Seekordne Ukraina-reis ei olnud tegelikult üldse nii puhkusereis, nagu siin teemas enne naljatasime. Põhirõhk oli gaasipedaalil ja puhkamise aega jäi üsna vähe.
See on nagunii tavaline, et enne väljasõitu jääb päevake puudu. Seegi kord lõpetasime töö garaažis väljasõidueelsel ööl juba uue kuupäeva sees.
Plaan oli jõuda kohale kuue autoga:
Ford Ranger, Citroen Jumper ja Mitsubishi L200 stardivad Tallinnast.
Audi 80 - start Rakverest, kohtumine teistega Pärnus
Sorento - start Tartust, liitub Riias (Salaspils)
Saateauto - stardib päev hiljem, sõidab üksi, kohtume Lvivis.
Mina Rangeriga jõudsin varahommikul vaid Järve bensukast kohvi võtma. “Lennuväljal” oli juba selge, et pidurid poovad. Tuline oli parem tagumine ratas. Äratasin pealiku tema ebaõiglasest unest ja sõitsin tagasi baasi. Keerasime lihtsalt klotse maha, jätsin meelde, et kässarit ei näpi ja olukordadesse, kus tagapidurite ebavõrdsus hakkab rolli mängima, ei tohi sattuda.
Vahepeal jõudis selguda, et saateautojuht Wing vabaneb siiski juba sama päeva varajasel pärastlõunal. Leppisime kokku ühise stardi ja panimegi ajama. Vahepeal jõudsin hankida geriljakiirabide tarbeks paar Defa toitekaablit.
Just olime jõudmas Pärnusse kui ülejäänud konvoi teavitas Kaunase alt, et L200 kipub välja surema. Kaugjuhtimise teel oluliselt aidata ei saanud, Soovitasin mitte vägisi suruda ja jääda sinnakanti ööbima. Kuna probleemi kirjeldus viitas kütusenäljale ja ise olin soodsas geograafilises kohas, haarasin igaks juhuks Pärnu Salomest kaks kütusefiltrit ja neli meetrit kütsivoolikut.
Sündmustevaeselt jõudsime veidi enne keskööd Kaunasesse meiegi. Tahtes hommikuks selgust, mis L200 viga, mida vaja tööriistade ja varuosade poolest, läksime Wingiga veel kuhugi tööstusterritooriumile pargitud autot diagnoosima.
Vahejahuti maha, kütusefilter küljest ja oli ikka solk küll, mis 600km varem külge pandud filtrist vastu vaatas. Uus filter sai vahele, aga lisaks tahtis masin ka puhast ja värsket kütust peale.
Tirisime masina paela otsas mingi 5km kaugusele, kus Google andmetel pidi olema 24h avatud mitte-kiirtee-tankla. Aga kinni see oli.
Jätsime patsiendi pumba kõrvale seisma ja kärutasime Rangeriga kiirteetanklast kütsi tooma. 20l oli tanklas müüdavate kanistrite laovaru võimekus ja sellest ka piisas, et L200 saaks tule kolvile ja sõidaks majutuspaika ära.
Kogu öötöö ajakulu varasema unevõlaga summeeritult oli siiski selline, et alles kell 10 järgmisel hommikul oli hommikusöök söödud, autod kontrollitud ja sõit sai jätkuda.
Mõne peatusega jõudsime Lomza linnakesse, kus taas tankisime. Oli ka viimane kord, kui sealt pidi läbi sõitma. Tagasiteel oli linnast mööduv kiirteelõik avatud.
Sama sündmustevaeselt, vaid pimedust, vihma ja kiiruspiiranguid vandudes jõudsime piirile. Napilt enne peeti mind veel kinni kontrollimaks dokumente. Teistes tekitas see ärevust, kuivõrd päris kindlad me polnud, kas kiirus 80-90 oli parajasti kasutusel asulas või väljapool. Ise olin rahulik, kuna ametiisikud kandsid rohelist, mitte sinist. Nii visatigi dokumentidele vaid korraks pilk ja sooviti head teed.
Taaskord olime Zosin-Ustilugi piiripunktis. Seekord väga korralike ja korrektsete paberitega, kõiki autosid ja koormaid EL-st välja deklareerides ja Poola humanitaarabi eelisjärjekorra ID-numbritega.
Paraku tähendas Poola eelisjärjekord seda, et iga portsu transiidisabast edasi lubatud autode kohta lasti piiripunkti sisse üks eelisjärjekorras ootav auto. Wing, kes saateautoga võttis pika “rohelise” järjekorra lõpus sappa, oli enne hotellis kui mina eelmiste abitoojate järel üldse piiripunkti meist esimesena sisse sain.
Sisse sõites tegin oma alandlikuima näo pähe ja uurisin järjekorraldajaneiult, et äkki saaks kogu konvoi korraga ette võtta. Ei saanud ja oli üsna selge, et viimased meist pääsevad piirilt pigem varahommikul.
Punktis sees Poola poolel enam kaua ei läinud ja ka Ukraina poolel sain hakkama vähem kui tunniga. Paberit korras, jäin ootama preili A-d, kes kohalikku keelt ei räägi ja talle tõlkima. Ja natuke selgus, et on ka vaja vähemalt suuliselt selgitada, mis auto peal on mis kaup ja millega mingi kaup tegelikult komplektis on. Nt “Sorento mootor Rangeri kastis ja L200 rehvid Jumperi kongis jne”. Sõnaga, püüdsin olla korralik roadcaptain ja lahkusin Ukraina piiripunktist koos viimase meie konvoi autoga.
Järgmine päev, esimene siis Ukrainas, oli tõesti peaaegu puhkepäev. Andsime Volodõmõris üle kaks autot - Audi ja Rangeri koos varustusega ja varumootorid Peugeot Experti ja Kia Sorento jaoks. Kohalikus garaažis tõstsime üles ka L200, et kütusejamaga tegeleda.
Paraku polnud peamehaanikut garaažis ja paagi tühjakslaskmiseks polnud kanistreid.
Põhjakorgi kaudu lasti paagist välja vaid kümmekond liitrit kõige hullemat sodi ja vahetati külge teine Pärnust ostetud kütusefilter.
Paraku avastati ka teine probleem. Tallinnas külge kruvitud uued tagavedrude kammitsad olid kohaliku lukksepa sõnul “gavno” - pehmed ja venivast materjalist. Esialgu taheti auto üldse sisse jätta, lõpuks võeti kammitsate alt ära läbilöögipadjad, keerati mutrid kõvasti kinni ja võeti lubadus, et iga paarisaja kilomeetri tagant kontrollin olukorda.
Etteruttavalt - kontrollisin. Alguses kahte, hiljem ühte kammitsat tuli tõesti peale pingutada. Kogu info, sh mehaaniku jutust tehtud video, läks ka auto uutele omanikele.
Õhtuks sõitsime nelja autoga Lvivi. Seal oli siis tõesti vaba õhtu linna peal turistida.
Järgmine hommik algas töiselt. Sõitsime Erko Laidineni töökotta, andsime talle üle soovitud Defa kaablid, kühveldasime Jumperi tühjaks ja paigaldasime Eestist bussi pakitud kaubikuriiulid ja töölaua nii, et bussi mobiilse töökojana päriselt tarvitada saaks.
Erko juurest suundusime kolme masinaga kuuekesi edasi Kiievisse. Saateauto jätsime Lvivi arvestusega, et siia tuleme rongiga tagasi.
Tee peal üsna eikusagil hääletas suurem seltskond. Sestap peatusid seal nii Sorento kui ka Mitsu, aga selgus, et vaid perepea Ivan läheb tagasi rindele, teised on vaid saatma tulnud.
Ise ma jumperi piloodina meie reisijaga ei suhelnud, aga Sorento ekipaaži oli pärast väga morn ja niiskete silmadega. Oleks ilmselt isegi. Isegi rääkimata, lihtsalt seetõttu, et sõidutad sõtta meest, kes on kaks aastat juba sellist elu elanud. Igatahes panime mehe Kiievis metroojaama juures maha, oskamata muuga aidata kui kinkisime ühe isikliku akupanga. Midagigi, millega küll vist rohkem leevendad isiklikku abitusetunnet kui päriselt aitad…
Järgmine päev oli ülejäänud seltskonnal vaba päev Kiievis. Kogu turismiklassika - funikulöör, muuseumid jne.
Meie Wingiga käisime samal ajal Tšornobõli lähedal Marttile MTÜ “Aitan Kaitsta” valmistatud varjevõrke viimas. Kuigi väike lootus oli ka, et äkki näeb midagi huvitavat, suhtlesime siiski vaid siinpool blokkposti. Andsime võrgud üle ja kuulasime pisut Martti toimetamisi 3D-printimise ja drooninduse vallas. Oli põnev. Suisa nii põnev, et isegi näha toodud asjadest pilti ei teinud kuigi selleks lahkelt luba anti.
Peale kohtumist otsustasime veel natuke samas kandis “kuhu see tee viib” stiilis tiirutada. Tee viis lagunevasse ja võsastuvasse külakesse, kus mahajäetud elumaju ja kunagise majandiaegse “hiilguse” mälestuseks mitmekorruseline tellistest koloss ja kohustuslik punamonument.
Ootamatu, kuid loogilise üllatusena sattusime hiljem põlluserva pargitud pikapi juurde, millel raskem pauguraud kastis ja kolmene meeskond kõrval. Pidasime kinni, küsisime luba läheneda, tegime juttu ja suitsu. Või noh, meeskonna vanem, ka aastatelt vanem mees rääkis lakkamatult. Ilmselgelt oli tal lihtsalt vaja, et keegi kuulaks, kedagi huvitas. Kuigi pool juttu jäi keelebarjääri taha, oli üldjoontes ikkagi mõte selge - sõda on inimeste niigi raske, kuid vähemalt harjumuspärase elukorralduse sootuks persse keeranud ja neil meestel on üha ja aina tunne, et nemad kellelegi korda ei lähe. Ja siis on siin korraga käepärast kaks eestimaist vabatahtlikku, keda huvitab vähemalt niipalju, et viitsisid auto kinni pidada ja tulla tere ütlema.
Tagasi Kiievisse jõudes tabas meid Maidani lähedal ootamatu liikluskaos. Mõlemalt küljelt täis pargitud tänaval tahtsid autod sõita nii mäest üles kui ka mäest alla ja tulemuseks oli korralik tropp. Kappasin siis mäest üles, seisin seal liiklusele ette, all tegi Wing sama ja lasime sellel ummikul ennast ära klaarida ja üleval troppi kogunenud autodel alla sõita, enne kui alumine järjekord üles hakkab tulema.
Järgmisel hommikul sõitsime Kiievist Zaporižžja poole minema. Varasematest käikudest meeles, et sellel teel on halbu ja väga halbu teelõike. Seekord oli abiks üks eelmisel käigul kohatud Dnipro mees, kes koostas parima võimaliku marsruudi, kus muhkude ja lohkude vahel loksumist oli minimaalselt.
Need pikad maanteepäevad on omaette elamus, ja samas kuidagi nürid. Näiteks kui kõrvalistuja ütleb “paremal droon!” siis esmalt reageerid “ahah” ja alles hetk hiljem küünitad kaela ja näed tõesti mingit lennumasinat maanteega paralleelsel vastukursil põllu kohal venimas. Ja ka siis esmalt nendid “on jah” ja alles pärast tuleb arusaam, et sai pesuehtsat “Shahedi” näha.
Sorento ekipaaž oli endale hankinud taas hääletaja, sedapuhku neiu, kes tahtis Poltaavasse jõuda. Wing vaatas kaarti ja kabedaima auto piloodina otsustas väikse lisaringi kasuks. Alatu tõuk! See tähendas, et tema ei pidanud midagi menetlema kui Mitsul sai enne bensukasse jõudmist taas paak poole peale sõidetud ja kütusenaljad ja köievajadus taas algasid.
Igatahes jah, teel Zappi sai veelkord Mitsut paela otsas tankima talutatud. Pärast seda rohkem probleeme polnud.
Zaporižžja jõudsime õhtul Soldatski Privali kohale, sõime õhtust ja kobisime magama.
Järgmine päev pakkisime taas autosid ümber. Jumperile jäi peale ainult sellega kokkukäiv komplekt, pluss varjevõrgud, Mitsule said varurehvid, suur kustuti ja paar väikest, Sorentole selle rehvid ja ülejäänud kraam läks “Privali” lattu.
Meie Erikuga läksime koos kohalike aktivistidega Jumperit ja L200 üle andma. Jumperile tuldi vastu juba tuttavasse kohta - lippude rivi Orihivski rajooni piiril. Meeste emotsioon masina kättesaamisel oli see, mille nimel tasub rügada. Sobis auto, sobis autosse monteeritud töökojasisustus (vahemärkus - metallist töölaud on päritud mu vanaisalt), sobis autoga kaasa pandud lisavarustus, aga täpiks i peal oli Makita mutrivõtmete komplekt. See, mida aastaid meil soodushinnaga 99€ müüdi ja mida ma oma töö juurde paar kohvrit ostsin. Nagu kohalikud selgitasid, on sellised tööriistakomplektid kullakaalus.
(Seega kui keegi oma võtmekomplekte/riistakohvreid värskendab, võib vana meile tuua. Saadame/viime sinna, kuhu vaja. Veninud “Made in USSR”; “Drop, forget!” või tsineesiumist võtmeid pigem ei soovi.)
Lipurivi juures fotosessioon ja bussi annetajate jaoks väike video tehtud, läksime edasi, mitte tagasi. Ootamatult tehti teeservas peatus ja tuli selga panna plaadikandja ja pähe kiiver. Järgnes korraldus püsida igal juhul eessõitja tempos. Noh, pigistasime siis meie ühise teekonna viimastel kilomeetritel meie tublist Mitsust üsna viimase välja.
Kohale jõudes juhatati auto sarasse, kuhu oli varem juba pargitud veidi suurem “pikap” - Ural 375D, turjal “Grad-21” raketiheitja.
Seal andsime auto ja varustuse üle, raadio teel hõigati kohale see mees, kes selle autoga sõitma hakkab.
Võitlejaga kahekesi käisime auto põhjalikult alt ja pealt üle, et mis tehtud, mis teha. Ülevaatuse lõpus oli kogu ülejäänud kamp rõõmus ja entusiastlik, aga too mees pisut vaoshoitum.
Õnneks ei olnud ka arvestatud, et masin juba homme lahingusse läheb. Nimelt saetakse Mitsul veokast maha ja asemele tuleb platvorm kolme sellesama Gradi toruga. Ehk siis saavad tüübid vajadusel ka raamile hõlpsasti ligi, sinna lappe lisada ja minu amatöörkeevitused tarbe korral üle säristada.
Samas baasis kohtusime ka ühe meie varasema Sorondiga. Pidi teine tublilt teenima. Moodsa lisavarustusena oli masina katusel Starlink. Praeguseks on samasugune sidevahend ka L200 komplekti jõudnud.
Samal ajal käis meie meeskonna Zappi jäänud osa ekskursioonil kohalikul polügoonil, kus katsetatakse erinevaid droone, nendelt heidetavat moona ja muud huvitavat, mida tiblade kojujuhatamiseks arendatakse. Põnev ja pisut kadestan.
Järjekordse vahepalana tükike 3D printijate ja droonioperaatorite huumorimeelt. Teinekord visatakse droonilt alla ka selline riist - keskmises osas lõhkeaine, selle ümber šrapnellimaterjal. Ja GRUZ200 saatelehele võib märkida “suur punane kürb otse taevast”
Oligi aeg tagasiteele asuda. Kohalike abiga olime saanud platskaardipiletid Zaporižžja-Lviv.
Sama marsruuti olin korra varemgi sõitnud, aga tookord jõudsin Lvivi kohale juba hommikul. Seekord jõudsime sihtkohta alles pärast kella kolme. Pisut sebimist linnas, veelkord Erko juures asjatamist ja õhtuks olime saateautoga juba Volodõmõris. Järgmisel varahommikul start kodu poole. Teel juhte vahetades ja mitte liialt aega raisates olime hommikupoole järgmist ööd Tallinnas.
P.S. Siinkohal on tekstist puudu väeosade ja abikoormate info. Lihtsalt praegu teksti arvutisse toksides pole mul neid märkmeid käepärast ja mälu järgi ja vigadega ei hakka lisama.
Tuleb eraldi raamatupidamispostitus.
Tanklast