[41Degree]

Kuskil nõmmel ??

Ma julgeks võtta arvata, et tegemist võib olla praeguse Ugala tänavaga, mis kandis eelnevalt Leberechti nime, ning taamal on kergelt aimatav Vanemuise tänava ots.

[traps]

Kuskil nõmmel ??

Ma julgeks võtta arvata, et tegemist võib olla praeguse Ugala tänavaga, mis kandis eelnevalt Leberechti nime, ning taamal on kergelt aimatav Vanemuise tänava ots.

Pildi asukohaks peaks olema punakirjaniku elukoht Ugala tn. 20. Kui vaadata Mapsis auto koha pealt Vanemuise tänava suunas, siis on näha sarnasust fotoga: tänava kerge käänak vasakule ja Vanemuise tänava ristmikku paremal ning auto vastas üle tee asuv jalgvärav, mille asukoht siiani muutunud ei ole. Väidetavalt esimene registreeritud ameerika auto ENSV-s. Buick oli Leningradist ostetud kasutatud trofeemasin, mis müüdi maha 1958.a. naise nõudmisel, kuna huvi auto vastu oli väga suur ja pidevalt olid auto ümber uudishimulikud inimesed. Poja mäletamise järgi müüdi auto kuskile Pärnu kanti, kus temaga olevat heinu veetud. Hilisemad teated autost puuduvad. Enne Buick-i sõitis Leberecht ZIM-ga. Hiljem elas punakirjanik Vana-Mustamäe tänav 20.

[Aspelund]

Kuidas saab 1948.aasta Roadmaster olla trofeeauto, seda mu aju ei võta.

[dzeiaar]

Kuidas saab 1948.aasta Roadmaster olla trofeeauto, seda mu aju ei võta.

No teoorias saab küll. Ida- ja Lääne-Saksamaa piir läks kinni 1952, Berliini müür aeti püsti 1961. Mujalt pärit masin, mis jäi idapoolele, oligi "trofee".

[PlyVal64]

Kuidas saab 1948.aasta Roadmaster olla trofeeauto, seda mu aju ei võta.

Väga suure tõenäosusega on see tehasetähisega K (teine koht VINis) ehk Antwerpeni tehases koostatud isend ja võis kuuluda liitlasvägede mõnele Kindralile Berliinis. 1949 SDV tekitamisega võis vabalt saada trofeeautoks mõnele tiblakindralile... Ei ole üldse küsimust! Samamoodi võivad olla trofeeautod 60'te Tšehhi pillid peale Praha Kevadet jne!
Antwerpeni tehase täpsed andmed on teadaolevalt kadunud, neid K-märgisega 50'te lõpu ja eriti 60'te GM'e ja ka just kalleid Buicke tuleb aga siiani Euroopas küünidest välja.

[traps]

Kuidas saab 1948.aasta Roadmaster olla trofeeauto, seda mu aju ei võta.

Loomulikult ei pretendeeri see ajalehe artikkel, kus on trofeeauto vihje, absoluutsele tõele, aga eks selles artiklis peitub ka mingi tõde auto kohta.

Rootsi Eesti Päevaleht (Estniska Dagbladet) 04.08.1982 nr. 59 artikkli "Näide sotsialismi tõelisest olemusest" Martin Chr. Rand: väljavõte:
Ta elas tänu oma loomingu ülimale sobivusele stalinistlike kirjandus nöudmistega täielikku luksuselu ja sõitis sõjajärgse Eesti kalleima autoga - sakslastest mahajäänud ameerika marki trofeemasinaga “Buick", millist ei olnud kasutada isegi tolleaegsetel parteituusadel!
Ja kelle kõrval maeti see mees pärast närust elutööd Metsakalmistule? Nii kohutav kui see ka ei ole, lamab ta kõrvuti Anton Hansen-Tammsaarega .

R. Parve (2010: 94) märgib, et Leberecht „läks upsakaks siis, kui ta sai laureaadiks. Siis ta ostis endale Ameerika auto – sel ajal, kui võideldi välismaa ees lömitamise vastu! Selle oli ta Leningradis turult ostnud, mingisuguse mereväeohvitseri käest. Hele­roheline, salati värvi Buick. (Ajakirjast "Keel ja Kirjandus" 1-2 2023 "Stalini preemia kui kirjanduselu nõukogustamise vahend Hans Leberechti näitel" Tõnu Tannberg)

Eesti Päevaleht LP 16.10.2015 "Punase kirjaniku uhke Buick" Gunnar Kobin:
Filmimees Enn Säde aga teatas, et on kirjanik Hans Leberechtile kuuluvat Ameerika autot Pärnus Kalevi tänaval oma käega katsunud. Tema veidi udusse kadunud mälestuse järgi võis see olla rohekas Buick.
Mida teab legendaarsest Buickist kirjaniku poeg Andrus Leberecht? „Mitte väga palju,” tunnistas ta. „Aga küllap ma temaga sõitsin. Mäletan, et see oli selline tõeline Ameerika auto.” Andrus Leberechti mäletamist mööda oli tegu 1948.–1950. aasta mudeliga. Auto polevat olnud päris uus, kui tema isa selle omanikuks sai. Eelmine omanik oli olnud keegi Leningradi [Peterburi] filmilavastaja. „Mu isa oli mingis mõttes ekstravagantne inimene, ju talle meeldisid uhked Ameerika autod. Ilmselt selle pärast ostis,” rääkis poeg. Ühtlasi märkis ta, et Buick müüdi 1958. või 1959. aastal ilmselt ema tungival soovil maha. „Selle autoga oli ju nii, et kui kusagil peatusid, oli kohe huviliste pilv ümber. Emale selline liigne tähelepanu ei meeldinud.”
Mis autost edasi sai, seda Andrus Leberecht lähemalt ei tea. „Kuuldavasti nähti seda Pärnu kandis. Räägiti, et sellega olla koguni heinu veetud… Ühesõnaga, auto rikuti ära.”

Õhtuleht 09.04.2016 Autod, mis panid liikluse seisma Urmas vahe: Koit Kaaristu andmeil oli esimene Ameerika auto, mis Nõukogude Eesti teedel tolmu mõõtis Hans Leberechti roheline Buick.

[Aspelund]

Eks siis sellega on nii, et legendid kasvavad suuremaks kui elu ise.

Faktiks on see, et selline auto oli olemas ja otsene trofee ei saa ta olla. Küll osteti erinevate instituutide ja tehaste jaoks sisse välismaa autode näidiseid, et nende baasil oma joru ajada. Teine variant oli saatkondade sõidukid, mida ka siin realiseeriti. Juurdepääs oli neile küll vaid erilistel inimestel.

Venemaal on kunagi ilmunud ka koguteos nõukaperioodi lääne autodest, aga ma ei ole kindel, kas seal see Buick sees on.

A.

[wax]

Seda Caprit pole siit teemast vist veel läbi käinud. 1990.

   

[valgeratsu]

Mäletan et vaatasin suvel võrgus mingit 1990 a tehtud kodulinti kus muuhulgas oli ka näha tankla järjekord. Vahel vilkus möödumisel küll mõni lääne auto saba vahelt, mis aga kõige enim mu tähelepanu kõitis oli valge Ford Taunus P5. Suhteliselt haruldane import sel ajal mu arust, väga suur ja vist mõni maa kallim kui impordiks eelistatud Datsunid-Passatid. Aga valgete numbritega oli, et siis arvatavasti mitte juba stagnatsiooniajal eestisse toodud.

[indreksirk]

Mõned pildid NL ajal siiani jõudnud Opel Rekorditest. 

Pilt tehtud tõenäoliselt 1979. aastal. Pildil nähtav isevalmistatud haagiselamu on täna Järva-Jaanis Vanatehnika Varjupaigas. Auto omanik ja haagiselamu valmistaja on ka pildil.

   

See pilt peaks ka olema tehtud 1979. aastal Haapsalus

   

1983. aasta augustikuus Viljandis, Männimäel. 

   

[indreksirk]

1978. aastal on Pärnu rajoonis forokaamera ette jäänud Plymouth Valiant ja Škoda 100. 

   

   

   

[Heigok]

FBst laenatud pilt. 
Paldiski mnt täika

[valgeratsu]

Mõned pildid NL ajal siiani jõudnud Opel Rekorditest. 

Pilt tehtud tõenäoliselt 1979. aastal. Pildil nähtav isevalmistatud haagiselamu on täna Järva-Jaanis Vanatehnika Varjupaigas. Auto omanik ja haagiselamu valmistaja on ka pildil.



See pilt peaks ka olema tehtud 1979. aastal Haapsalus



1983. aasta augustikuus Viljandis, Männimäel. 

Kas see võiks olla sama auto ärkamisaja lõpukuudel Luhamaa kordonil? Sattusin juhtumisi selle otsa.
Vabandan väikese pildi pärast, oli peidetud maalehe paywalli taga ning tuli google pildite cache’ist tõmmata.

Edit: tänud ksf-le Marko suurema pildi eest.


Selgub numbri järgi et tegu on hoopis teise autoga, arvatavasti Rekord C kupeega.

[zazik]

Selgub numbri järgi et tegu on hoopis teise autoga, arvatavasti Rekord C kupeega.

Ei ole kumbki neist kupee. Mõlemad on kaheukselised sedaanid.

[AnatoliJermakov]

Tõin kunagi doonori pähe AGA

Müüja oli selle soetanud Pärnust. Väidetavalt kogu elu Eestis ühe perekonna käes olnud. Jutu järgi kellegi onu, kes oli välisriigis diplomaat (jälle mälu järgi aga Rootsi) oli selle toonud Eestisse ja sellega kogu aeg sõitnud Pärnumaal. Lõpuks müüdi ca. aastal 2020 maha peale pikemat seismist. Näha, et sammal ja elu peale kasvanud. Ostja aga paari aasta jooksul midagi sellega ei teinud ja lõpuks jõudis minu kätte. 

Passis Eestis registreerimine 01.01.1985. Tundub vähe kummaline kuupäev sest kes ikka esimesel jaanuaril läheb registreerima midagi? 

Taastamiseks vähe kole tükk. Tiivakaared värgid isegi enamvähem ja põhi ka. Samal ajal on korraliku mitmemillimeetrise ja kohati paksemagi pahtlikihiga kogu masin üle köetud. Ja siis värvitud, mis nüüd aga koorub. Originaalis olnud pasapruun. Salong päikese käes olemisest pudru, eriti uksepolstrite ülemised vastu klaasi olevad servad jne. 

Hunnik juppe, kuid natsa kahju ka jupitama hakata. Veel. Kui muud tarka temaga teha ei oska, siis numbrimärk ise on juba vahva ja võibolla tõstan mõnele tulevale masinale üle. 
Väidetavalt 2a tagasi veel isegi pandi käima, ise pole selles osas viitsinud proovida. 
20240717_090524 by Arvo Aljaste, on Flickr

[xa88]

Passis Eestis registreerimine 01.01.1985. Tundub vähe kummaline kuupäev sest kes ikka esimesel jaanuaril läheb registreerima midagi? 

Taastamiseks vähe kole tükk. Tiivakaared värgid isegi enamvähem ja põhi ka. Samal ajal on korraliku mitmemillimeetrise ja kohati paksemagi pahtlikihiga kogu masin üle köetud. Ja siis värvitud, mis nüüd aga koorub. Originaalis olnud pasapruun. Salong päikese käes olemisest pudru, eriti uksepolstrite ülemised vastu klaasi olevad servad jne. 

Mulle tundub, et seda 01.01 on üsna sageli kasutatud "vastena kui täpne kuupäev pole teada", ammu registreeritud autode puhul andmeid vaadates pigem levinud daatum jah, millel ilmselt pole reaalse registreerimis päevaga mingit seost peale selle, et viimane pole ilmselt teada. 

Samas vähemalt minu silmis on sellise ajalooga auto palju ägedam kui minna ja lihtsalt tuua samasugune säilinud eksemplar kuskilt välismaalt täna.

[Jesper]

Nojah, aia tagant haukuda on ju tore, et kuidas teised peaksid asju ajama, aga selline kommentaar ütleb ausalt öeldes palju rohkem ütleja enda kui kellegi teise kohta.

Esimesel juhul seilad sa treileriga Rootsi, paned laua peale näiteks 4000€ (mul ei ole nende Saabide hindadest erilist ettekujutust, anoh, kahtlustan et palju ei eksi), kulutad ühe õhtu õli vahetades, kaks õhtut lapiga vehkides ning sul on sõitev ja muidu igati noobel Saab.

Teisel juhul kulutad sa viiekohalise summa, mille esimene number ei ole kardetavasti "1" selle peale, et hankida kereplekid, polstrid, sada tuhat muud ilunublakat, võib-olla isegi see punktis üks mainitud auto doonoriks, kogu kupatus kokku praadida ning värvida. Ja kui see Heraklese vägitöö on tehtud, siis mille sa saavutasid? Sul on auto, mis on sisuliselt Saabi eeskujul Eestis nullist üles ehitatud, mille ainuke "ägedus" on selles, et võib-olla oli auto kunagine omanik kellegi onu. Sa ei ole seda inimest kunagi näinud, võib-olla teda reaalselt ei eksisteerigi, aga lükkad väiksema kaliibriga Peetri aastapalga sirgelt selle "mälestuse" säilimisse? Ega see muidugi keelatud ei ole, inimesed teevad ka jaburamaid asju, aga väga valdaval enamikul juhul kipuvad sellesuunalised lubadused stiilis "vot teen küll korda jah" tühjaks praalimiseks jäämagi.

Pagan, kui natuke õnne on, siis äkki õnnestub ka Rootsist leida masin, mille eelmine omanik oli kellegi onu. Eriti ränga vedamise korral võibolla isegi tädi.

[xa88]

Või et lausa haukuda  no enda meelest olin ikka väga heatahtlik ja lihtsalt positiivselt üllatunud sellise huvitava leiu ja selle kirjelduse üle. 

mis mind ennast puudutab, siis mul on üks umbes sama kole projekt pooleli.. noh, et vast pool on tehtud ja pool pole või nii. Võib-olla kunagi saab teine pool ka tehtud. ma arvan. Loomulikult on see kordades kallim kui osta *rootsist* "samasugune" - mul on exceli tabelis viiekohaline number summa real - ja hakata kohe kasutama. ainult et mulle on ehitamine huvitavam kui lihtsalt kohe kasutada 40a vana autot. miks peab elu lihtne olema.

Aga jumala eest, tegu on ju minu isikliku arvamusega ja mul ei ole absoluutselt mitte midagi selle vastu kui keegi teine kuidagi teisiti teeb. Lihtsalt väljendasin isiklikku poolehoidu sellele mustale SAH numbriga kaunitarile!

[AnatoliJermakov]

Eks selge see, et selle auto suurim väärtus ongi selles, et vastavalt teema pealkirjale on ta ENSV päevil siiamaile toodud. See, kas sellega sõitis tädi, onu või vanaema, pole vahet. See on lihtsalt lugu, mis selle autoga kaasa tuli. 

Kui välja jätta see põhiidu, siis on tegemist suht suvalise Saabiga, milliseid saab heas korras küll ja veel mõnetuhande euroga. Et sellise taastamine pole mõttekas. Sama on ju ka selle kuulsa Oettingeri Audi100ga, mis hiljaaegu taastati - et suht plank tavaline Audi aga lugu ise on see, mille pärast ta taastati.

[Jesper]

Nojah, kutsuge mind vanaks kraaklejaks, aga seda ideoloogiast nõretavat lauset stiilis "õige on ikka ehitada-keevitada-möllata, mitte osta" on siia foorumisse igasugu noorte ja tihaste poolt postitatud ilmselt tuhandeid kordi. Valdav enamus neist põhimõtterüütlitest on tänaseks avastanud, et tegelikult on hallcorolla liisingmakse üks äraütlemata nunnu suurusega number ja vaarisa poolt pärandatud mälestustega Sierra roostetab endiselt samas aianurgas, kuhu ta aastal 2007 pärast "projektiks pööramist", ehk maakeeli rootsuks lammutamist, seisma jäi

Auto kui sellise osas pole mul midagi kobiseda, lihtsalt see järjekordne "ostjate" alavääristamine ajas sulge haarama.