Masohhism on väljend, mida saab kasutada mitmeti. Kas siis eraelus, tööelus või nagu käesolevas foorumis ringi vaadates, ka autopargis. Paljud meist lõplikult ei tea ilmselt, miks me seda teeme endale. Aga samas, mingi imelik nauding või rahulolutunne sellest tuleb, mis omakorda selgitab seda väljendit.
Kuskil suve keskel võtsin vastu otsuse, et oleks aeg ära lõpetada rahakoti kurnamine ja enese piinamine. Oleks aeg kasvada veidi, vaadata ringi oma meeletus autopargis, välja sõeluda need, mida kas teha ei taha või ei soovi ning soovituslikult mitte täita neid kohtasid uute asjadega. Ning enda peas tegelesin sellega väga edukalt. Olgu, juurde sai ostetud mingisugune hunnik autosid ja traktor ka veel kõigele lisaks, aga eesmärgiga neid kas kasutada või anda kellelegi teisele võimalus nendest teha midagi, mida ma ise niikuinii teha ei jõua, olgu see siis ajapuudusest tingitult või tahtmatusest tegeleda nendega.
Ma olin rahul selle mõttega. Igat ostu mõtlesin läbi ühtepidi ja teistpidi, suutsin öelda ei iseendale, mõtlesin peaga. Võisin lausa uhke olla enda üle.
Kuniks tuli pühapäev..
Olgem ausad, nädalavahetusel tuleb lõõgastuda. Aga, miski ikka tõmbab selle poole, et avada erinevad kuulutuste portaalid. Sisendad küll endale, et ainult vaatamiseks. Aga tegelikkuses sa valetad, kuigi seda tunnistada ei taha.
Nii tegin ka mina pühapäeval. Eelmisest päevast kerge pohmelusega ärkasin hommikul ning tegin oma kohustuslikud tiirud soovis, auto24-s. Nagu harjunud, sest noh, ma ei osta ju midagi. Vaatasin ka ostasse ja isegi avasin kuldse börsi. Kuid ma ei oodanud seda, mis tuli järgmisena.
Avasin facebook marketplace-i. Ning see, mida ma seal nägin, samastas mind kitsega esitulede valguses. Olin segaduses. Tundub liiga hea, et olla tõsi. Viimasel hetkel hüppasin kõrvale, sest see ei ole võimalik. Aga miski tõi mind tagasi selle postituse juurde. Hind oli ju enam-vähem, pildi pealt tundub auto ka selline.
Meelerahuks avasin õlle ja panin sauna kütte. Et mõtteid mujale viia, kuna ta oli juba 20h üleval olnud ning kui oleks asi tõeline, oleks ta juba ära läinud. Omaette muheledes ja puid alla pannes saunaahju tundsin põhjust olla enda üle uhke. Aga, pärast paari õlut veel oli ta jälle mu mõtetes.
Postitust avades ja uuesti lugedes oli ta ikka liiga hea, et olla tõsi. Aga vahet pole, kirjutan ja uurin. Pettusest saaks ju kohe aru, on vähemalt olemas teadmine, et oligi liiga hea. Vastuseks sain numbri. Telefoni teel eesti keelt kõneleva meesterahvaga rääkides sain lisainfot ning hakkas veel rohkem kripeldama. Küsisin lisapilte. Sellele vastuseks langetati hinda, kui olen kohe nõus ära võtma. Nüüd oli kõik silme ees kirju, aga jäin endale kindlaks. Pärast piltide vaatamist helistasin, andsin oma nõusoleku tehingu läbiviimiseks, raha kantud jumal teab kuhu ning telefon käest ära pandud. Siis jõudis kõik kohale. Hakkasin mõtlema, planeerima, isegi kahtlema. Kaine mõistusega polnud enam võimalik ka konsulteerida. Tuhat mõtet käis peast läbi ning teadmine, et järjekordselt sai ostetud midagi pimesi, mida äkki isegi ei eksisteeri, tõi suhteliselt rahutu enesetunde ja unetu öö.
Täna hommikul sai renditud käru, aadress sisse pandud ja helistatud, et hakkan liikuma. Kehvemal juhul jään rahast ilma, mõtlesin telefoni kutsumist kuulates. Kuid vastati, sai kokku lepitud saabumisaeg ja kõik tundus positiivne. Samas, sõit Jõgevalt Võrru pole kunagi olnud nii pikk. Peas tampimas erinevad mõtted ja hirmud. Kuniks sai uuele ostule esimest korda pilk peale heidetud.
Koha peal läks kiirelt, kuna tehing juba tehtud ning see probleem nüüd minu kanda. Auto aetud käru peale ning kiirelt edasi esimesse tanklasse, kuna käsi vaja pesta. Tanklast välja tulles jõudis reaalsus kohale:
Üldjoontes proovin seada endale unistused, mis tunduvad reaalsed. Asjad, millega kandun reaalsusest kaugemale, on autod. Ausalt öeldes poleks ma elu sees uskunud, et suudan õigustada endale Jaguar XJS ostmist, vaadates nende hindasid. Kindlasti olin loobunud enda peas kabrioletist. Aga, elu teeb vahepeal huvitavaid keerdkäike ning suutsin enda jaoks ellu viia ühe suure unistuse ning osta endale V12 mootoriga Jaguar XJS kabrioleti.
Aga, muidu ma järjekordselt kirjutamas poleks.
Tegemist on tõenäoliselt orkaan Ida-s osalenud 1989 aasta Jaguar XJS 5.3 V12 kabrioletiga, mis kanti maha Ameerikas. Olnud pikka aega New Yorki osariigis, mida tõestab ka mingis ulatuses keevitust vajav kere. Aga samas, on tegemist komplektse sõidukiga. Jah, kere vajab tööd ja värvkate pole enam ilus, rääkimata veel salongist. Ning muidugi, ta ei käivitu ja pole registris. Aga, V12 Jaguar, mul pole väga vahet ka.
Salong vajab muidugi ulatuslikku tööd:
Aga, iluline pool ei ole midagi sellist, mis takistaks kasutamist. Olgugi, et vineer praguneb igal pool, nahk kuiv, kokku tõmmanud mitmest kohast ja katki ning elektriline pool vajab ravi. Ning noh, jah, mootor ei käivitu veel. Aga raha eest, mille ma ta soetasin, võib ta mul seista kasvõi monumendina hoovi peal.
Seda poolkatkist nägu imetlesin täna kuskil tund aega. Vaatasin ja mõtlesin kõige peale, mis eelnevalt üles loetlesin. Lõpuks jõudsin tõdemuseni, et ega me elame oma elu ainult korra ning raha tuleb ja läheb. Miks mitte seda siis nautida, olgugi läbi masohhismi.
Ning kodune valitsus ka rahul. Õpetajana sellega kooli ette parkida keeraks ilmselt nii mõnegi kaela kahekorra.
Homme jätkan, kui arvele võetud loodetavasti ning äkki saab ka käima, kunagi ei tea. Kuigi, kapoti alla vaadates on see pigem küsitav.
Kuskil suve keskel võtsin vastu otsuse, et oleks aeg ära lõpetada rahakoti kurnamine ja enese piinamine. Oleks aeg kasvada veidi, vaadata ringi oma meeletus autopargis, välja sõeluda need, mida kas teha ei taha või ei soovi ning soovituslikult mitte täita neid kohtasid uute asjadega. Ning enda peas tegelesin sellega väga edukalt. Olgu, juurde sai ostetud mingisugune hunnik autosid ja traktor ka veel kõigele lisaks, aga eesmärgiga neid kas kasutada või anda kellelegi teisele võimalus nendest teha midagi, mida ma ise niikuinii teha ei jõua, olgu see siis ajapuudusest tingitult või tahtmatusest tegeleda nendega.
Ma olin rahul selle mõttega. Igat ostu mõtlesin läbi ühtepidi ja teistpidi, suutsin öelda ei iseendale, mõtlesin peaga. Võisin lausa uhke olla enda üle.
Kuniks tuli pühapäev..
Olgem ausad, nädalavahetusel tuleb lõõgastuda. Aga, miski ikka tõmbab selle poole, et avada erinevad kuulutuste portaalid. Sisendad küll endale, et ainult vaatamiseks. Aga tegelikkuses sa valetad, kuigi seda tunnistada ei taha.
Nii tegin ka mina pühapäeval. Eelmisest päevast kerge pohmelusega ärkasin hommikul ning tegin oma kohustuslikud tiirud soovis, auto24-s. Nagu harjunud, sest noh, ma ei osta ju midagi. Vaatasin ka ostasse ja isegi avasin kuldse börsi. Kuid ma ei oodanud seda, mis tuli järgmisena.
Avasin facebook marketplace-i. Ning see, mida ma seal nägin, samastas mind kitsega esitulede valguses. Olin segaduses. Tundub liiga hea, et olla tõsi. Viimasel hetkel hüppasin kõrvale, sest see ei ole võimalik. Aga miski tõi mind tagasi selle postituse juurde. Hind oli ju enam-vähem, pildi pealt tundub auto ka selline.
Meelerahuks avasin õlle ja panin sauna kütte. Et mõtteid mujale viia, kuna ta oli juba 20h üleval olnud ning kui oleks asi tõeline, oleks ta juba ära läinud. Omaette muheledes ja puid alla pannes saunaahju tundsin põhjust olla enda üle uhke. Aga, pärast paari õlut veel oli ta jälle mu mõtetes.
Postitust avades ja uuesti lugedes oli ta ikka liiga hea, et olla tõsi. Aga vahet pole, kirjutan ja uurin. Pettusest saaks ju kohe aru, on vähemalt olemas teadmine, et oligi liiga hea. Vastuseks sain numbri. Telefoni teel eesti keelt kõneleva meesterahvaga rääkides sain lisainfot ning hakkas veel rohkem kripeldama. Küsisin lisapilte. Sellele vastuseks langetati hinda, kui olen kohe nõus ära võtma. Nüüd oli kõik silme ees kirju, aga jäin endale kindlaks. Pärast piltide vaatamist helistasin, andsin oma nõusoleku tehingu läbiviimiseks, raha kantud jumal teab kuhu ning telefon käest ära pandud. Siis jõudis kõik kohale. Hakkasin mõtlema, planeerima, isegi kahtlema. Kaine mõistusega polnud enam võimalik ka konsulteerida. Tuhat mõtet käis peast läbi ning teadmine, et järjekordselt sai ostetud midagi pimesi, mida äkki isegi ei eksisteeri, tõi suhteliselt rahutu enesetunde ja unetu öö.
Täna hommikul sai renditud käru, aadress sisse pandud ja helistatud, et hakkan liikuma. Kehvemal juhul jään rahast ilma, mõtlesin telefoni kutsumist kuulates. Kuid vastati, sai kokku lepitud saabumisaeg ja kõik tundus positiivne. Samas, sõit Jõgevalt Võrru pole kunagi olnud nii pikk. Peas tampimas erinevad mõtted ja hirmud. Kuniks sai uuele ostule esimest korda pilk peale heidetud.
Koha peal läks kiirelt, kuna tehing juba tehtud ning see probleem nüüd minu kanda. Auto aetud käru peale ning kiirelt edasi esimesse tanklasse, kuna käsi vaja pesta. Tanklast välja tulles jõudis reaalsus kohale:
Üldjoontes proovin seada endale unistused, mis tunduvad reaalsed. Asjad, millega kandun reaalsusest kaugemale, on autod. Ausalt öeldes poleks ma elu sees uskunud, et suudan õigustada endale Jaguar XJS ostmist, vaadates nende hindasid. Kindlasti olin loobunud enda peas kabrioletist. Aga, elu teeb vahepeal huvitavaid keerdkäike ning suutsin enda jaoks ellu viia ühe suure unistuse ning osta endale V12 mootoriga Jaguar XJS kabrioleti.
Aga, muidu ma järjekordselt kirjutamas poleks.
Tegemist on tõenäoliselt orkaan Ida-s osalenud 1989 aasta Jaguar XJS 5.3 V12 kabrioletiga, mis kanti maha Ameerikas. Olnud pikka aega New Yorki osariigis, mida tõestab ka mingis ulatuses keevitust vajav kere. Aga samas, on tegemist komplektse sõidukiga. Jah, kere vajab tööd ja värvkate pole enam ilus, rääkimata veel salongist. Ning muidugi, ta ei käivitu ja pole registris. Aga, V12 Jaguar, mul pole väga vahet ka.
Salong vajab muidugi ulatuslikku tööd:
Aga, iluline pool ei ole midagi sellist, mis takistaks kasutamist. Olgugi, et vineer praguneb igal pool, nahk kuiv, kokku tõmmanud mitmest kohast ja katki ning elektriline pool vajab ravi. Ning noh, jah, mootor ei käivitu veel. Aga raha eest, mille ma ta soetasin, võib ta mul seista kasvõi monumendina hoovi peal.
Seda poolkatkist nägu imetlesin täna kuskil tund aega. Vaatasin ja mõtlesin kõige peale, mis eelnevalt üles loetlesin. Lõpuks jõudsin tõdemuseni, et ega me elame oma elu ainult korra ning raha tuleb ja läheb. Miks mitte seda siis nautida, olgugi läbi masohhismi.
Ning kodune valitsus ka rahul. Õpetajana sellega kooli ette parkida keeraks ilmselt nii mõnegi kaela kahekorra.
Homme jätkan, kui arvele võetud loodetavasti ning äkki saab ka käima, kunagi ei tea. Kuigi, kapoti alla vaadates on see pigem küsitav.