Balti Keti mälestussõit on seekord toimunud ning kolme vaba riigi lipud said vanatehnikal mööda omaaegse inimketi teed Tallinnast Vilniusse viidud. Viie päeva jooksul toimus ühtekokku 12 näitust. Eesti suures meedias vanatehnikasündmusi eriti ei kajastata või kui, siis tagantjärele. Meie lahendus on väiksemad kohad, kus kohalikud inimesed on tõesti tänulikud ja vastuvõtlikud. Ja segame vähem ka oma igapäevatoimetusi tegevaid inimesi.
20. augustil 2024 loeti Tallinna Lauluväljakul kokku ca 330 ühikut vanatehnikat, sh üle 50 mootorratta ja kahekohaline arv busse. Pille Russi pildigalerii -
https://www.rallifotod.eu/album801/fotod.html
21. augustil 2024 lähetas vanatehnikaparaadi teele Eesti Vabariigi President hr Alar Karis. Eesti lipuauto Packard Twelve kapotil on nüüd igavesti presidendi allkiri.
Sügavad vabandused Tallinna liiklejate ees, kuna ca 150 sõidukit põhjustasid Tallinna kesklinna liikluses kindlasti tublisti segadust. Eestis politsei ega ka munitsipaalpolitsei abiks ei ole. Kui kolonni pea oli jõudnud Tallinna ringteele, siis saba oli veel Pärnu mnt ja Liivalaia ristmikul.
Kohilas toimus väike kogunemispeatus ning kella 12-14 suurem näitus Raplas. Ilusa ilmaga kostitati meid ka Türil, kus kolonni asus juhtima Valdo Praust jalgrattal, näitus kell 15-17. Päeva lõppakordiks oli kell 18-20 Viljandis toimunud näitus. Kohalikke elanikku oli tõesti väga palju. Isegi liiga palju. Meeliülendav oli ka tee äärde kogunenud inimeste toetus. Kui meile, eestlastele, on see juba tuttav, siis meie Läti ja Leedu sõprade jaoks oli see eriti liigutav. Inimesed lippude ja plakatitega, lasteaiarühmad ning omaalgatuslikud väikesed inimketid. See pani tundma, et hoolimata poliitilisest nägelemisest olema rahvana siiski vabadust ja iseolemist väärt.
22. august 2024 kostitas meid vihmasajuga – Karksi-Nuias saime päris tugeva vihmasagara kaela. Ka lühikese peatuse ajal piiripunktis pärast Lillit sadas vihma. Kuna vihmata hakkama ei saa, siis tuligi langetada valikuid – kõik senised ja edasised näitused möödusid päikesepaistes või vähemalt sajuta. Lõunane peatus Valmieras ning kell 18-20 toimunud näitus Riia Vabaduse väljakul olid imeilusa ilmaga. Kontrast Eestiga oli tuntav – sõit oli pingutav ning tee äärtes inimesi meid tervitamas väga vähe. Näitus Riias Läti vabaduse samba kõrval oli meeliülendav ning oligi pool sõitu selja taga.
23. augusti 2024 hommik algas osalejate jaoks sõiduga Bikernieki ringrajal. Seejärel närvesööv sõit läbi varahommikuse Riia liikluse. Esimene paus Bauskas Riia Mootorimuuseumi filiaali juures. Lipuautode vahetus toimus taas piiril. Ja algas uus kultuuriruum. Leedus eskortis vanatehnikakolonni kogu tee kuni Vilniuseni politsei. Vilkuritega saateauto ees, mootorrattapolitseinikud sulgemas ristmikke. Vahest isegi üleorganiseeritud, aga kindlasti uhke vaatepilt. Pasvalyses oli püsti pandud lava ja lipumeri. Kohal olid nii Leedu kui Läti presidendid. Peeti kõnesid, kuid vanatehnikat prominentsed külalised vaatama ei tulnudki. Õhtune näitus toimus Panevezyse kesklinnas kergliiklusteel ümber järve. Väga palju inimesi ja positiivseid emotsioone.
24. augustil 2024 sõideti politsei eskordi saatel Ukmergesse ning pealelõunaks jõudsime Vilniusse. Lõpupidu toimus Vilniuse automuuseumis.
Mõned esiletoomist vajavad tähelepanekud:
1.
Igas riigis on erinev vanatehnikakultuur ja ka liikluskultuur. Sõnadega seda ei kirjelda, selleks tuleb olla kolonnis ja kaasa sõita.
2.
Eestist osalesid ka vanamootorratturid, kuid teistest riikidest neid peaaegu ei olnud. Oleme teistele eeskujuks, et Eesti vanatehnikaharrastajad suudavad ja tahavad koostööd teha sõltumata sellest, millist vanatehnikat harrastatakse. Eesti kogukond oli sõidul väga kokkuhoidev ja teineteist toetav.
3.
Kogu tee sõitis meiega kaasa Tamme puhkpilliorkester, kes andis peaaegu igas peatuskohas menuka kontserdi. Väga tublid inimesed – nende transpordivahendiks oli selles suvekuumas 1989. aastal valmistatud Ikarus 256, mis teadupärast ei ole just kõige mugavam sõiduvahend tänapäeva mõistes.
4.
Sõidu staar on Võhma mees Janek Lindau, kes otsustas täita oma unistuse 1989. aastast. Ta lootis päris Balti Keti toimumise ajaks 23. augustil 1989. aastal saada omale Riga võrri, et sellega sõita Võhmast kaugemale – kohta, kus ta saaks täita ketis mõnda tühimikku. Paraku Rigat ta seekord ei saanud ning oli koos teistega Võhma kõrval. Seekord oli vahetult enne sõitu valminud ning musta numbrigi saanud Riga 13 aga sõiduvalmis ning sõitis kogu tee kaasa. Igast näitusekohast sõitis Janek enne kolonni minema ning jõudis viimasena kohale. Aga sõitis lõpuni. Ühel hetkel saime kõik aru, kui märgiline see on mitte ainult Janeki, vaid meie kõigi jaoks ning alates teisest sõidupäevast saabus ja lahkus Janek igas näitusekohas marulise aplausi saatel. Kuuekohalise hinnalipiga Bentley või Packard ei olnud selle ürituse staarid – selleks oli Riga 13 ja tagasihoidlik Janek Lindau, kes pälvis kõigi sügava austuse.
5.
Meie naabrite kohta ma täpset arvu ei tea, kuid ainuüksi tänukirju abi eest trükkisime Eestis rohkem kui 60 inimesele, kes aitasid seda sündmust korraldada. Sellised sündmused on koostöö ja vabatahtlike panus. Puudub peakorraldaja, kõik me oleme osalised selles. Võime endi üle uhked olla – oleme külalislahked, abivalmid ja heatahtlikud.
ja riietus kuivas tunduvalt kiiremini kui teistel motomeestel. Vihm küll sõitu ei seganud, õige varustus peab olema.