuks, et üldse kaaluda mingi (mittesõjalise) tuumaobjekti rajamist Eestisse.
-Tuumkütuse varustuskindlus sõltub kasutatavast tuumatehnoloogiast. Näiteks Rumeenias on kasutusel Kanadas väljatöötatud CANDU tehnoloogia, a la maailmas analooge mitteomav. Ehitamine oli rumeenia jaoks suhteliselt tasuv kuna kapitalikulude katmisel kasutati kanada ekspordikrediiti jne. Seevastu aga tuumakütuse tarnelepingu uuendamisel (vist oli paarkümmend aastat tagasi, täpselt ei tea) ilmes, et kanada on spetsiaalselt selle tehnoloogia jaoks valmistatava kütuse hinda tublisti tõstnud. Ning tekkis reaalne risk, et Rumeenia tuumasektor satub tarnija lõksu. Detailesse laskumata, igaljuhul on risk et unikaalne tehnoloogia võib nõuda ka unikaalsete omadustega kütust ning seda riski on mõtet adresseerida. Ja nn väikesed tuumareaktorid on lähima poolsajandi perspektiivis vägagi tehnoloogia-spetsiifilised arendused.
- Ja edasi on muud majanduslikud argumendid mis tõenäoliselt lõpptulemusena kombinatsioonis eeltooduga peaks otsustajaid (seal Riigikogus) mõtlema panema mis see kõik maksma läheb ja mis saab olema täiskulu ühe toodangu MWh kohta. Tänaste arendajate jutt et tuumajaama arendatakse EL CO2 kvoodisüsteemi hinna vastu, vabandust kuid see jutt on kas valelik või küündimatu. Aastaks 2035 kui siin miskit tuuma peaks tekkima, on fossiilid ammu siinselt elektriturult lahkunud ja uus jaam peab rinda pistma mitte nendega kel on CO2 kulu kaelas, vaid tuule ja päikese jaamadega kelle muutuvkulu ei ole mitte 120€/MWh, vaid hoopis 0€. Kelle juurde tuleb tuumajaam sel juhul käsi pikal raha küsima? Eks ikka kõigi meie, maksumaksjate taskust hakatakse seda kümnist küsima
PS, keegi eespool pakkus termotuumareaktsiooni e. päikese toomist maa peale. Kahe käega nõus. Kvantarvutid koos tehisintelligentsiga küllap suudavad selle protsessi kenasti kontrolli all hoida ja inimkond ei pea enam iial vaevama oma pead sellega kust saada energiat. Tõsi selleni läheb vast veel poolsajand ja niikauaks peame mingi aseaine leidma.
