(29-12-2024, 17:05 PM)reimsr Kirjutas: Väga mõnus masin, kas soetamislugu on ka oodata nagu teisegi masina kohta saime lugeda?
Järjekorras teise Lotuse ostuplaanid tekkisid päevakorda sellega, et garaažist lahkus minu elu teine ja hetkel viimane jaapanis toodetud sõiduauto ning koht jäi lihtsalt tühjaks. Kui sa oled harjunud, et sul on pikalt olnud mingi kogus sõidukeid (olgu siis kas hobi- või igapäevakasutuses), siis ühe ära müümine oleks justkui millegist olulisest ilma jäämine ning tingimata tuleb sellele asendus (või isegi kaks) leida. Noh, siinsed foorumlased kindlasti teavad tunnet. Kuivõrd Lotus on alati minu jaoks olnud erilisel kohal ning see karikas ei ole veel ligilähedal üle ajamisele, siis oli selge, et ka uus auto peaks olema seda marki. Vanusega on tekkinud tunne, et tahaks pisut hallist massist eristuda ning proovida midagi teistsugust. Midagi mis just endale meeldib ja mis uusi emotsioone pakub. Ma ei ole inimene, kes näeb tänaval autot ja mõtleb, et mul peaks just samasugune olema, sest temal on. Pigem mõtlen, et kellelgi on juba selline ja tahaks hoopis midagi teistsugust.
Lotusega on üldiselt nii, et lisaks kurikuulsale töökindluse puudumisele on need ka kallivõitu. On muidugi odavamaid mudeleid, mis on ikkagi võrdlemisi kallid (ja veel vähem töökindlad), kuid need on keskmise inimese jaoks üsna äärmusliku välimusega. Ja loomulikult seab see kellele iganes eelarvelised piirid, sest sama raha eest saaks midagi palu paremat või rohkemat. Kui ostuhulluses veel kogu mõistus lendu läinud pole, siis ikkagi arvestad ka sellega, et auto omaks tulevikus teatavat rahalist väärtust ning võimalust sellest vajadusel lahti saada. Siinkohal on Lotuse autopargist Esprit ideaalne auto - stiilne, nägus, võimekas, nõutud ja haruldane ning oli ja on kuni tänaseni üks turu odavamaid keskmootoriga superautosid. Aga minu puhul ei saanud tee järjekorras teise Lotuseni alguse mitte Esprit'st, vaid hoopiski Elan'ist. Täpsemalt mudelist "
Elan +2". Tegemist on Lotuse sportliku GT autoga, mida toodeti aastatel 1967-1975. Minu silmis on tegemist väga-väga kena autoga. Põhjus, miks ma üldse hakkasin Elan +2 mudelit otsima oli peaasjalikult selles, et neid autosid on mõnikord võimalik leida oluliselt soodsama hinnaga kui Esprit'sid. Ma kammin Esprit'de turgu läbi sisuliselt igapäevaselt (ka täna) ning selleks hetkeks oli selge, et eelarvet mul mõistlikus korras Esprit ostmiseks ei ole, kui kellelgi just ei ole kohe-kohe vaja oma autost ilmtingimata vabaneda. Seega hakkasin kõrvalt tutvuma ka Elan +2 turu ning pakkumistega.
Minu seekordne lähenemine Lotuse ostmisele oli eelmisest korrast pisut erinev. Kuna mark on võrdlemisi vähelevinud, siis otsingud sobiva auto leidmiseks hõlmasid peamiselt kogu EU majanduspiirkonda ja ka UK-d. Seetõttu, et kogemusi Lotuse kohta on ajaga kogunenud, otsustasin seekord iga võimaliku kandidaadi kohta teha korraliku kodutöö ning mitte autosid kohapeale vaatama minna. Viimast peamiselt eelarvet silmas pidades. Esimese Lotuse otsimisega olid kogemused olematud ning palju sai autosid vaatamas käidud. Keskmiselt oli Euroopa reis ikka 1000+ eurot (lennupiletid, söök-jook, vajadusel majutus ning kohapeal autorendi teenus). Maru ruttu sulavad nii vahendid kokku.
Elan +2 on auto, mille hinnad on seinast seina, kuid viimase 4-5 aastaga stabiilselt ja kiiresti tõusnud. Kui nüüd päris aus olla, siis 4-5 aktiivse otsingukuu peale jäigi sõelale vaid üks auto (ülemisel fotol). Tegemist oli üsna viimase otsa masinaga aastast 1974. Täpsemalt Elan+2 130/5. Viimased numbrid tähistavad tippversiooni 130hj 1,6-liitrise
big-valve mootori ja 5-käigulise manuaalse käigukastiga. Müüki tuli auto Rootsis ning müüjaks vanem härrasmees, kelle käes antud auto viimased 16 aastat olnud oli. Fotodelt oli auto kena, omanik oli viisakas suhtleja ning aldis küsimustele vastama. Müügifotodelt jäid vigadena silma eelkõige ühe ukse avanemise piiraja remont (mingil hetkel tugiplaat läbi klaasplastist kere tõmmatud), liigselt kaares tagaluugi serv, teatavad kahtlused esiistmete polstrite originaalsuse osas ning mõnigad detailid veel, mis märkimist ei vääri. Taustauuring selle auto kohta tulemust ei andnud. Hetkeks kui auto oli müügis olnud ca 2 nädalat olin omanikule paar korda helistanud. Nüüd helistasin kolmandat korda sooviga auto ost ära kinnitada. Tuli viisakas vastus, et paari päeva pärast pidi keegi Stockholmist tulema autot vaatama (400+km kauguselt). Seega sai viisakalt kokku lepitud, et kui vaatama tulija kohe autot kaasa ei võta, siis jääb mulle. Paraku läks auto kaubaks ning minule jäid tühjad pihud. Ma ei tea kas see oli nüüd hea või halb, kuid tänaseks on minu kätte sattunud selle auto väga detailsed fotod pea iga nurga alt. Päris hea meel, et ostmata jäi. Mootori pool oli sellel autol kenasti renoveeritud, kuid kere lähemas kaadris kehva ülevärviga ning väga suure hulga oluliste pragudega klaasplastis. Põhjaalune väga paksu õli-tolmu kihi all - suure tõenäosusega pikaajalised lekked millele ei ole tähelepanu juhitud. Lisaks paar päris suurt robustselt lapitud auku. Salongi seisukord polnud kõige parem, polstrid olid oluliselt kulunud ning mõningate aukudega. Klaaside tihendid olid suures osas katki ning pragulised. Ühesõnaga taas kogemuse võrra targem, et viisakas vanem härrasmees võib oma autot näha palju-palju viisakamana, kui see tegelikult on. No ja Lotuse puhul fotod petavad meeletult.
Kui mõnest tuntavalt heast diilist ilma jääd, siis võtab hetkeks moti maha. Nii ka minul. See aeg sai sisustatud oma Esprit S3-ga tegelemisele, mis omakorda lõppes sellega, et sündis otsus auto ikkagi pulkadeks võtta ja pikemas perspektiivis viisakal tasemel ära taastada. Esprit võib teatud maani tunduda lihtne ja loogiline auto, kuid mingist hetkest jõuab ikkagi kohale, et tegemist on kohati väga omapärase, täpselt kalkuleeritud ning tehniliste lahenduste osas keeruka hallist massist erineva sõidukiga. Kui selline nüüd laua peale seibideks lahti võtta, siis pole seda enam nii lihtne kokku panna. Ja väga nagu kuskilt šnitti ka võtta pole. Veel enam minusugusele, kes pole omas elus ühtegi autot tükkideks lahutanud, rääkimata renoveerimisest/taastamisest originaalsele kujule. See kõik viis aga omakorda selleni, et kasvõi veri ninast väljas, kuid ka teine Lotus peab ikkagi olema Esprit. Minimaalselt ühes tükis, dokumentidega ja töötava mootoriga sidurdav-pidurdav komplektne auto võimalikult odava hinnasildiga. Lisaks võimalikult lähedane modifikatsioonile mis mul juba olemas on ehk siis Esprit S3 vabalthingava tehnikaga. Peamisteks eesmärkideks oleks seejuures mitte sõitmine, vaid kasutatavus šabloonina esimese auto kokkupanemisel ja väärtuse kogumine tulevikuks
"as is" konditsioonis. Turbo Esprit oma keskmise hinnasildiga oli tol hetkel unistuste valdkonda lahterduv.
Mõistliku hinna-seisukorra suhtega Esprit'd liiguvad eelkõige rahvusvaheliste klubide ja huviringkondade tasemel. Sestap panin oma Esprit ostuhuvi kuulutuse üles just sinna. Enamus pakkumisi tuli UK-st ja endiselt võrdlemisi soolaste hindadega. Brexit pani siinkohal kiruma, sest isegi kui sõiduki omahind oli hea (mida UK hinnad kohati on), siis ca 30% tollide ja käibemaksu peale maksta pluss transpordikulud ning kulud paberimäärimisele lõpetasid jutu üsna hetkega. Ja tundub, et britil meeldib välismaalast koorida, sest oma kaasmaalastel võimaldati üsna tihti hinnas tingida, kuid mulle selles osas väga vastu tulla ei tahetud. Ei ole tänini aru saanud, miks see nii käib. Aga siiski - arvestatavaid pakkujaid tekkis paari kuuga koguni kolm.
Pikalt suhtlesin härraga UK-st, kes müüs oma 1984 aasta Esprit S3-e eesmärgiga rahastada kodu renoveerimist. Seal oli mingi diil pangaga ja kiiresti oli vaja müüa. Algselt oli auto hind selline, mida koos maksudega ei oleks alla neelanud. Kuna aga aeg surus müüjale lõpuks peale, siis tuli hind tasemeni, millega olin valmis ostma. Visuaalselt oli see auto väga korralik. Jutu järgi samuti. Väidetavalt auto, mis oli pikalt ühe pere käes olnud ning ühel hetkel pärandatud vennalt vennale. Kahtlused hakkasid tekkima, kui järjekindlalt väideti, et auto on 100% originaalne. Siiski oli kodutöö piisavalt hea teadmaks, et värvitud kaitserauad tulid neile autodele alles 1985 aasta teises pooles, punased triibud auto allosas on pärit Turbo Esprit'lt ning auto märgid on valed (on kollase-rohelise kirjud, peavad olema musta-hõbedase/kuldse tooniga). Iseenesest allaneelatav kõik, kui auto korras. Teine murekoht oli see, et mees jagas mulle infot ja fotosid auto kohta, kuid keeldus avalikustama fotot mootoriruumist. No kohe välditi seda teemat nii palju kui võimalik. Selline käitumine on Esprit'de puhul vägagi hoiatav, sest mootoriruumi põlengud pole harvad ning välistingimustes hoitavad autod kipuvad olema päris korralikult korrodeerinud mootoriga. Lõpuks olin ka nõus selle puuduse vajadusel alla neelama ühel tingimusel. Ütlesin mehele, et tood auto omal jalal ära Prantsusmaale (st sõidad EU-st välja) ning mina lähen sealt edasi. Ja et maksan kõik sellega seonduvad kulud. Pärast seda jutt muutus. Ei olnud enam soovi autot müüa. UK portaalides ning ka ebay.co.uk-s hakkas auto hind veelgi alla minema. Isegi see ei muutnud mehe meelt, kui pakkusin talle suurema hinna, millega auto lõpuks müügis oli. Nii ta jäi ning ühel hetkel oli autol uus omanik. Tänaseks on see auto uue omaniku käes kenasti sõitnud ja vastu pidanud. Üht-teist väiksemat on olnud, aga päris teele pole jätnud. Aga minu kahtlused mootoriruumi osas said kinnitust. See oli tõesti nii korrodeerunud mootoriga kui üks alumiiniumist mootor olla võib. Üsna kole. Töötas, aga oli kole. Lõplik emotsioon on selline, et ikkagi on kahju, et kokkulepet ei sündinud.
Teine kandidaat oli samuti UK-st. Ja samuti Esprit S3 ning aasta 1982 väljalase. Kollane. Ja kollane Esprit on alati olnud minu nõrk koht. Oi kuidas see auto meeldis. Isegi vaatamata sellele, et taas olid kaitserauad vale viimistlusega (läikiv must mati musta asemel), veljed keskelt värvitud (need olid S3 alati hõbedased) ning palju autole kohaseid kleebiseid puudus. Ka uste vahed olid väga paigast ära. Omaniku jutu järgi väga heas korras auto suurte investeeringutega. Üsna värskelt üle värvitud ka. Seda autot pakuti mulle ostukuulutuse tulemusena. Kui jutt hinna peale läks, siis öeldi algselt üks hind. Kui näitasin huvi üles, siis hakati hinda müüja poolt üles kruvima. Põhjendusega, et olen ikkagi teinud seda ja teist ning et kindlustus on auto kindlustanud suurema summa peale. Ütlesin kohe, et see ei ole väga minu asi. Kui müügisoovi ei ole, siis ütle nii välja. No natuke läksid suusad risti jah. Kui hakkasin selle auto numbrit googeldama, siis jõudsin välja omaniku isiklikku blogisse, kuhu oli kirja pandud selle auto elulugu tema käes olles. See oli kirju nagu juudi jõulupuu. Algselt punane ja üsna kehvas seisukorras ostetud auto, mis katse-eksituse meetodil ja erinevate odava otsa töökodade vahet sõites oli erinevate meetoditega elule äratatud. Seejärel putitatud millega kätte juhtub. Suures plaanis ostetud auto omale eksperimenteerimiseks ja igapäevasõidukina konsumeerimiseks. Minu huvi kadus koheselt, kui sain teada et auto on üle elanud värvivahetuse. Ülejäänud info, mis oli minu silmis samuti pigem negatiivse kaaluga, enam oluline polnudki. Selle auto viimine kujule, mis tagab auto atraktiivsuse tulevikus, ei saa kunagi olla mõistlik. Ka Lotuse, millele on tehtud värvivahetus, müümine tulevikus on vägagi raske.
Kolmas kandidaat tuli mulle pakkumisena Prantsusmaalt. 1983 aasta Esprit S3. Punane ja taas hiljutise ülevärviga. Ja taas vale tooni pamperid. Siiski üllatavalt korralik auto ja ka hind oli rahuldav arvestades, et selle pealt ei oleks pidanud ei tolli ega käivet maksma. Omanik oli pikaaegne Lotuse entusiast, kes lisaks sellele autole omas ka Elan +2. See punane Esprit oli taaskord perekonna auto ning peres olnud üle 20 aasta. Ette oli näidata korralik hulk hooldusdokumente. Päris palju neist pärinesid UK-st ettevõttest
Bell & Covill, mis on väga lugupeetud Lotuse töökoda Londoni külje all. Väidetavalt viidi auto suuremate tööde teostamiseks Prantsusmaalt just sinna. Kuigi auto tundus iga külje alt aus (välimus hea, sisu super hea (taastatud), mootoriruum hea jne), siis omanik millegipärast ei olnud väga aldis vastama minu tavalistele küsimustele auto seisukorra osas ning palvele saata enam fotosid teatud kohtadest. Kohtadest, mida teadsin olevat Esprit murekohad. Vastused viibisid, jutu järgi olevat auto sugulaste garaažis jne. Sisuliselt ainuke info, mille välja pigistasin oli see, et tagavararatast ei ole ning puudu on ka sõidukikohased töörisstad. Paari pildi peal nägin, et auto rehvidel oli punast värvi, mis oli sinna suure tõenäosusega sattunud värvitööde käigus. Väga vastumeelt oli kui küsisin, et kuidas värvitöödeks auto ette valmistati ja et kas tööde teostamise ajaks ka klaasid jms eemaldati. Üldiselt müügifotolt on seda ju väga raske aru saada. Seejärel hääbus suhtlus täiesti. Paar koda küsisin veel tagant järgi mingitki vastust, kuid neid ei tulnud. Tänaseks tean, et auto on müüjal endiselt olemas ning siia-sinna ta seda ikkagi müügiks pakub. Samas tuleb tõdeda, et senistest kandidaatidest oli tegemist selgelt kõige kobedama eksemplariga, mis tõendatult ka sellise kategooria sõidukile omases kohas hoolduses-remondis käinud.
Pärast jändamist (on vast üsna õige öelda) kolme S3-ga lubasin endale, et vähendan taaskord oma nõudmisi ning lisan otsitavate nimekirja ka uuema Stevens'i Esprit kerega autod. Selleks, milleks mul autot tegelikult vaja oli, ei mänginud kerepaneelide ümaram kuju tegelikult rolli. Seest, põhja alt ning mootoriruumist on ju nad kõik täpselt samad. Kaablid, lülitid ja muud abiseadmed täpselt sama koha peal. Ja ega uuema ja ümarama Stevens'i kerega Lotus ei olnud sugugi koledam ega vähem atraktiivsem auto, kui vanem Giugiaro kerega. Ainuke nõudmine uuema keremudeli puhul oli, et peab olema tootmisajaga alates 1989 aastast ning turbomootoriga. See on mis väärtust lisab. Uue kerega vabalthingava mootoriga masinad jäävad kätte ning kui turbomootoriga, siis ikka juba SE mudel varustatuna chargecooleriga. Lisaks muutus alates 1989 aasta SE-st ka salong. See, mis jäi 1987 ja 1989 aasta vahele oli minu jaoks liig. Näited
siin ja siin. Ühesõnaga hakkasin vaatama juurde odava otsa Esprit Turbo SE ja Esprit S4 mudeleid.
Kui eelnev panna ajalisse formaati, siis tegevus toimus 2024 aasta esimeses pooles kuni juulini. Juulis hakkasid puhuma juba lubavamad tuuled.
Ühel heal päeval avastasin Rootsi oksjoniportaalist sinna lisatud kolm Lotust - Lotus Elise S2, Giugiaro Turbo Esprit ja Stevensi Esprit Turbo Highwing. Kõik ühelt müüjalt. Selline kompott võttis ikka õhku ahmima küll. Elise mind ei huvitanud ning vaadates oksjoniportaali fotosid tundus kohe, et ka mõlemad Esprit'd on minu jaoks ilmselgelt kallid, eelkõige üliharuldane suure mootoriga Turbo Highwing. Kui nüüd õigesti mäletan, siis kõigepealt läks oksjonile Elise. Pakkumiste aeg oli nädal. See auto sai oksjoni lõppedes omale uue omaniku, sest reservhind ületati. Mõlemad Esprit'd muudeti pakkumistele avatuks siis, kui Elise müüdud oli. Lõpptähtaja vahe oli vist kaks päeva. Valge auto enne, punane auto pärast.
Nagu öeldud oli valge auto Lotus Turbo Esprit aastast 1983 ning uhke ülelaetud mootoriga, mis n/a S3 Esprit'ga võrreldes puhus 160bhp asemel välja tervelt 210bhp. Oksjoniportaali fotod olid vägagi head ning detailsed. Näha oli, et valge auto välimus oli üsnagi "laiguline", kohati pleekinud ning kohati "ämbikuvõrkudega" kaetud. Sisu oli samuti üsna palju pihta saanud, põhjavaibad tont teab millest kokku kleebitud. Lisaks teatavad "tuuningelemendid" lakitud tulede, üleni värvitud velgede, välja rebitud konditsioneerisüsteemi, välja vahetatud ning valet värvi kleebiste jms näol. Lisaks oli salongi lõigatud siit-sealt üsna usinasti, kivitäkkeid üksjagu, tsingitud raami kehva ülevärvimise teel paremaks tehtud jne. Samas mootor koos käigukastiga tundus väga puhas ja korralik olema. Tõrva lisas tulle ka see, et tegemist oli algselt välimuselt täpse James Bondi "
For your eyes only" liveryga autoga, mis on tegelikult väga-väga hinnas. Vaatamata sellele, et mul oma võimalustesse usk puudus, otsustasin osaleda valge auto enampakkumisel. Õige hinna puhul miks mitte. Punane auto oli oma haruldust, seisukorda ja eeskujulikku dokumentatsioonikausta arvestades liigast väljas ning sellele ei hakanud isegi pakkumist tegema. Vältisin lausa kuulutuse avamist, et mitte omale tuska teha. Ilmselgelt osales oksjonil inimesi, kes olid valget autot kohapeal vaatamas käinud ning omasid palju paremat ülevaadet kui mina kes vaid fotosid nägi. Minu jaoks ei olnud kohale minemine võimalik. Sõiduk asus üsna Rootsi perifeerias ehk väikeses Vinslöv'i külakeses Stockholmist ca 530km kaugusel. Üllatus oli äraütlemata suur kui osutusin oksjonil parimaks pakkujaks. Siiski jäi lõbu üürikeseks, sest juba järgmisel päeval teatas oksjonipidaja, et müüjale ei ole lõpphind meelt mööda ning tal on õigus tehingust taganeda. Loomulikult pakuti, et ma võiksin tulla müüjale vastu ja päris korraliku SEK'i veel peale maksta. Sellega ma kaasa ei läinud. Kaks päeva hiljem vaatasin, kuidas punane auto kaks ja pool korda suurema hinna eest müüduks kuulutati. Oli ikka äraütlemata s*tt tunne küll
. Ma pole kunagi oma elus oksjonilt midagi võitnud ja nüüd läks nii...
Samal ajal eelnimetatud oksjoniga tuli Rootsis müüki veel teinegi Lotus Esprit Turbo SE. Esimese tootmisaasta (so.1989) varajane mudel. Originaalne Rootsi auto ning kuulutuse hetkeks kõigest 43kkm läbinud. Jällegi meeldivalt kollane auto. Fotodelt väliselt ja interjöörilt suhteliselt kena masin. Müüjaks diiler. Tehnilise poole pealt hakkasid aga teatavad asjad silma - tagaamordid olid mõlemad märjad, esiamordid roostes, ette kapoti alla oli veetud üsna jäme kaabel, mida seal olema ei oleks pidanud, summuti roostes, poolteljed roostes ja lutid käigukasti poolt niisked. Roolilatt värskelt vahetatud. Eest kapoti alt tuli välja sekundaarne paisupaak (kott), mis nendel autodel oleks pidanud olema üldse mootoriruumis vasaku rattakoopa taga. Otsisin veebist sellekohast infot, kuid ei tootja joonistel ega ka internetiavarustes ei ole sellisest ülesehitusest juttu. Ja üllatav oli see, et torud paisupaagist jooksid auto põhja alt taha - jahutusveetorud on nendel autodel alati olnud raami sees. Väga imelik igatahes. Natkue segaseks jäi see ülesehitus lõpuni sest fotod ei andnud täit pilti ning diiler ei olnud võimeline vastama, et miks see nii on. Käigukang oli väga ebamäärases olekus, mis viitas käiguhoovastiku pukside kulumisele. Lisaks andsid veebiotsingud info, et see masin on lähiaastatel pidevalt omanikke vahetanud. Ma isegi ei tea, miks ma sellest autost ikkagi loobuda otsustasin. Kõhutunne ütles, et ei. Isegi ei üritanud väga huvi tunda. Raha küsiti ka üsna krõbedalt.
Never say never... Meeletult jäi kripeldama oksjonil käest läinud valge Turbo Esprit. Selle väljakutsuv välimus ning harv värvikombinatsioon (algne, punane valgel, mitte olemasolev must valgel) kaalusid minu jaoks üles kõik nähtavad puudused ja vead, mis sellel autol olid. Suure tõenäosusega peegeldasid puudused oksjoni lõpphinda. Minu kui ostja puhul äärmiselt loll viga mitte lasta ennast välimusest ja võimalikust olemusest petta. Aga juhtub ka paremates peredes. Müüjaks oli oksjoniportaal ning tegelik müüja mulle teada ei olnud. Kuna auto number oli teada ja oli teada, et auto Rootsis, siis esimese asjana võtsin ette Rootsi Lotuse klubi kodulehe ning foorumi. Jackpot. Üsna lühikese ajaga leidsin väga pika ja põhjaliku
teema selle sama auto kohta, mis sisaldas infot läbi aastate alates selle auto Rootsi saabumisest aastal 2010 kuni tänase päevani. Kokku pea 30 lehekülge teksti ja fotosid. Omanikke oli selle aja jooksul vististi kaks. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis see auto saabus Rootsi pehmelt öeldes kesises konditsioonis. Masin võeti osaliselt pulkadeks ning seda hakati tasapisi ellu äratama. Tööd käisid kodustes tingimustes - nii tehniline kui visuaalne pool. Ütleme nii, et tehti südamega, kuid mitte eesmärgiga taastada originaalkonditsiooni, vaid tagada omale äge sõiduriist. Ja paraku tähendab see selliste autode väärtuse olulist vähenemist. Selleks hetkeks kui auto müüki tuli oli see paar korda siit-sealt üle värvitud, millega kaasnesid toonierinevused, pragunemised värvi pinnal ning tolm ja mustus värvis. Ühesõnaga kõik mis tehtud, oli tehtud minu arvates ettemõtlematult. Mootor oli küll kenasti lahti käinud ja värskete osadega kokku pandud, kuid tööle seda foorumi postituste põhjal poldud nii saadud nagu ette nähtud. See selleks...
Minule andis foorumi teema leidmine võimaluse kontakteeruda omanikuga. Omaniku telefoninumber oli foorumis isegi olemas. Helistasin. Vastas igati asjalik tegelane, kes rääkis suhteliselt vabalt inglise keelt. See mulle sobis. Väga sobis ka see, et asjad laoti ausalt lauale ning probleeme autoga ei peidetud. Ei öelnud talle, et olin pea 30-leheküljelise teema tema autost juba üksipulgi läbi lugenud. Mees ise soovitas, et kõike ei mäleta ning mine vaata foorumist... seal kõik tehtu ning puudused kirjas. Küsisin kohe ka tüüpilise ostuhuvilise küsimuse, et miks autot müüd. Vastus oli, et peab oma kollektsioonist paar autot maha müüma, sest soov on soetada palju uuem masin. Ma nüüd ei mäleta, kas maha hõigati Evora või lausa Emira. Selge oli aga see, et tegemist oli tõelise Lotuse entusiastiga. Mehel olid garaažis lisaks müüdud Elise'le ja Esprit'dele veel kaks Europa't '68 astast, Elan +2 '73 aastast, Elan S2 '95 aastast ning Lotus Super Seven kit car '68 aastast. Ja jutu käigus koorus välja, et tema kollektsioonist rändas poolteist aastat tagasi Eestisse ka siit foorumist põgusalt läbi käinud vanasõiduk
J007. Ühesõnaga ehe näide, kuhu tasemele üks automark sind tõmmata võib
. Esimest korda täiesti nautisin jutuajamist müüjaga. Ei mingit salatsemist, sõbralik, asjalik ja näha et samad huvid. Kui juba ca pool tundi oli telefoni otsas riputud, siis küsisin, et kes see õnnelik sinu punase Esprit Highwing omale sai? Hetk vaikust telefonis ning vastus oli, et tegin sama, mis valge Turbo Esprit'ga - ei andnud oksjoni lõpphinna eest ära ning kohe-kohe läheb Blocket'isse üles. Üllatus missugune. Küsisn, et mis siis tema hinna nägemus on. Nägemus oli põhimõtteliselt sama, mis valgel Turbo Esprit'l. Mul vajus karp täitsa lahti, sest teadsin et valge auto oli mulle taskukohane. Püüdsin ennast kokku võtta ning asjalikuks jääda. Küsisin siis, et kas tema arvates ei peaks punane auto olema tunduvalt kallim - juba paljalt sellepärast et on haruldane mudel. Aus vastus oli, et valge autoga on nähtud läbi aastate nii palju vaeva, et väga ei tahaks odavalt ära anda. Punase auto oli aga paari aasta eest Saksamaalt toonud ning sellegea polevat sisuliselt midagi tehtud ning ka sõita pole aega olnud. Ning nüüd on uus auto ootamas ja midagi on vaja rahaks teha. Teadsin kohe, et selline asi ennast teist korda oodata ei lase. Küsisin veel nii palju küsimusi punase auto kohta, kui sabinaga pähe tuli. Natuke tundus imelik, et iga asja peale väideti auto korralik olema. Jah, toodi välja, et esiosa on saanud ülevärvi kivitäkete parandamiseks ning mõni kivitäke on vahepeal juurde tulnud. Aga see oli ka sisuliselt kõik. Ütlesin, et ostan punase auto temalt ära - broneeri nädalaks, et saaksin transpordi välja mõelda ning rahaasjad korda ajada. Nii see kõne ka lõppes. Järgmine level oli kallile kaasale seletada, millega hakkama olin saanud
.
Siit edasi ei läinud asjad aga enam sugugi nii libedalt, kui oleksin soovinud. Kõigepealt ütles müüja, et tema hoovist sõidab see auto Eestisse kas ostja nimel või ilma numbrita puksiiri peal, millel on lasti kindlustus. Kiireloomuliseks muutis asja ka see, et auto oli broneeritud nädalaks ning müüjal oli pooleteise nädala pärast plaanis puhkusereis välismaale. Ühesõnaga aeg surus peale. Selge oli see, et võimalust autot Rootsis oma nimele saada ei ole ning transiitnumbri taotlemine on mulle tundmatu ja ajaliselt vastuvõetamatu. Uurisin seega kõikvõimalikke puksiirteenuseid. Puksiir oli kõigepealt vaja saada Edela-Rootsi, Stockholmist pea 600km kaugusele ning tagasi. Lõin kulud kokku nii marsruudile Tallinn-Stockholm-Visnlöv, Tallinn-Paldiski-Kapellskär-Vinslöv kui ka Tallinn-Klaipeda-Karlshamn-Vinslöv. Päris väljakutsuv ning päris kulukas ettevõtmine. Kilomeetreid üksjagu. Lisaks polnud enam palju aega jäänud ei planeerimiseks ega teenusepakkuja leidmiseks. Juba tundus, et asi hakkab liiva jooksma. Natuke tuska valmistas ka see, et auto ise oli juba rootslaste kohalikku A24 ehk blocket.se-sse müüki pandud. Korraga tuli mulle meelde tegelane, kelle diiler palkas minu eelmist Lotus Esprit'd transportima Falkenberg'ist Kapellskäri. Lihtsalt autohuviline, kellel oli oma treiler. See härra elas Laholmis, mis asub Vinslövist natuke vähem kui 90km kaugusel. Super! Õnneks oli mul telefonis ka aasta tagune number olemas. Helistasin. Mees tundis mu kohe ära, kuid teatas, et oli mõni aeg tagasi oma treileri ära müünud. Nüüd tuli küll külm higi selja peale. Ei osanudki midagi tarka öelda. Küll aga tegin mehega diili, et kuna ta juba seal lähedal elab, siis maksan talle päeva kinni ning mingu vaadaku auto üle. Abiks ikka, kui keegi erapooletu saab oma hinnangu öelda. Ma olin suhteliselt skeptiline, et kas ikka kaks korda põrsa kotis otsmine õnnestub. Seega siin võis minu päästev võimalus olla. Leppisin kokku et nüüdsest minu "agent" võtab ise müüjaga ühendust ning lepib vaatamise aja kokku. Paari tunni jooksul tuli ka müüjalt kinnitus, et kõik sobib. Sukeldusin taas transpordimaailma.
Ülejärgmisel päeval oli minu "agent" autot vaatamas. Kohapealt tuli kõne. Jutt oli lühike - "Ma ei ole küll mehaanik, kuid auto tundub väga hea olevat". Panus oli kõva, sest abiline lappas kogu juurdekuuluva dokumendikausta läbi, kontrollis üle kõik autoga kaasa tulema pidavad vidinad ning oma jutu järgi käis ka kõik paneelid ning tihendite vahed läbi. Väitis, et värviparandusi on tehtud esiosas ning saatis mulle mõned fotod leitud kivitäketest. Lisaks mittetöötav AC ning arvatav väike õlileke kuskilt mootorist. Suures plaanis oli jutt sama, mis müüja mulle telefoni teel eelnevalt rääkinud oli. Veel tuli info, et auto ei tundunud proovisõidul nii elav, kui ta oleks arvanud ning tema meelest mootor ka kohati nagu jätaks vahele. Lotuse 4-silindriline on kurikuulus oma ebamäärase tühikäigu ja hääle poolest, kuid see, et auto ei pidavat olema "nii elav, kui oleks arvanud", tundus kahtlane. Tean hästi, et Esprit ei ole esmakordsele kasutajale lihtne sõita. Helistasin tagasi ja ütlesin, et minge tehke nüüd uus proovisõit, kuid pane seekord müüja rooli.
Selline klipp saadeti mulle, kui autoga teist korda proovisõidule mindi. Hääl ja väljanägemine oli minu jaoks palsam ja teadsin kohe, et siin enam taganemisteed olla ei saa. Korralik auto ja müüakse eesmärgiga osta juba uus silmapiiril olev hobisõiduk. Kui härrased proovisõidult naasid, siis raporteeriti, et see auto ju tegelikult liigub küll. Kahepeale oldi alla laetud mingi kiirendust mõõtev telefoniäpp ning sellekohaselt suutis kahe täiskasvanud mehega (ehk täislastis) auto saavutada 100km tunnikiiruse "umbes" 5,8 sekundiga. Tootja on paberile kirjutanud 5 sekundit tasa. Mida enamat sa soovid 32+ aasta vanusest autost veel saada?
Päeva teises pooles, kui minu niinimetatud agent tagasi koju jõudis, sain temalt telefonikõne, et mis nüüd edasi. Mul oli kass peal ja seletasin, et transpordiga ei vea kuidagi välja ning mängisin kõik kaardid tema olematu treileri peale. Hetke mees mõtles ja ütles, et kuule - ma autot enda nimele panna ei saa, aga panen lapse nimele. Sina maksa raha müüjale ära, mina teen temaga müügilepingu enda laspe nimele ning seejärel sõidan auto Stockholmi ja saad selle sealt kätte. Tema võtab vastutuse, teeb kindlustuse, organiseerib dokumendid ja jätab Rootsi numbri peale, kuniks selle Eestis arvele võtan.
Tundus nagu perfektne petuskeem võhivõõralt Rootsis elavalt inglaselt kelle täisnimegi ei tea, kelle täpset elukohta ei tea ja keda oled oma elus vaid napid poolteist tundi näinud. Maksad raha ühele isikule, kes siis auto kellegi kolmanda isiku nimele paneb. Päris piiks olukord, kuid muid võimalusi nappis, oli valida vaid kallite ja väga kallite võimaluste vahel. Otsustasin siiski päästikule vajutada ning tehinguga kaasa minna. Küll aga tegin sellise vangerduse, et palusin autoga mitte pea 600km Stockholmi sõita, vaid hoopiski 120km Trelleborgi. Kuna mul on tööalaselt võimalik tasuta liikuda marsruudil Helsingi-Travemünde, siis palusin auto tuua täpsel kuupäeval Trelleborgist praamiga Travemündesse, kust selle ise peale korjan. See oli mehele mokka mööda, sest talle meeldis idee isa-poja päeva veetmisest Lübeckis. Teenuse hinnaks koos auto vaatamas käimistega ja ära toomisega, kindlustuste, registreerimistega, laevapiletite ning taskurahaga kujunes pisut üle 2k sulas. On suur summa, kuid see garanteeris mulle selle, et ostetud auto on natukenegi üle vaadatud, number ees, ülevaatus olemas ning kindlustatud kuni hetkeni, kuniks see saab Eesti registrisse. Ise vaatamas käies, dokumentidega möllates ning puksiiridega mängides oleksin julgelt topelt maksnud. Müüjale oli samuti plaan mokka mööda, sest tema sai raha ning koduõuelt lahkus auto juba uue inimese nimel. Müüja võtis ka vastutuse muugilepingu koostamise osas ning oma kuludega paagi silmini tankimise eest. Minu jaoks tähendas see aga pea nädalat magamata öid.
Käes oli 2024 aasta juulikuu 16.päev, kui üleval oleva laevaga Saksamaale Travemünde sadamasse jõudsin. Ilm oli suviselt soe, kuid mustad pilved kogunesid. Olin kokku leppinud, et kohtume Travemünde sadama terminaalis asuvas hotelli pooles. Laeva ahtrirambist kuni terminalihooneni oli ca 300 meetrit. Rambist maale astudes oli ilm kuiv, ca 100m enne terminaali tuli esimene piisk vett ja kui joostes terminaali ukseni jõudsime (sõber oli igaks petteks kaasas), oli väljas juba paras orkaan. Riietel polnud ühtegi kuiva kohta ning vesi käis tänaval üle äärekivide. Seni elu suurim sahmakas vett, mida olen näinud korraga taevast alla sadavat. Edasi läks kõik üsnagi probleemivabalt. Mees oli autoga kohal nagu lubatud. Raha teenuse eest talle, auto mulle ning läinud ta oligi. Selles meeletus uputuses läks Lotus isegi käima ning salongi midagi ei lekkinud. Ka kojamees töötas. Väga harukordne. Laeva sain samuti koheselt, sest sadama pääsla nn nullkaart oli taskus.
Laeva jõudes parkisin auto ära. Avalikesse ruumidesse saabudes oli aga paras üllatus. Vihmasadu oli niivõrd tugev, et täitis laeva välisteki sellise kiirusega, et vesi ei jõudnud piigardite kaudu tagasi merre voolata. Nagu ütlesin, vett tuli nagu pangest. Laeva saabumise ajaks oli kõik see juba küll pisut rahunenud. Ühesõnaga, kui 7.tekil asuvad suletud autoteki veekindlad uksed avati, siis tekilt ära valguda mitte jõudnud vesi tungis sõiduautode tekile, uputas ka selle üle ning liikus resisijate alale. Kajutites oli põrandal 5cm jagu vett, piisavalt et koridoridest üle uste lävepakkude kajutitesse tungida. Vesi nirises ka mööda treppe alumistele tekkidele. Nagu Titanicu filmis juba. Ei käi küll auto ostuga otseselt kokku, kuid elamus missugune meenutamaks seda ühte konkreetset päeva. Kui vihm vaibus, siis rahunes ka olukord laevas. Mina reisijate alal ei peatunud ning pugesin põhku meeskonna poolel. See jäi kenasti kuivaks. Reis Helsingisse kestis 29 tundi ning 18.juuli ennelõunal sain autoga laevast välja sõita. Vuosaari sadamast Länsiterminaali, Tallinki laevaga probleemideta Tallinnasse ning seejärel ära koju. Lotus alt ei vedanud. Naisele ka ei öeldnud, et koju tulles on uus auto kaasas. Trahvilööke ei tekkinud.
Siin on esimene foto sellest, kui auto koju jõudnud oli. Ka meil Eestis sadas. Ja nagu ikka, sadu tuli täpselt selleks kolmeks päevaks, kui autol järel käisin. Enne seda vaikus ja koju jõudes tuli päike taas välja.
Selline elamus siis selleks korraks.
