Me olime siinse seltskonna viimane Ukraina reis sellel aastal ja ka nüüd ilusti tagasi jõudnud.
Eelmisel nädalal viisid Isandpauk, Telc ja Rene01 meie Põhja-Tallinna garaažist kohale 3 autot (Ford Ranger, Mazda B2500 ja Hyundai H1) pluss saateauto. Me startisime nädal hiljem 4 autoga (2 Kia Sorentot, Hyundai Terracan ja Peugeot Partner). Saateautot meil polnud, sest keegi ei viitsinud sellega tagasi sõita.
Juhte oli 6. Neli sõpra ostsid Hyundai Terracani ja tahtsid tulla seda ära viima, meie poolt remondituna oli valmis saanud 3 autot ja viimasel hetkel arvas Telc, et ta tuleb ka ikka kaasa. Teekond sujus ilusti. Korra sain ikka auto all roomata, et panna kinni klaasipesuvedeliku toru ja teisel Sorentol hakkas kiirusel üle 120 km/h kütust puudu jääma. Peale käsipumbaga peale andmist kadus ka see probleem ära. Palusime kohalikel filtrid üle vaadata.
Neljapäeva õhtul ööbisime Poolas ja reedel sõitsime piirile. Veokate järjekord oli muljetavaldav kümneid kilomeetreid.
Piiril sujus juba kõik ilusti. Tavaautode järjekorda praktiliselt ei olnud. Poolakad üritasid meid transiidisappa saata. Kuna seda sisutühja ootamist tõesti ei viitsinud siis ütlesime, et tuleme autodega abratna ja ne nada. Piirivalvur pobises midagi pahaselt ja jättis rahule. Meie eest ühe saksa abibussi võtsidki reast välja ja saatsid transiiti. Neist hakkas küll kahju.
Ukraina poolel läks kõik probleemideta. Paberid olid korras ja ainult vormistamine. Ja kuigi kõik suju nagu õlitatult kulus piiril 2h ikka ära.
Samal õhtul andsime juba autod ja varustuse üle. Autod olid maast laeni asju täis. Võtsime kaasa kõik, mis garaaži kogunenud oli - suur kogus töökindaid, sokke jm talvevarustust tänud toetuse eest
Becky Tööohutuskeskus, kuulivestid, valged kamovõrgud, kaitseriided Ülle Rondolt, varuosad nagu käigukast ja kütusepaak varem saadetud maasturitele, niisked salfakad, vedel seep, lebomatid, varurehvid, DJI Mavic Air drooni annetas
Pluss Arhitektid. Paljusid asju ma isegi ei tea, kes need tõi aga kohalikud palusid edasi anda suured tänusõnad!
Reedeõhtune vastuvõtupidu läks see kord veidi käest ära. Kohalikud abistajad ja sõdurid olid rõõmsad, toostides tänati kõiki teid, kes te toetanud olete! Tänulikud on nad loomulikult asjade eest aga ka selle eest, et tänu abile nad tunnetavad, et nad ei ole selles sõjas üksi. Suureks probleemiks on vene propaganda võimsus. Töötab see nii, et võetakse mingi tõene uudis. Näiteks mingi abi varastati ära. Siis muudetakse seda nii et tõest saab vale. Näiteks, et 70% abist varastatakse ära. Siis levitatakse seda jõuliselt, leitakse inimesed, kes uskuma hakkavad ise ise edasi levitavad. Niimoodi saavutatakse väga suur info võimsus ja kõrvaltvaatajal on üliraske olukorrast aru saada. Kui vargustest rääkida siis kohalike hinnangul neid toimub aga kindlasti jääb see alla 10%.
Ööseks oli mõni reisisell saavutanud sellise staadiumi, et tekkis huvi külastada ka illegaalset põrandaalust pidu. Sai käidud. Tuleb öelda, et kohalikud võtavad komandanditundi üsna tõsiselt ja mingit eriti võimast siiski ei toimunud.
Laupäeva hommikul läks enamus seltskonnast Volodimirist edasi Lvivi aga kuna ma olen seal nii palju käinud siis see kord ei viitsinud ja sõitsin Lutskisse.
Bussis oli mingi venemeelne vanamees, kes oma arvamust avaldas. Sõdurid saatsid ta sinna samusesse. Päris meeleolukas oli. Jutt käis ukraina keeles ja ei saanud enamusest aru aga roppuste sõnavara sai igal juhul täiendust.
Lutskis käisin väga viisakas restos söömas. See oli ka kallis - prae hind peaaegu 10.- €. Alguses mõtlesin, et ei tea, kas minu riietus on ikka sobilik aga restos istus tätoveeritud sõrmenukkidega dressides tüüp naisega, kes nägi välja nagu Angelina Jolie. Pärast tuli teine vend ja naine jälle Angelina Jolie. See tundub mingi iluideaal olevat seal. Samas tänaval neid Angelina Joliesid eriti ei kohta. Paljud asjad nagu dressidega restos meenutavad Eesti 90nendaid ja tekitab nostalgiat. Samas tänaval tundub olevat turvalisem kui meil siis. Jalutasin pimedas kangi all, kus oli meeste seltskond ja paarkend aastat tagasi oleks minusugune turist Eestis kindlasti tappa saanud ja asjadest ilma jäänud aga seal oli täiesti rahulik.
Nägin veel poiste seltskonda, kes pidasid sõtta minemise eelset pidu. Mõtlesin, et kui me oleks samas olukorras siis minu 18 aastane poeg peaks ka oma tegemiste asemel ilmselt minema I maailmasõja stiilis teisi inimesi täägiga surnuks torkama ja see tundus täiesti õudne ja absurdne. Mobilisatsiooni mitteõnnestumine on üks järjekordne vene jutupunkt. On tõsi, et vabatahtlikest järjekorda ei ole aga kui kodust üles korjatakse siis minnakse ikka vabatahtlikult.
Laupäeva õhtuks oli ka ülejäänud seltskond Lutskisse jõudnud. Pühapäeva hommikul istusime bussi peale, sõitsime Varssavisse ja sealt lennukiga koju. Reis sujus täitsa ladusalt nagu planeeritud. Piiriületusele tuleb igaks juhuks graafikule 3h lisaks arvestada, sest see võib piiri peal ära kuluda küll. Bussis olid lisaks meile ainult naised.
Nüüd edasi on plaan hakata vaikselt järgmiseid autosid ette valmistama. Hoovi peal on paar suuremat projekti ootamas. Märtsi lõpus mängib Žalgiris Basconiaga ja Kaunasest oleks hea otse edasi sõita. Minu reisikaaslased ütlesid, et said alles nüüd aru, et seda abi on seal päriselt vaja ja lubasid ka endale märtsiks uue annetatava maasturi hankida. Kui õnnestub toetuskontole raha koguda siis ehk saame ka mingi vähem kui 100 tunniga remonditava auto lisaks. Nii et kui on võimalust ja tahtmist toetada siis meie konto on:
EE387700771008885941
Toeta Ukrainat MTÜ
Maastur UA sõjaväele
Ja nii siis õnnestus lahendust oodates viibida seal umbes 4+h. Aga lõpuks saadi kuidagi vajalik number ja asjad tehtud. Päev oli juba rikutud ja läksime hotelli. Siis aga selgus uus tore asi,et fond kes asjad deklareeris peab tegema elektrooniliselt üleandmise aktid enne valmis kui kaupasid ära läheme viima kuna aktidele on allkirju vaja neilt,kes kauba saavad. Nii saigi hakatud jahtima vajalikke pabereid sõduritelt ja brigaadidelt ning haiglalt kellele hambaravitoolid läksid. Ma olen 48 ja midagi nagu mäletan tiblade aegsest paberimajandusest,aga olin juba heaoluühiskonda nautides sellise idiootsuse täiesti unustanud. Teed akti elektroonilises keskonnas,siis prindid välja ja hakkad templeid ja allkirju erinevatest kohtadest hankima 
. Need siis korda tehtud ja laiali saadetud. Ülejäänud autode finantseerimine oli peamiselt UA omade poolt. Mina käisin vaatasin üle ja sobivusel ostsin ära. Siis loomulikult kõigile hooldused ja vajalikud remondi ning värvitööd. Viimased tööd siis juba toetajate ja enda rahastusel. Mõned autod ja kärud lisaks said ka Ants Ermile ette valmistatud. Enne käesolevat aastat polnud ma ei rongi ega reisibussiga sõitnud vast 25a. Nüüd nii mõnedki Eesti paigad bussiga läbi kolistatud ja kiire rongiga Soome linnu külastanud. Lisaks võiks öelda,et nii mõnigi tuhat kilomeetrit nii Eestis eri paigus kui ka Soomes Transiti ja treileri komboga liikureid toomas käinud. Siinkohal mega tänu KSF-ile kes selleks alati aega on leidnud ja neid kilomeetreid viitsinud läbida. Suur tänu ka kõigile abistajatele,kes oma õla alla on pannud. Ilma Teie abita ei oleks see number kindlasti selline. Lisaks siis see aasta tehtud 2 pikemat UA reisi(5000+ ja 6000+km)kus erinevatele üksustele varustust laiali jaganud ja üks lühike(2400km) reis kus siis ühe viisime ja teise tõime tagasi