Ma väga vabandan, aga tõesti siiralt uskusin, et minu hooga eetrisse paisatud fiktiivne kirjeldus äärmuseni keerulisest kliendist on selleks piisavalt absurdne, naeruvääristav ja ilmselgelt reaalsusele mittevastav, et keegi ei võta seda fakti või alusdokumendina oma registreerimistegevuste planeerimisel, ammugi juriidilise terminoloogia ühtlustamisel.
Jutu mõte kuivalt kokku võetuna oli siiski see, et kui sa juhtud olema see inimene (keda on vähemalt 95%), kes oma asjad jooksvalt korras hoiab ja ei ürita riigiga suhtlemisel igal võimalusel susserdada või niisama asju edasi lükata, siis see riigilõiv tundubki ebamõistlikult kõrge, sest
sinuga tegeleti ainult mõned minutid. Aga keskmise kulu ajavad lakke need viimased 5%, kelle probleemid on (kas nende enda või kellegi kolmanda süül) keerulised, mitmetahulised ja nõuavad ametnikult kogemusi ning süvenemist.
Isiklikult ma ei saa üldse aru sellest numbrifetišist (mille alamliik on riiklikuregistreerimismärgifetiš) - kunagi ammu kui ma KMA-s töötasin, siis pandi ühel koosolekul (igaks juhuks olgu mainitud, et loomulikult naljana) õhku idee, et äkki peaks isikut tõendavate dokumentide kasvava omahinna katmiseks ning asutuse eelarve polsterdamiseks laskma inimestel ka ID-kaardi ja passi numbreid raha eest valida, umbes et AA 0833127 asemel saad tellida AA ENDEL666 vms. Et kui ARK (andestust jällegi vananenud termini eest, aga tol ajal korrektne, praegune on vist TRAMLRB vms) nii teeb, siis miks teised ei või
Anoh kui edevus riigile raha sisse toob, siis miks mitte, ma näpuga ei näita.