[Lauri_L]

Garaaži puutööruumis toimetamisele on mulle mõneks ajaks bänn peale pandud - kasvavate taimede rahu ei tohi rikkuda. Seega ei jäänud muud üle, kui tuli kolida kõrvaltuppa ning seal edasi toimetada. Ehk siis mustema töö poolele. Siiski on nii, et väga musta töö püüan alati viia õue või siis vähemalt suure garaažiukse alla. Mõnikord see aga ei ole kas võimalik või siis otstarbekas. Mustema töö all pean siis silmas näiteks suuremat keevitamist, lõikamist, käiamist ja muud sellist. Aga kui õues on 20 miinuskraadi või kui tuleb vett kui oavarrest, siis ei taha iga väikese asja pärast väga välja kolida või toa ust lahti teha. Sellepärast otsustasin, et teen omale ühe tagasihoidliku nurga, kus oleks võimekus sellist laadi väiksemaid operatsioone ilma hilisemate suuremate komplikatsioonideta läbi viia.

Tegelikult on mul ju varasemalt valmistatud metallist töölaud juba ruumis olemas. Ehk siis koht, kus on sisuliselt üht-teist võimalik teha. Nüüd on vaja ümbrus muuta mugavamaks ja turvalisemaks. Kus keevitamist-lõikamist-lihvimist, seal on ka sädemeid ja kus sädemeid, seal võib tuli taga olla. Seega tuleb olemasolev vineerkattega lagi muuta pisut ohutumaks. No ja sellega seoses ka vähem määrduvaks ja kergemini puhastatavaks.



Ühesõnaga võtsin vastu otsuse, et katan umbes poole oma väikese metallitööruumi laest plekiga. Just siis töölaua peal ja ümber oleva ala. Selleks tõin naaberkülas elava ja töötava plekksepa käest tsinkplekki ning palusin tal valmis painutada ka mõned 90-kraadised profiilid.



Plekitahvlite üksinda lakke panemine on üks äraütlemata ebamugav tegevus. Püüdsin teha käepäerastest vahenditest jooksvalt abinõusid ning üritasin lehtedele mitte murdmisvolte peale tekitada. Ülemisel fotol on kitsam riba, sellega lihtsam. Kui aga võtta juba 2m ja enam pikk ning meeter lai tahvel, siis on punnitamist, toestamist ning sättimist üksjagu.



Ei ole ju sugugi kena vaatepilt. Eks ta nii läks et kätega toetasin plekki ja plaate, saapa ninaga üritasin tugesid paika ajada ning vahepeal ka mõne kruvi lakke lasta. Lisaks tahab õhuke plekk iga sisse lastud kruvi kohast "lainetama" hakata. Ütleme nii, et alustasin dressipluusis ja üsna varsti oli tahtmine juba ka särk maha visata. Naha võttis selline mässamine korralikult märjaks.



Aga vaikselt hakkas looma. Kui suured plaadid said enam vähem vajalikus ulatuses fikseeritud, siis sai vabamalt võtta ja tuli hakata korrigeerima ning lainetavaid kohti välja ajama.



See, et vineerplaat laes oli, ehk midagi ei oleks muutnudki peale puhastatavuse. Küll aga olid mul vineerplaadi ja seinte vahel väikesed vahed (mõni mm). No ja kui sinna mõned sädemed saata ja need vahelae konstruktsiooni sees hõõguma jäävad, siis ei ole enam nalja. Sellepärast katsin kõik nurgad 90-kraadise plekist profiiliga. Profiili taha vastu seina tõmbasin õhukese tuletõkkehermeetiku kihi, et vahe seina ja pleki vahel korralikult tihe saaks. Pleki enda kinnitasin lakke laia peaga plekikruvidega, millele panin veel 8mm suured seibid alla. Nii sai pind toekam ja plekk ise deformeerus vähem. Usun, et tulemus ei olegi kõige hullem arvestades, et kätepaare oli vaid üks.



Selline siis saigi. Ruumi poole avatud külgedesse sissepoole on tulevikus plaan paigaldada siinid keevituskardinatele, mille saab vajadusel ette tõmmata ja nii fotol oleva ruumiosa muust ruumist eraldada. Ei lenda praht laiali, ei lenda sädemed laiali ning muud ruumis asuvad töövahendid jäävad puhtaks. Fotol olev kapp läheb minema...



... ning kapi asemele alustasin järjekordse, seekord pisut kompaktsema, töölaua tegemist. See töölaud tuleb aga väikese tagaseinaga ning sinna peaksid tulevikus peale minema nii käi kui lihvimispink.





Sisuliselt on tegemist copy-paste varasemalt valminud töölauast - materjal täpselt sama ja ülesehitus samuti. Ainult sügavus ja pikkus oluliselt väiksemad.



Alla tuleb sarnaselt eelnevalt valminud töölauale üks sahtliboks ning küljele kaks riiuli tasapinda töövahendite hoiustamiseks. Vineeri katan pealt samamoodi 3mm plekiga ning keevitan nurkrauast raami peale, et kataks nii horisontaalse kui vertikaalse osa ning nende kahe vahele jääva liitekoha. Edasist tööprotsessi ehk üksikasjalikult siin kajastama ei hakka. Muutub igavaks vaadata-lugeda. Kui valmis on, siis panen pildimaterjali, et kuidas välja kukkus.

[v6sa]

...
Edasist tööprotsessi ehk üksikasjalikult siin kajastama ei hakka. Muutub igavaks vaadata-lugeda. Kui valmis on, siis panen pildimaterjali, et kuidas välja kukkus.

Ma protesteerin - keskendumisvõimetud inimesed saavad alati edasi üle kerida sisukast ja hästi dokumenteeritud postitusest. Aga kuni teemaomanik veel jaksab, palun jätkata ühe foorumi tippteema sisustamist juba hääkstõdetud viisil

Aitäh!

[Lauri_L]

Kui garaaži ehitama sai hakatud, siis oli juba paigas see, et laona (maakohas ikka koguneb igasugust manti, ilma ju ei saa) ma seda hoonet kasutama ei hakka. Pigem ikka töökojana, kus on puutööruum, metallitööruum ja garaaž autode lahkamiseks, remondiks ja hoiustamiseks. Okei, talvisel perioodil ka tundlikuma talutehnika hoiustamiseks. Kuna eluhoones on veel üks pisem 1,5 auto garaaž ning paar kuuri, siis mõte oli antud ruume tulevikus kolaruumidena kasutada. Nii läkski, kuid need said ka koheselt silmini täis ja kola jäi ikkagi siia-sinna vedelema. Selle vea parandamiseks otsustasin eelmise aasta lõpus ehitada olemasoleva garaaži kõrvale täiendava hoone - puukuur-lao. Sisuliselt sai betoonpostidest vundamendile ehitatud 5x10m põrandapinnaga (räästast pisut vähem kui 6x12m) puukuur. Seest tublid 3m kõrge ning väikese pööninguga kuhu hea näiteks puitu ladustada. Talv läks kenasti, 1/3 osa oli küttepuude all, 2/3 muu tehnika ning üldiste varude all, mida aja jooksul kokku on korjatud. Kõik hea, sest ümbrus puhas ning asjad kenasti katuse all. Siiski sai taas selgeks, et sellest kõigest on endiselt vähe. Kuna ma hakkasin ladustama küttepuid euroalustest ehitatud ca 1,2m3 konteinerites ning kahes kihis üksteise peal (foto allpool), siis ruumi hoiustamiseks kulub võrreldes riita laotud puudega enam. Samas on väga mugav kogu konteiner metsast otse kuuri kuivama viia ja talvisel ajal traktoriga kuurist eluhoonesse edasi viia. Ei pea midagi ümber laadima ega topelt tööd tegema. See aga tähendab, et ehitatud kuuri 1/3 ossa mahub gramm vähem kui 1,5 talve puud. Seega ei jää midagi üle, kui nüüd taas oma kola välja vedada ning puukuuri ikkagi tervikuna puukuurina hakata kasutama. Nii saab ühe katuse alla kenasti 4+ hooaja küttepuu sisse kuivama panna. Samas kõige tähtsamat probleemi see ikkagi ei lahendanud, sest puudu on endiselt metalli hoiustamise ja lõikamise/keevitamise ruum, tehnika talvine hoiuruum (nt. oksapurustaja, puulõhkumismasin, niidumasinad jms) ning muu suurema pudi-padi hoiustamise ruum. Kogu see on täna ära jaotatud puukuuri ja garaaži vahel. Garaažis tahaks vaikselt hakata juba tehnikat nokkima ja sinna peab ruumi juurde saama. Puukuuris rauda ka ei hoia ega töötle.



Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis otsustasin, et peab hakkama oma hobigaraaži kompleksi (nii on vast õige öelda, sest kaks hoonet on juba kõrvuti) täiendama, et elamine korras hoida ja kõige olemasoleva jaoks piisavalt hoiuruumi tekitada. Ühesõnaga ruum metalli hoiustamiseks, ruum tehnika hoiustamisele ning ruum niisama potentsiaalselt vajalikule omandatud kolale. Pärast teatud läbirääkimisi iseendaga jõudsin järeldusele, et mugavust, sihtotstarvet, hinda ja multifunktsionaalsust silmas pidades ei ole paremat varianti, kui koju vedada mõningad merekonteinerid. Siinkohal hoiatan ette, et garaaži teema läheb mõneks ajaks sujuvalt üle konteinerite teemale. Mõtlesin pikalt, et kas teha omaette teema või jätta teema üldse kajastamata (pole ju päris kohane automoto foorumi teema). Kuivõrd tegemist on siiski hobigaraaži iseseisva ja väga vajaliku osaga ning mitu kaasfoorumlast on soovitanud antud teemat ka avalikult presenteerida, siis otsustasin, et jätkan tagasihoidlikult samas teemas. Ja nagu ikka - ehk on kellelgi midagi kõrva taha panna ja ka mulle häid nõuandeid jagada.



Nagu varem juba ütlesin, siis garaažist on mul bänn peal, sest seal käib suuremat sorti kevadine taimekasvatus. Üleval olev foto näitab olukorda vaid ühel laual ja ca 3 nädalat tagasi. Täna on olukord juba nagu tõsisemas maaaluses kanepikasvatuses. Aga tuleb leppida. Mätas on suuremalt jaolt juba kuiv ning lähiajal peaksid taimed kasvuhoonesse ära kolima. Seniks aga tuleb õues toimetada.



Nüüd konteineritest. Õnnestus soetada kolm 20 jalast ehk 6m pikkust merekonteinerit - just täpselt need, mis üleval fotol. Tagant näha ka osaliselt lõpetamata puukuur, millest eespool juttu oli. Konteinereid olen tegelikult juba aastaid vaadanud - pikalt enne seda, kui garaaži ehitama hakkasin. Nüüd sai lõpuks asi ära tehtud. 6m konteinerid valisin sellepärast, et mul hoovi sõit üsna lolli kurviga, kuhu haagis 12m konteineriga sisse ei tule. Samas on väiksemal kuubikul suurema ees ka palju plusse. Konteinerid valisin välja Miil OÜ platsilt Lagedilt. Kindel plaan oli osta kolm ühte tooni konteinerit, sest mõte on need nii-ehk-naa üle värvida sellise tooniga, mis metsa vahelt kõige vähem silma torkab. Ehk siis kas tumeroheliseks või tumepruuniks. Sellepärast on ka roheline originaalvärv heaks aluseks.



Kasutatud 6m konteinerite käibemaksuta hinnad algavad täna ca 1100 eurost, uue one-way konteineri saab kätte ca 2800 euroga ning täitsa uue konteineri 3000 euroga. Seega on pisut mänguruumi küll, kui soovid kulusid kokku hoida ja oled valmis ise pisut vaeva nägema. Minu puhul oli peamisteks kriteeriumideks see, et konteinerid oleksid merekõlbulikud - st ilmastikukindlad, kehtiva ülevaatusega, hea põhjaalusega (mitte segi ajada konteineri põrandaga), terve katusega ning võimalikult suures osas originaalvärviga. Konteineri kehtiv ülevaatus (et on merekõlbulik) annab teatud kindluse, et suuri õnnetusi sellega juhtunud ei ole ning asi on funktsionaalne - uksed liiguvad, tihendid peavad, lekked puuduvad. Põhjaalune peab olema korras ja vigastusteta nii talade kui puidu osas ning ei tohi esineda suures osas roostet või vineeri lamineerumist. Katus peab olema terve ja oluliste parandusjälgedeta. Originaalvärvi puhul saad olla kindel, et sinu poolt peale kantud värv on aluspinnaga sobiv ja seal ka püsib. Ütlen kohe ka ära, et minu puhul maksis minu nõudmistele vastav konteiner 1350 eurot. Ehk siis on tegemist vaid vaks kallima konteineriga kui kõige odavamad saadaval olevad. Veelgi odavamate ühikute puhul oli tegemist juba väga lapitud, suures osas mitmes paranduskihis värvitud ja eranditult vägagi kesiste uksetihenditega konteineritega. Üsna paljudel odavamatel oli probleeme uste liikumisega, põhja all oli murdunud metalltalasid ning esines põhja vineeri kihtide lahtitulemist (sisuliselt mäda). Üsna mitmetel oli kaasas ka mõnus odöör veetud kauba lekkimistest (väetise haisud, roiskunud kala/liha hais jne). Mina ei näinud põhjust säästa paarsada eurot, et hakata selliste probleemidega maadlema. Selle hinnaklassi juures muidugi vigu on, kuid mitte midagi sellist, mida kerge vaevaga parandada ei saaks. Peaasi, et vaid endal aega ja tahtmist on.



Konteinerid tõi Miil OÜ auto mulle koju kätte. Toodi kahe autoga - ühel kaks konteinerit peal, teisel üks + kraana. Tegemist vanade Evergreen'i konteineritega. Valmistatud aastatel 2011 Malaisias (1tk) ja 2013 Hiinas (2tk). Kõik kolm on kenasti tunnistatud merekõlbulikeks.



Paari meetri pealt on üldpilt suhteliselt hea. Müügiplatsil oli valik üsna lai ja valik sai tehtud päris mitme konteineri vahel. Suur pluss oli see, et müüja oli hea meelega nõus minu jaoks iga konteineri spreederiga üles tõstma, et saaksin ka põhjaaluse üle vaadata. Loomulikult lubati kõigile platsil olevatele konteineritele sisse vaadata, uksi loksutada ning soovi korral ka peale katust kontrollima ronida. Valisin välja kolm konteinerit, millel olid igal ühel üsna erinevad miinused. Nimetame neid siis edaspidi konteiner 1, 2 ja 3 (fotodel vasakult paremal järjestus eestvaates). Konteiner 1, mis on eelmisel fotol, on külgedelt, pealt ja esiuste tihendite osas kõige parem. Nurisega võib sisemuse osas, kus on hallikas-valge värv kõige enam kulunud. Tundub, et ka selles konteineris on mingit kemikaali veetud, sest kerge lõhn on juures ning värv on tuhmunud-kulunud pigem mingi reaktsiooni kui füüsilise kulumise tõttu.



Konteiner 2 on seest kõige korralikum nii värvi kui põranda osas. Samas vasakul küljel on suures osas mõlke ja mingil määral parandusi. Ülevärvi on tehtud ühekomponentse värviga kahekomponentse värvi peale ilma krundita. Katusel on kergelt roostet mehaaniliste vigastuste tõttu ning ka teistel külgedel esineb vigastustest tingitud roostealgeid.



Konteiner 3 on seest midagi kahe eelmise vahepealset, üks ülemistest tagumistest nurkadest on parandustega ning katusel on kahe eelmisega võrreldes kõige enam vigastustest tingitud roostetäppe. Sama lugu on ka tagaosaga. Konteinerit oleks nagu hoiustatud kuskil, kus on katus ja tagaosa kokku puutunud mingi aktiivse tuulega edasi kanduva puistlastiga, mis omakorda on pinnal reageerima hakanud.



2. ja 3. konteineril on erinevalt esimesest kahjustusi ka uksetihenditel. Samas õnneks vaid allosas, mitte külgedel ega üleval. Konteinerid on piisavalt kavalalt ehitatud, et sellised kahjustused tavatingimustel rolli ei mängi. Vesi neist sisse ei tule. Samas korda peab need üritama teha.





No ja sellised "olmemõlgid" ja roostetäpid nagu ülalolevatel fotodel on odavama otsa konteinerite puhul kõige levinumaks. Midagi hullu neist ei ole. Samas püüan edasistes postitustes välja tuua selle, et kuidas konteineri vigastusel ja vigastusel vahet teha ning millal võib asi tavalisest ebameeldivam olla. Enamasti tekivad sellised "olmemõlgid" lahtise kauba rändamisest konteineris sees. Meri on karm.

[muska71]

Räägi pisut taimekasvatusest.Need spets lambid põlevad ainult päevasel ajal?Hommikul x ajast õhtul x ajani?

[Lauri_L]

Räägi pisut taimekasvatusest.Need spets lambid põlevad ainult päevasel ajal?Hommikul x ajast õhtul x ajani?

Taimekasvatus on küll kaasa rida, kuid panen kirja mida tean.

Spets lampe on seal vaid üks ehk siis see parempoolne kõige pikem. Seal on dimmerid, punased, IR ja UV elemendid ka sees, mis annavad taimedele soodsama spektri kasvuks. Loomulikult ka soojades toonides valguse. Teised kaks ehk vasakpoolsed on korralikud (mida jaekaubandusest üldiselt ei leia) LED valisvalgustid. 4000K neutraalse valgusega ja 32000 luumenit ühe valgusti kohta. Kõik valgustid on ka reguleeritava kõrgusega taimede suhtes. Fotole ei ole jäänud, kuid kõrval laual (tisleripingil) on veel suurem hulk tomati- ja paprikataimi. Nende jaoks on mul kasutusel kaks samasugust valgustit nagu on ruumi enda LED valgustid. Ehk ei midagi erilist va soojemapoolne suure värviedastusindeksiga LED valgus.

Kõik valgustid töötavad läbi taimerite, mida on kaks. Üks ühele lauale, teine teisele. Kui nüüd õigesti mäletan, siis 14h valgust (0800-2200) ja 10h puhkeaega (2200-0800). Kuna taimed on juba suured, siis hetkel käivad igapäevaselt ka ukse taga soojemat päikest nautimas, et kasvuhoone tingimustega aklimatiseeruda. Hetkel on nii, et ruumis eraldi soojendust peal ei olegi. Öösel hoiab toatemperatuuri 20 kraadi juures, kui lambid tööle lähevad, siis kütab 22 kraadini. Kui päike väljas, siis on välisuks ka lahti, et jahutust saaks.

[raul]

Kas soojustad konteinerid või jätad nagu nii on? Vendi avad on neil olemas aga huvitav kuidas niiskusega saab olema?
Ja kuna konteineritel vahed vahel siis tegemist ju eraldi rajatistega ning luba ei vaja

[tõnn]

   
Midagi sellist oleks väga hea:

[Lauri_L]

Kas soojustad konteinerid või jätad nagu nii on? Vendi avad on neil olemas aga huvitav kuidas niiskusega saab olema?
Ja kuna konteineritel vahed vahel siis tegemist ju eraldi rajatistega ning luba ei vaja

Jätan kindlasti soojustamata, sest selleks isiklik vajadus puudub.

Olen tööpostil üsna tihe konteinerite kasutaja. Kõik soojustamata ja modifitseerimata merekonteinerid, mis kasutusel erineva otstarbega laopindadena. Siiani ei ole niiskuse probleemi tähendanud - isegi konteinerites mis on aastaid välistingimustes, kus käiakse kord päevas sees ning kus hoitakse pappkaste jms. Sees ju kütet pole ning niiskust olulisel määral sisse ka ei tassi. Selle paar saapatäit lund, mis talvel sisse viid, selle suudab olemasolev ventilatsiooniava ikka välja viia. Eks kui niiskus peakski probleemiks muutuma, siis turbowent katusele ja mure murtud.

Midagi sellist oleks väga hea:

Ksf tõnni näide on väga hea, funktsionaalne ja paljudele inspiratsiooni pakkuv. Võrdlemisi lihtne ehitada ning saab kahe konteineriga hakkama. Minu puhul aga ei töötaks. Soovin pigem välisele faktorile märkamatut panipaika. Mida kompaktsem ja paremini ümbritsevasse keskkonda "sulanduv" seda parem. Bürokraatiaga ei viitsi ammugi enam tegelema hakata ja füüsiliselt suurt ning kõrget konstruktsiooni olemasolevate ehitiste kõrvale ka mitte - läheb paljuks. Ning minu puhul ei tohi lahtiseid auke kuhugi jääda. See tekitab tahes tahtmata korralagedust (inimeses kinni, mitte ehitises). Seega kolm konteinerit, kõigil uksed ees, kola sisse, uksed kinni ning ümbruskond puhas. Minimaalne eelarve ja minimaalne aeg on samuti hetkel märksõnaks. Muid olulisemaid asju on täna lihtsalt niivõrd palju teha.



Aga konteineritega toimetamine on igati mõnus, vaheldust pakkuv ning ei vaja liigset planeerimist. Ja kuna ülevärv tuleb teha niikuinii, siis alustasin juba ettevalmistustega. Kuigi paljud armastavad konteinereid üle värvida otse olemasolevate kleebiste peale, siis minu jaoks on selline tegevus pisut porr. Olen näinud päris mitmeid konteinereid, kus kleepsud on tõesti üle värvitud nii hästi, et ei saa arugi, et need seal on. Samas teadmine sellest mulle ei meeldi ning otsustasin pisut enam vaeva näha.



Vanad kleepsud saab konteineritelt tegelikult imelihtsalt maha. Enamasti on sellistel vanadel konteineritel ilma abivahendeid kasutamata kleepsude mahasaamine piin. Küll tulevad vaid ribadena, tükkidena või isegi kildudena. Jäävad liimi jäljed. Kõige parem on aga kasutada gaasipõletit. See annab just parajalt teravat sooja, et kleeps ning selle taga asuv liim pehmeks muuta. Kuumaõhu föön jääb siinkohal näiteks hätta, sest metallpind neelab vähese antava kuumuse ruttu. Väiksemate tähtede/numbrite puhul sain edasi liikuda üks kuumutamine, kaks elementi. Suuremate puhul tuli juba ühte elementi mitmeid korda kuumutada, sest mahajahtumine oli üsnagi intensiivne. Ilm juhtus samuti olema pisut jahedam. Maha võtmiseks erivahendeid ei kasutanud. Küüned taha ja tuli.







Ühe konteineri peale kulus kleepsude eemaldamiseks keskeltläbi poolteist tundi. Väljanägemine paranes iga eemaldatud kleepsuga oluliselt.



Järgmiseks vedasin kohale survepesuri, et konteinerid vanast kõntsast ning liimi- ja kleepsujääkidest puhtaks pesta.



Alustasin ülemiselt korruselt. Siin fotol on hästi näha, kuidas samaealiste konteinerite katused on erinevalt säilinud. Garaažipoolseima katus on "nagu uus". Keskmise roostekohad on tekkinud peamiselt mehaanilistest vigastustest ja deformatsioonidest suunaga seest välja. Kolmas konteiner on visuaalselt suuremate mehaaniliste kahjustusteta, kuid korrosiooni on sel enim. Ilmselt mingi kokkupuude aktiivsema ainega.



Konteineritel on ka katusel markeeringud - enamasti registreerimisnumber mõlema otsa peal. Need võtsin maha survepesuriga. Kuumutamisega sai tegelikult palju rutem kui survepesuga. Eks paljuski sõltub efektiivsus ning kiirus survepesuri võimekusest. Minul on tavaline harrastaja pesur ning liiga palju sellelt loota ei saagi.



Survepesuriga pesin kõik katused üle kolm korda. Ja ikka nii, et ükski koht vahele ei jäänud. Samas ei saanud pinda korralikult puhtaks. Jäid mehaanilise sodi jäägid (ülemise foto vasakul näha) ja jäi miskine kinni kleepunud tolmulaadne moodustis (ülemise foto keskel ning paremal nähtav). Ja kõigil kolmel konteineril sama jama. Kuna pesin samal päeval ka oma auto puhtaks, siis katsetasin ka peale pihustatava autode pesuks mõeldud aktiivvahuga - tulemus sama, st null.





Ega siin muud valikut enam polnud kui tõin köögist Fairy, segasin veega ning lasin pesuharjaga minna.





... ja tulemus sai vägagi hea. Tundub, et võlusõnaks oli siinkohal peaasjalikult kasutatud nõudepesuvahend. Ma ei ütleks, et pind sai ideaalselt puhtaks, kuid eelnevalt seal olnud kinnikleepunud tolmulaadne kiht oli läinud. Kurta väga ei saa.



Edasi käisin konteinerite kõik küljed sama retsepti järgi läbi. Samas külgedel sarnase struktuuriga kinnikleepunud mustust nagu katusel ma ei tähendanud. Küll aga muutis "haldjapesu" välimuse palju kirevamaks.





Ning koheselt pärast survepesuriga töötamist tegin sisemise ülevaatuse. Tegelikult tegin seda mitu korda - pärast katuse pesu ning pärast külgede pesu. Tundub, et kaup oli aus, sest mitte ühtegi leket ega niiskunud kohta kuskilt ei tähendanud. Isegi mitte uste ega ka päevi näinud ustetihendite ümbruses.

Kokku kulus kleepsude eemaldamisele ja pesule kaks lühemat päeva. Hea sai ning siit on jällegi mõnus edasi minna.

[tõnn]

Üks hea moodus erineva sodi, liimi ja värvi eemaldamiseks on atsetooni kompress.

Katad asja kaltsuga, valad atsetooni ja peale paned kile.
Konteineri puhul saaks kaltsu kinnitada näiteks magnetitega.

Lased atsetoonil veidi tööd teha, ja survepesuriga saad maha pesta.

[Lauri_L]

Kui kellelgi on endale plaanis osta kasutatud merekonteinerid eesmärgiga neid füüsiliselt kodustes tingimustes remontida (nt. keevitada) ja üles vuntsida ehk värvida, siis see ei pruugi olla nii lihtne, kui esmapilgul tundub. Kõigepealt on nuhtluseks konteineri konstruktsioon. Selle kofreeritud küljed ja katus ning hingede, riivide ja käepidemetega varustatud sisenemisavad on äärmiselt tülikad pinnad, mida puhastada ning mehaaniliselt töödelda. Tohutult nurkasid, üleminekuid, vahesid jne. Lisame palju vigastatud kohti ja ebamugava töökõrguse, sest sina pead ennast ju lõpetuseks konteineri suhtes sobitama mitte vastupidi. Konteinerite tööstuslik pinnakate loodud kestma ja selle töötlemisel tekkimisel tekkiv värvi tolm koos roostega ei ole üldse mitte mõnus sisse hingata.



Teiseks peab iga sellise projekti ettevõtja endale selgeks tegema ka selle, et värv konteinerite peal on peaasjalikult esteetilise välimuse andmiseks, mitte konteineri kaitsmiseks ilmastikumõjude eest. Kohe ka parandan/täpsustan ennast, sest värvimine loomulikult parandab konteineri eluiga ja kasulikuks võib seda pidada just meretranspordi tingimustes. Kui aga ostate omale kasutatud konteineri koju-tööle laoruumiks või töökojaks, siis ei ole selle värvkatte kahjustustel või värvi olemasolul konteineri eluiga silmas pidades mingit vahet. Värvkate seal peal on vaid esteetilise otstarbega ehk selleks, et silmal oleks hea vaadata. Miks nii? Aga sellepärast, et merekonteinerid ei ole valmistatud mitte "tavalisest" terasest, vaid corten/cor-ten terasest. Tegemist on sulamiga, mis peale raua sisaldab peamiselt vaske, niklit, kroomi ja fosforit. Sulami nimetuses tähendab "cor" vastupidavust korrosioonile ehk "corrosion resistance" ja "ten" head tõmbetugevust ehk "tensile strenght". Ehk tegemist on matejaliga, mis on loodud keskkonnas vastu pidama ilma täiendava pinnakatteta. Ilmselt on enamus näinud linnades liikudes "roostes" maju. Peaks olema sama materjaliga tegemist. Cor-ten teras on loodud roostetama ja väga hästi (sh.kiiresti) roostetama. See ongi tema kaitse. Pinnale tekkiv oksiidi kiht on tugev ja tihe ning takistab edasist roostetamist. Suur roll on selles just sulamis üsna suures osas sisalduval vasel ja niklil. Näituseks valmistatakse tööstustes ja laevades mereveetorud raua-nikli-vase sulamist (CuNiFe). Sellistes oludes sisuliselt igavene materjal, mis kahjustub vaid erosiooniga.



Kui hakata pihta saanud (nii vanuse, sodi kui ka teiste omataolistega) konteinerit suure entusjasmiga korda tegema, siis võivad selle suurepärase materjali omadused hoopis kasutaja vastu pöörduda ning mitte anda tulemust, mida inimene loodab. Üleval oleval fotol on üks s*tt ja näitlik koht minu konteinerist nr.2. Siin on kolm elementi, millega kõige enam eksitakse, kui soovitakse konteinereid värskendada. Esiteks on konteinerit keevitatud tavalise elektroodiga. Konteineri originaalkeevis võib olla vigastatud ja roostega, kuid see ei kahjustu edasi. Kui konteinerit vale materjaliga üle keevitada, siis see õmblus enam ennast rooste vastu ei kaitse. Tulemus fotol. Teiseks lahtise/killuna lahti löönud värvi ja kleepsude peale värvimine. Ei ole hea mõte, sest killuna lahti löönud värvi alla võib olla tekkinud "kaitsev" oksiidi kiht. See on piisavalt aktiivne, et kattevärvi alt välja ronida ning pinna visuaalse väljanägemise rikkuda. Ja kolmandaks selle huvitava materjali värvimine ühekomponentsete või roostet takistavate lisanditeta kahekomponentsete värvidega ilma aluskrundita. On palju neid, kes kurdavad, et ülevärvitud konteineri pinnalt värv koorub. Ja koorubki ning just sellepärast, et metall püüab ennast aktiivse oksüdeerumisega kaitsta omastades läbi puuduliku värvkatte õhuhapnikku. 



Mina hakkasin pihta oma konteinerist nr.3 ehk siis kõige kehvema katusega konteinerist. Mehaanilisi vigastusi seal sisuliselt ei ole, kuid on kõige rohkem roostet. Suure tõenäosusega on oma töö teinud hoiualal lendunud aktiivne aine, mis on värvipinda kahjustanud. Ja nagu näha, siis tööd on ja pind ise pole mitte mugav. Kes omale second-hand konteinerit hakkab soetama, siis pidage kindlasti meeles, et enne ostu katusele roniksite. Katuse seisukord on olulisem kui külgede või põhja oma.



Minu peamised kodused tööriistad olid postituse esimesel fotol. Ehk siis terasharja ja nailonharjaga varustet nurklihvijad. Esimene neist on peamine ja seda kasutan peamiselt roostekohtade haljaks lihvimiseks. Nailonketast kasutan värvi mitte läbivate defektide mahalihvimiseks. Mida suurem roostekoht, seda lihtsam ja kiirem on töö. Selline täpitamine nagu siin, on tüütu. Õnneks on aga nii, et see materjal küll roostetab intensiivselt, kuid roostekihi eemaldamine on väga kerge - isegi siis, kui see on aastaid vana. Tegemist kaitsekihiga, mis metalli sisse ei "kasva".



2/3 kõige hullema konteineri katusest tehtud. Selge on see, et kodustes tingimustes ideaalset tulemust ei saa. Tuleb teha nii kuidas tööriistad ja aeg võimaldavad. Näituseks kulus mul selle katuse roostekohtade lihvimisele teraskettaga tublid 6 tundi.





Kui pind sai terasharjaga üle käidud, siis jäägid puhusin suruõhuga minema. Seejärel pinna ülevaatus ning taas lihvima, et kahe silma vahele jäänud kohad üle käia.





Oma osa sai ka konteiner nr.2, kus oli oluliselt vähem tööd. Hiljem ka konteiner nr.1, kus sisuliselt oli vaja vaid nurgad ja esiosa tala üle lihvida.



Nüüd natuke valitud värvist. Tegelikult olin värvi valikuga üsna jännis. Ise loll ja tahtsin enne ostu oma jaoks kõik üksikasjad selgeks teha. Olen ka varem tööandja konteineritele minimaalsel määral värviparandusi teinud, kuid siis on sobivad värvid juba olemas olnud. Värvideks laevavärvid, mida jaekaubandusest nii lihtsalt ei saa. Igal merekonteineril on sees (enamasti ukse kõrval paremal või vasakul) tehase värvikaart. Seal on kirjas kasutatud värvide tüüp, mark ja toon. Seda nii sise- kui välisosas. Minu konteineritel siis sellised. Sellest sildist on kasulik teha foto, kui värvi ostma lähete. Ja kindlasti otsige omale pädev müügimees, kes käsi piiblil teile aluspinnaga sobiva komplekti annab. Mina käisin kokku neljas kohas uurimas, et mis hea oleks. Vastuse sain vaid ühest kohast.



Väljavalituks sai poolmatt kahekomponentne roostevastaseid pigmente sisaldav akrüülpolüuretaanvärv Tikkurila Temadur SC-F 50. Tooniks RAL 6007 (tume-tume roheline). Konteinerid on alati kasulik värvida kas mati või poolmati värviga. Läikivad ja poolläikivad värvid hakkavad kofreeritud ja mõlgilistel pindadel väga silmadele. Nii pinnastruktuuri kui üllatuslikult pinnalt tagasi peegelduvat päikest silmas pidades. Viimane võib üsna tüütu olla. Temadur SC-F 50 sai valitud peaasjalikult sellepärast, et tegemist on värviga, mis ei vaja metallpinnale kandmiseks alla krunti. Selle võrra on küll värv kallim, kuid kui liita juurde krundi hind, siis läheb hind juba üsna kalliks. Käesolev värv maksis koos käibemaksu, toonimise ja kõvendiga komplektis 13 eurot liitri (mitte kg) kohta. See siis sisaldas ka müügimehe lubadust võtta omapoolne vastutus, kui uus värv vana alusvärviga kokku ei sobi. Väga julge käik igatahes. Fotol olev lahusti on värvile, nitrolahusti töövahendite pesuks.



Värvi segamiseks soetasin ühekordseks kasutamiseks ette nähtud doseerimisnõud. Antud värv nõudis segamist kõvendiga 4:1. Väga hea ja soodne abimees igal juhul, kui on vaja kahekomponentseid värve kodusel teel ette valmistada.

Seoses materjalidega tabas mind ka üks tagasilöök. Sellise komplitseeritud pinnaga detailide värvimiseks, nagu seda on konteinerid, on mõistlik kasutada nö "airless" süsteemi ehk õhuta kõrgsurvepritsi. Võrreldes rulliga värvimisega on ajavõit ilmselt 10x. Pintsliga kahekomponentset eriti peale ei kanna. Kahekomponentse värvi jaoks on aga omad pritsid ning nende laenutamine on ristiinimesele suhteliselt võimatuks tehtud. Enamasti on neid vähestel ettevõtetel välja anda ja nad valivad oma klienti hoolega. Saan aru, sest seade on kallis ja kogemusteta kasutaja suudab selle kiirelt rikkuda. Mulle tehti ruttu selgeks, et mina olen üks neist. Seega ei jäänud mitte midagi muud üle, kui soetada väiksemad segunõud, hunnik 10cm rulle ning nautida konteineri katuselt lahustiaurudes algavat kevadet.



Seoses sellega, et pritsi mulle ei usaldatud, pidin pisut ümber mängima ka värvimistaktika. Kuna kahekomponentne värv kuivab vannis ruttu, siis tuli ette valmistada täpselt sobiva suurusega pind, sobivas koguses värv ning valida värvimiseks sobiv täpne kellaaeg. SC-F 50 muutub kinnises nõus värvimiskõlbmatus ca pärast 2 tunni möödumist valmis segamisest. Seega segasin valmis korraga umbes 2,5 liitrit värvi. Selle suutsin ajaaknas peale panna. Vanni kallasin värvi kolmes osas. Värvisin hommikul vara, kui ilm jahedam, päike veel puude varjus ja pind kuiv. Enne värvimist käisin pinna üle puhastusainega. 



Värvi kohta tuleb tõdeda, et on ikka tummine värk küll. Liimib ennast pinnale ülihästi ning katab muhedalt. Rulliga värvides jääb kihi paksus päris korralik, seega teist korda üle värvima enam ei hakanud. Küll aga tegin nii, et kui esimene kiht peale sai, siis pärast 5-10 min möödumist lasin veel rulliga kergelt teist korda üle. Rulliga kahekomponentset peale kandes tuleb arvestada, et ega pind ideaalselt sile ei jää. Siia sinna jääb ikka pisut kergemat "apelsinikoort" (vt.fotod allpool), mis on põhjustatud karvadest rullil ning värvi kuivamisprotsessist. Samas lõpptulemusele see negatiivselt ei mõju.



Siin on kõigi kolme konteineri katused värvitud. Nurkadest lihvin veel natuke uut värvi maha, sest see läks siit-sealt ettevalmistamata pinna peale. See aga juhtub siis, kui hakkan külgi ette valmistama.



Valitud toon sai kuratlikult hea. Sulandub ümbritseva metsaga hästi, mis oligi üks ülevärvimise eesmärkidest. Kolme 10 tunnise tööpäevaga, mis kokkuvõttes kulus kolme katuse ettevalmistamisele ja värvimisele, võib rahule jääda. Tegin proovivärvimise ka ühele konteineri küljele. Kolm päeva hiljem läksin nurklihvija ja terasharjaga kallale. Ei saa sugugi kurta, et värv aluspinnal kinni ei oleks olnud või et värvi enda pind tugev ei oleks olnud. Oli ikka küll.

[Jesper]

Ma küll konkreetse tootega kogemust ei oma, aga kunagise võidusõiduauto põhja värvisin nii alt kui pealt pintsliga, kasutades tavalist kahekomponentset pinnavärvi (rahvasuus tuntud ka kui "veokavärv", ehk siis ei vaja viimase kihina lakki). Devori leti ääres tutvustasin oma plaani ja küsisin valmissegu ehk juba lahustiga segatud värvi, noogutati ja noh, täpselt ei mäleta, kummale poole võrreldes pritsiseguga seda viskoossust timmiti, aga tulemus pärast kahte kihti oli vähemalt minu silmale uskumatu. Esimesel kihil olid kõik pintsliga värvimise tunnused näha, aga pärast teist kihti vajus-kõvenes kupatus kuidagi nii siledaks, et mõnda aega enne välisvärvi värskendust nägi see rakett avatud luukidega parem välja kui suletutega Pintsli suur eelis oli see, et igasugu nurgatagused, keevitused ja plekkide ühenduskohad sai rahulikult üle uputada, pritsiga on alati see häda, et kui igale poole õigest suunast ei tulista, siis kipub "valele" poole hõredam laik jääma. Aga see oli ühtlane nagu pulgakomm, pärast oli lihtne lapiga pesta jne.

Ilmselt pole sul konteinerite teemas selle teadmisega suurt midagi peale hakata ja ilmselgelt ei hakkaks ma auto välisplekke pintsliga võõpama, aga noh, lihtsalt infoks - minuarust tihtipeale kiputakse metallist tarbeesemete värvimist mingiks hirmsaks kosmoseks mõtlema, samas kui kõige odavam, mugavam ja lihtsam lahendus annab vaatet parima tulemuse.

[aavu]

Kui juba rulliga värvimine, oleksin mina selle punasega märgitud pinna ka katusega koos värvinud. Et oleks üks selge piir tehtu ja tegemata vahel. Muidugi on praegu ka piir aga kas see "vana" ja "uue" piir pole mitte igasugu mõjudele paremini avatud kohas?

[Lauri_L]

Kui juba rulliga värvimine, oleksin mina selle punasega märgitud pinna ka katusega koos värvinud. Et oleks üks selge piir tehtu ja tegemata vahel. Muidugi on praegu ka piir aga kas see "vana" ja "uue" piir pole mitte igasugu mõjudele paremini avatud kohas?

Olen igati nõus. Pidin lõivu maksma oma vigase selja ning ebamugava tööasendi pärast katusel. Kuna värv kuivas ruttu, siis ei jõudnud värvimise ajal üles-alla joosta. Teen nii, et kui külgi värvima asun, siis ettevalmistusena käin nii sinu viidatud pinnad üle pluss pisut juba ülemist uut värvi. Siis on minu poolt kõik tehtud, et aluspinnad enam-vähem heaks saada. Värvin ülekattega katusele, ehk sinna kus on katusel esimene keevitus. Nii saab katuse äär topeltkiht värvi.

Ma küll konkreetse tootega kogemust ei oma, aga kunagise võidusõiduauto põhja värvisin nii alt kui pealt pintsliga, kasutades tavalist kahekomponentset pinnavärvi (rahvasuus tuntud ka kui "veokavärv", ehk siis ei vaja viimase kihina lakki). Devori leti ääres tutvustasin oma plaani ja küsisin valmissegu ehk juba lahustiga segatud värvi, noogutati ja noh, täpselt ei mäleta, kummale poole võrreldes pritsiseguga seda viskoossust timmiti, aga tulemus pärast kahte kihti oli vähemalt minu silmale uskumatu.

Pintsli suur eelis oli see, et igasugu nurgatagused, keevitused ja plekkide ühenduskohad sai rahulikult üle uputada, pritsiga on alati see häda, et kui igale poole õigest suunast ei tulista, siis kipub "valele" poole hõredam laik jääma. Aga see oli ühtlane nagu pulgakomm, pärast oli lihtne lapiga pesta jne.

Eks kõik sõltub, milleks värv on ette nähtud. X_värvil ja tööstuslikul värvil on vahe sees küll. Enamasti on tööstuslikud kahekomponentsed metallivärvid (nt.polüuretaan) loodud pakkuma head kaitset ning kiiret kuivamist, sest paljudel juhtudel tuleb värvida välistingimustes. Viimistluse lõplik visuaalne kvaliteet on ehk mitte nii primaarne. Konkreetse värvi puhul toimub kiire kuivamine kohe, kui selle nõust pintsli/rulliga välja võtad. Kui suletud nõus on segu kasutusaeg (olenemata kui vedelaks oled selle lahustanud) ca 2 tundi, siis pintsliga saad teha max.10min tööd ja seejärel viskad selle minema - enam ei võta värvi sisse. Rulliga saad tunnikese tööd teha, siis pead uue panema. Need on negatiivsed pooled, mille peab alla neelama.

Rulliga katmisega saab konteinerite nurgataguste puhul täitsa hakkama. Rulli otsaga on üksjagu nikerdamist. 10cm rull on optimaalne. Suurem on juba liiast, väiksem tüliks. Mõni koht on küll vaevarikas, aga tuleb hakkama saada. Uste värvimisel tuleb kindlasti pintsel appi võtta, kui tahad et lukustusmehhanismid säilitaksid oma algse galvaniseeritud väljanägemise. Prits on hea maja seina värvida. Tegelikult kahju, et ma kahekomponentset pritsiga proovida ei saa. Ilmselt oleks siledale pinnale jäänud üksjagu kiirelt kuivanud värvitolmu? Olen seda näiteks laevakorpuste värvimisel tähendanud. Värvitakse teinekord 2-3, isegi 4 meetri pealt. Värvi kiht on hea, kuid kiirelt kuivav lendlev värvitolm kipub pinda karedaks jätma. Jällegi hea asja negatiivne pool.

[tõnn]

Miks ei kõlba kompressoriga värvipüstolid?
Sellega oleks saanud ju kiiremini kui rulliga.

[hobiautod]

Miks ei kõlba kompressoriga värvipüstolid?
Sellega oleks saanud ju kiiremini kui rulliga.

Sest see on suht paks ja liigse lahustamise korral on jama rohkem kui asi väärt on.

[huvi5]

Pinna ettevalmistaine rendist võetud liivapritsiga võiks olla tunide küsimus. Paksude värvide peale kandmiseks on suurema düüsiga värvipüstolid. töö ei pea raske ja elu keeruline olema, isegi pahtlit pritsitakse. Kui sa need putkad nagunii metsa alla tõstad on paari aastaga nagunii sammal peal. Minu silmis mõtetu vaeva nägemine, aga iseenesest töö on korralik ja ses osas midagi ette heita ju ei ole. Ise paneks putkad paika ja sätiks ümber armatuur võrgu, kuhu paneks miskise roni taime kasvama.

[DevilDeVille]

Kunagi eelmises elus, kui meie maanurgaski lubati endale Car Craft Magazine-i tellida, sai loetud üht rulligavärvimise artiklit. Ehk on kellelegi abiks. Ühtlasi vabandan teemaalgataja ees risustamise pärast.

https://www.motortrend.com/how-to/hrdp-0...paint-job/

[hobiautod]

Pinna ettevalmistaine rendist võetud liivapritsiga võiks olla tunide küsimus. Paksude värvide peale kandmiseks on suurema düüsiga värvipüstolid. töö ei pea raske ja elu keeruline olema, isegi pahtlit pritsitakse. 

Tatti ja sitta ka pritsitakse. Teema omanik selgitas mis põhjusel ta õhuvaba värvimis seadet ei kasutanud. Kahju muidugi, et ei küsinud.

[Lauri_L]

Tänud kõigile kommenteerijatele.

Ma olen üsna olematute kogemustega pritsiga värvimise osas. Ja kui kogemusi ei ole, siis jalg (ja muidugi ka käed) värisevad. Ikka käin siin-seal uute asjade kohta küsimas, kuid pahatihti ei leita kas aega või naerdakse sind välja. Päris kindlasti ei käi see kommentaar seltsimeeste kohta, kes aja jooksul minu teemadesse postitanud on, vaid näiteks mõningate kaupluste, töökodade või siis rendikohtade kohta, mida olen külastanud. No ja seetõttu inimeste ebausk kasvabki ja avalikul seinal asjade jagamine osutub üha raskemaks. Seega läks seekord nii, et oma aja kokkuhoiu mõttes ja tahtmisega tööga edasi jõuda, läksin rullimise teed. Vähemalt jäi töö tegemise lõbu alles.

Kompressoriga värvipritsiga ei hakanud samuti eksperimenteerima, sest selline prits mul puudub. Oleks pidanud soetama ja seejärel katsetama hakkama. Lisaks on konteinerid piisavalt lähedal garaažile, et isegi tuulevaikse ilmaga oleks õhuga mängides suure tõenäosusega lepatriinu peale saanud. Jätan järgmiseks korraks... Ja nagu ksf.hobiautod mainis, on värv paks - väga paks. Mul on tavavärvi (ühekomponentse) airless olemas ja teades selle masina võimekust ning olemasoleva värvi käitumist, loobusin isegi proovimast. Väga lollisti käitub konkreetne värv ka lahustamise osas. Saad värvi vedelaks küll, kuid kuivab see endiselt sama kiiresti - vahet pole kas on lahustamata kujul või piiri peale vedelaks aetud. Ei aita ka see, kui segu on suletud anumas. Tööaeg sama, kuid kaotad katvuses.

Rendist võetud liivapritsiga on teema sama mida kirjeldasin posti esimeses lõigus. Kunagi, kui on aega, siis teen omale rahulikult tööprotsessi ja tehnoloogia selgeks ning seejärel saab juba praktikas kasutama hakata. Muidugi loll olin ja lasin autol konteinerid ka liiga kokku tõsta, seal vahel suuremate seadmete ja voolikutega üsna tülikas toimetada. Nurklihvijaga mahub nibin-nabin.

Konteinerid lähevad metsa alla "jutumärkides". Päris võpsikusse ikka ei pane. Lihtsalt asukohaks maakoht ning mets on taustal. Soov on keskkonnaga sulanduv väljanägemine anda. Maakohas peab arvestama, et katust tuleb/võiks ikka aeg-ajalt pesta, mis konteinerite juures ei ole suur töö. Samas metalli omadusi silmas pidades ei olekski see ehk nii väga vajalik. Ksf huvi5 viide ronitaimede kasutamisele ei ole mitte üldse paha mõte ja meeldiks minu kaasale kindlasti. Ma pean veel analüüsima, et kas mulle ka meeldiks.

Kunagi eelmises elus, kui meie maanurgaski lubati endale Car Craft Magazine-i tellida, sai loetud üht rulligavärvimise artiklit. Ehk on kellelegi abiks. Ühtlasi vabandan teemaalgataja ees risustamise pärast. https://www.motortrend.com/how-to/hrdp-0...paint-job/

Tänud hea lugemise eest! Ei ole siin miskist risustamist ja naudin selliseid artikleid täiega.

Tööga olen aga taas väikese sammu edasi jõudnud. Püüan millalgi uusi fotosid panna.

[Lauri_L]

Pärast kolme päeva konteinerite katusel ja pärast 15 töötundi nurklihvijaga ütlesid põlved ning randmed, et selle tööga sa nüüd küll mõnda aega küll ei tegele. Vähemalt mitte enne, kui omale põlvekaitsmed muretsed. Nurklihvija näitab samuti kulumise märke, sest tavalisest suurem vibratsioon sees. Seega tuli vahelduse saamiseks tööülesanded ümber mängida.



Pärast värvimist tuleb konteinerid õuepealt jalust ära saada. Selle jaoks tuleb aga sobiv koht ette valmistada. Sobiv koht on minu jaoks 6m kaugusel olemasoleva garaaži parempoolsest otsaseinast. Piisavalt kaugel, kuid mugavalt lähedal. Peamine eesmärk konteinerite tulevase alalise koha ehitamisel on see, et konteinerite alus oleks tugev, püsiks kuiv iga ilmaga ning välistada võimalus, et nende alla mingi kutsumata elukas elama asuks. Lisaks soov selline, et ukseavade kõrgus maast jääks minimaalne, et saaks vajadusel ka tehnikaga sisse sõita. Seega välistasin võimaluse, et maa peale plaat ja konteiner sinna otsa. Tuleb maa sisse kaevuda.



Maapind on mul hea musta mullaga. Seda on garaaži ümbruses nii 55-65cm jagu ja seejärel tuleb paas vastu. See soosis igati vundamendi lahendust. Märkisin konteinerite tugipunktide teljed maha, kaevasin tugipunktidesse paeni augud ning tõstsin sinna sisse kõige tavalisemad standardsete mõõtudega (300x600x900) betoonist vundamendiplokid. Neid vedeles mul teab mis ajast sobiv kogus põõsa all. Oligi hea, et nüüd sobiva otstarbe leidsid. Konteinereid on kokku kolm ja vaja läks seega kaheksa plokki. Pinnases olev paas sattus olema nii hea, et kõrguses oli kõikumine mistahes konteineri nelja tugiploki osas max.10mm ning kõigi maha pandud plokkide madalaima ja kõrgeima punkti kõrguste vahe nibin-nabin 30mm. 10mm on kõrgus, mille konteiner "neelab" alla nii, et konstruktsioonis anomaaliaid ei teki. Uksed jäävad probleemideta käima ning miski kuskilt kaaluma ei jää. Ning see, et esimese konteineri üks nurk on kolmanda konteineri mingist nurgast 8-9meetri peal 3cm kõrgem, enam rolli ei mängi. Seega sai plokid üllatavalt kiiresti ja väikese vaevaga paika tõstetud. Plokkide pealmine pind jäi põhimõtteliselt tasa ümbritseva maapinnaga.



Järgmise sammuna koorisin pinnasest ära ca 20-25cm paksuse kihi mulda. Selle numbri mõõtsin plokkide pealmisest pinnast. Kaevasin nii, et sinna külge, kuhu tulevad konteinerite uksed, jätsin maapinna väljaspool plokke samale tasapinnale. Nii on tagatud, et tulevikus oleks lihtsam sõidukitega konteinerisse sõita. Tagant küljest kraapisin plokkide vahelt ja väljastpoolt pinnase ca 10cm madalamaks ja küljed kaevasin konteinerite välisosa suhtes umbes pool meetrit laiemaks. Seega jäävad konteinerid põhja alt piisavalt hästi tuulutatavad - kolm külge lahtised, konteinerite enda vahed lahtised ning ehk ka esiküljest mõned sentimeetrid tuulutusvahet.





Selline auk tuli. Selle koha peal oli enne ca 70 aastane ülekasvanud kuusehekk. Nüüd kahjuks ürask sees ja päästa on väga vähe. Kännud võtsin enne plokkide mahapanemist välja. Pinnases aga juurikaid üks jagu alles. Kangutamist ja puhastamist oli üksjagu.



Platsi taga >3m kaugusel on kraav, mille põhi on samal kõrgusel paas, millel vundamendiplokid istuvad. Kraav on vett täis vaid talvisel ja kevadisel perioodil. Ilmselt ei oleks vaja olnud, kuid meelerahu jaoks kaevasin väikse kanali drenaažitoru jaoks, mis võiks potentsiaalselt konteinerite alla koguneva vee otse kraavi juhtida. Ütleme, et olukordade jaoks, kus sajab nädala jutti ning ümbruse korralikult märjaks teeb. Auk ju maapinnast 20...25cm madalamal ja eks vesi trügi ikka madalama koha peale. Parem kohe ära teha, kui pärast ennast kiruda.



Seejärel geotekstiil...



...ning seejärel drenaažitoru kaldega kraavi poole.



Siin kasutasin ära ülejäägid garaaži ehitusest. Geokangaga kaetud osa on perforeeritud filtreeriv osa. Katmata toru on tavaline augustamata sadeveetoru.



Nüüd on auk valmis täiteks.



Täitena kasutasin 16-32 killustikku. 





Vanni täitsin 10-15cm paksuselt ning kraapisin rehaga enam-vähem siledaks. See peaks olema piisav, et metslased sinna alla urgusid ehitama ei hakkaks. Nii jääb konteinerite alla killustiku peale ka 10cm õhuruum. Arvestades seda, et konteinerite all on tegelikult veel risti talad, siis on vaba ruumi seal tunduvalt enam. Niiskus ei tohiks siinkohal enam kuidagi probleemiks osutuda.



Siit londist hakkab üleliigne vesi (kui seda mingil põhjusel tekkima peaks) kraavi käima.