20-04-2024, 21:20 PM
Garaaži puutööruumis toimetamisele on mulle mõneks ajaks bänn peale pandud - kasvavate taimede rahu ei tohi rikkuda. Seega ei jäänud muud üle, kui tuli kolida kõrvaltuppa ning seal edasi toimetada. Ehk siis mustema töö poolele. Siiski on nii, et väga musta töö püüan alati viia õue või siis vähemalt suure garaažiukse alla. Mõnikord see aga ei ole kas võimalik või siis otstarbekas. Mustema töö all pean siis silmas näiteks suuremat keevitamist, lõikamist, käiamist ja muud sellist. Aga kui õues on 20 miinuskraadi või kui tuleb vett kui oavarrest, siis ei taha iga väikese asja pärast väga välja kolida või toa ust lahti teha. Sellepärast otsustasin, et teen omale ühe tagasihoidliku nurga, kus oleks võimekus sellist laadi väiksemaid operatsioone ilma hilisemate suuremate komplikatsioonideta läbi viia.
Tegelikult on mul ju varasemalt valmistatud metallist töölaud juba ruumis olemas. Ehk siis koht, kus on sisuliselt üht-teist võimalik teha. Nüüd on vaja ümbrus muuta mugavamaks ja turvalisemaks. Kus keevitamist-lõikamist-lihvimist, seal on ka sädemeid ja kus sädemeid, seal võib tuli taga olla. Seega tuleb olemasolev vineerkattega lagi muuta pisut ohutumaks. No ja sellega seoses ka vähem määrduvaks ja kergemini puhastatavaks.
Ühesõnaga võtsin vastu otsuse, et katan umbes poole oma väikese metallitööruumi laest plekiga. Just siis töölaua peal ja ümber oleva ala. Selleks tõin naaberkülas elava ja töötava plekksepa käest tsinkplekki ning palusin tal valmis painutada ka mõned 90-kraadised profiilid.
Plekitahvlite üksinda lakke panemine on üks äraütlemata ebamugav tegevus. Püüdsin teha käepäerastest vahenditest jooksvalt abinõusid ning üritasin lehtedele mitte murdmisvolte peale tekitada. Ülemisel fotol on kitsam riba, sellega lihtsam. Kui aga võtta juba 2m ja enam pikk ning meeter lai tahvel, siis on punnitamist, toestamist ning sättimist üksjagu.
Ei ole ju sugugi kena vaatepilt. Eks ta nii läks et kätega toetasin plekki ja plaate, saapa ninaga üritasin tugesid paika ajada ning vahepeal ka mõne kruvi lakke lasta. Lisaks tahab õhuke plekk iga sisse lastud kruvi kohast "lainetama" hakata. Ütleme nii, et alustasin dressipluusis ja üsna varsti oli tahtmine juba ka särk maha visata. Naha võttis selline mässamine korralikult märjaks.
Aga vaikselt hakkas looma. Kui suured plaadid said enam vähem vajalikus ulatuses fikseeritud, siis sai vabamalt võtta ja tuli hakata korrigeerima ning lainetavaid kohti välja ajama.
See, et vineerplaat laes oli, ehk midagi ei oleks muutnudki peale puhastatavuse. Küll aga olid mul vineerplaadi ja seinte vahel väikesed vahed (mõni mm). No ja kui sinna mõned sädemed saata ja need vahelae konstruktsiooni sees hõõguma jäävad, siis ei ole enam nalja. Sellepärast katsin kõik nurgad 90-kraadise plekist profiiliga. Profiili taha vastu seina tõmbasin õhukese tuletõkkehermeetiku kihi, et vahe seina ja pleki vahel korralikult tihe saaks. Pleki enda kinnitasin lakke laia peaga plekikruvidega, millele panin veel 8mm suured seibid alla. Nii sai pind toekam ja plekk ise deformeerus vähem. Usun, et tulemus ei olegi kõige hullem arvestades, et kätepaare oli vaid üks.
Selline siis saigi. Ruumi poole avatud külgedesse sissepoole on tulevikus plaan paigaldada siinid keevituskardinatele, mille saab vajadusel ette tõmmata ja nii fotol oleva ruumiosa muust ruumist eraldada. Ei lenda praht laiali, ei lenda sädemed laiali ning muud ruumis asuvad töövahendid jäävad puhtaks. Fotol olev kapp läheb minema...
... ning kapi asemele alustasin järjekordse, seekord pisut kompaktsema, töölaua tegemist. See töölaud tuleb aga väikese tagaseinaga ning sinna peaksid tulevikus peale minema nii käi kui lihvimispink.
Sisuliselt on tegemist copy-paste varasemalt valminud töölauast - materjal täpselt sama ja ülesehitus samuti. Ainult sügavus ja pikkus oluliselt väiksemad.
Alla tuleb sarnaselt eelnevalt valminud töölauale üks sahtliboks ning küljele kaks riiuli tasapinda töövahendite hoiustamiseks. Vineeri katan pealt samamoodi 3mm plekiga ning keevitan nurkrauast raami peale, et kataks nii horisontaalse kui vertikaalse osa ning nende kahe vahele jääva liitekoha. Edasist tööprotsessi ehk üksikasjalikult siin kajastama ei hakka. Muutub igavaks vaadata-lugeda. Kui valmis on, siis panen pildimaterjali, et kuidas välja kukkus.
Tegelikult on mul ju varasemalt valmistatud metallist töölaud juba ruumis olemas. Ehk siis koht, kus on sisuliselt üht-teist võimalik teha. Nüüd on vaja ümbrus muuta mugavamaks ja turvalisemaks. Kus keevitamist-lõikamist-lihvimist, seal on ka sädemeid ja kus sädemeid, seal võib tuli taga olla. Seega tuleb olemasolev vineerkattega lagi muuta pisut ohutumaks. No ja sellega seoses ka vähem määrduvaks ja kergemini puhastatavaks.
Ühesõnaga võtsin vastu otsuse, et katan umbes poole oma väikese metallitööruumi laest plekiga. Just siis töölaua peal ja ümber oleva ala. Selleks tõin naaberkülas elava ja töötava plekksepa käest tsinkplekki ning palusin tal valmis painutada ka mõned 90-kraadised profiilid.
Plekitahvlite üksinda lakke panemine on üks äraütlemata ebamugav tegevus. Püüdsin teha käepäerastest vahenditest jooksvalt abinõusid ning üritasin lehtedele mitte murdmisvolte peale tekitada. Ülemisel fotol on kitsam riba, sellega lihtsam. Kui aga võtta juba 2m ja enam pikk ning meeter lai tahvel, siis on punnitamist, toestamist ning sättimist üksjagu.
Ei ole ju sugugi kena vaatepilt. Eks ta nii läks et kätega toetasin plekki ja plaate, saapa ninaga üritasin tugesid paika ajada ning vahepeal ka mõne kruvi lakke lasta. Lisaks tahab õhuke plekk iga sisse lastud kruvi kohast "lainetama" hakata. Ütleme nii, et alustasin dressipluusis ja üsna varsti oli tahtmine juba ka särk maha visata. Naha võttis selline mässamine korralikult märjaks.
Aga vaikselt hakkas looma. Kui suured plaadid said enam vähem vajalikus ulatuses fikseeritud, siis sai vabamalt võtta ja tuli hakata korrigeerima ning lainetavaid kohti välja ajama.
See, et vineerplaat laes oli, ehk midagi ei oleks muutnudki peale puhastatavuse. Küll aga olid mul vineerplaadi ja seinte vahel väikesed vahed (mõni mm). No ja kui sinna mõned sädemed saata ja need vahelae konstruktsiooni sees hõõguma jäävad, siis ei ole enam nalja. Sellepärast katsin kõik nurgad 90-kraadise plekist profiiliga. Profiili taha vastu seina tõmbasin õhukese tuletõkkehermeetiku kihi, et vahe seina ja pleki vahel korralikult tihe saaks. Pleki enda kinnitasin lakke laia peaga plekikruvidega, millele panin veel 8mm suured seibid alla. Nii sai pind toekam ja plekk ise deformeerus vähem. Usun, et tulemus ei olegi kõige hullem arvestades, et kätepaare oli vaid üks.
Selline siis saigi. Ruumi poole avatud külgedesse sissepoole on tulevikus plaan paigaldada siinid keevituskardinatele, mille saab vajadusel ette tõmmata ja nii fotol oleva ruumiosa muust ruumist eraldada. Ei lenda praht laiali, ei lenda sädemed laiali ning muud ruumis asuvad töövahendid jäävad puhtaks. Fotol olev kapp läheb minema...
... ning kapi asemele alustasin järjekordse, seekord pisut kompaktsema, töölaua tegemist. See töölaud tuleb aga väikese tagaseinaga ning sinna peaksid tulevikus peale minema nii käi kui lihvimispink.
Sisuliselt on tegemist copy-paste varasemalt valminud töölauast - materjal täpselt sama ja ülesehitus samuti. Ainult sügavus ja pikkus oluliselt väiksemad.
Alla tuleb sarnaselt eelnevalt valminud töölauale üks sahtliboks ning küljele kaks riiuli tasapinda töövahendite hoiustamiseks. Vineeri katan pealt samamoodi 3mm plekiga ning keevitan nurkrauast raami peale, et kataks nii horisontaalse kui vertikaalse osa ning nende kahe vahele jääva liitekoha. Edasist tööprotsessi ehk üksikasjalikult siin kajastama ei hakka. Muutub igavaks vaadata-lugeda. Kui valmis on, siis panen pildimaterjali, et kuidas välja kukkus.