Õhu sisse-välja auk on täitsa teooria. Ma sellise mõtte peale ei tulnudki, sest ei ole varem ühelgi autol sellisest lahendusest kuulnud. Mul paar 90ndate autode latti kodus olemas. Neil ei ole ei ava õhule, määrdele ega ole ka võimalikku õhu liikumist balanseerivat voolikut vms. Ma ka ei näe, et selline vana latt võiks olla sedavõrd hermeetiline, et õhk väliskeskkonda ei pääse. Aga mine tea. Augu asukohta silmas pidades ja selle võimalikku olemsut õhu-määrdeava avana tõuseb lisaks ka mitu küsimust. 1. Õhu(tus)auguna on sellel aval nagu vale koht. Otse sisuliselt lati kõige madalamas kohas. Õhu(tus)auk võiks ja peaks olema ikka kuskil ülemises punktis. 2. Määre liigub üldjuhul sinna, kus tal kergem. Tühimikku. Antud juhul on see auk esimene koht, kus lati sees olev määre võiks väliskeskkonda pääseda. Kuivõrd on tegemist alumise punktiga, siis juba töösoe määre kipub sealt ajaga välja pressima. Puht füüsiliselt on määrimiseks sellesse kohta pääsemine selle auto puhul peavõimatu. Kuivõrd auto oli tootmises rohkem kui 25 aastat oleks määrimise otstarbel selline koht ümber tehtud vähemalt lõppaastate autol nagu sellel. Aga mitte. 3. Kui see oleks määrdeava, siis päris avatud augu kaudu määrida pole vast võimalik. Peaks ikkagi nippel, kuul või klapilaadne moodustis ees olema. Sellisest lahendusest aga ei tundu olevat. Ei vanema ega uuema auto latil. 4. Võib ju ava olla niiskuse eemaldamiseks... aga niiskust ei tohiks latti nagu pääseda. Vähemalt sellisel hulgal et seda eemaldama peaks. Kokkuvõttes ei julge teooriat ei ümber lükata ega ka esialgu heaks kiita. Ehk ilmub täpne asja mõte aja jooksul kuskilt välja.
Aga roolilatiga tegelen sobival hetkel edasi. Järgmine, aga hoopis suurem probleem, peidab ennast mootoriruumis. Nimelt ligipääs mootorile. Mootori ja auto tagaosa vahel on pagasiruum. Pagasiruumi põhi on väga pehme ja meesterahvas seal väga ringi ei tallu. Lisaks vaibad, värvitud ääred jms. Pole mugav ka. Lisaks on enamus elulisi komponente nagu pumbad, termostaat, rihmad-rullikud jms mootori esiosa ning tulemüüri vahel. Auto alt on ligipääs sama š*tt nagi nagu siitsamast tagant vaadates.
Kuigi auto on madal, siis isegi pikem inimene kellel on pikad käed, ei ulatu eriti hästi mootorini. Kõhuga vastu külgesid hõõrudes on samuti defektid kiired tulema. Näha on ka kui kaldu on selle auto pagasiruumi põhi - seal ei ole väga mugav olla isegi siis, kui ennast sinna sisse pakkida. Saan aru, et erialatöökojad tõstavad mootori hoolduses autol mootori üldse välja. Mis on aga aeganõudev ja mitme(te) meeste töö. Lisaks eeldab teatud töökoja seadmeid, mida minul pole. Teada on ka, et rihma-rullikute vahetust tehakse ka tavameetodil. Mis aga eeldab, et keegi käib pagasnikus ja keegi vahest toimetab ka auto all (auto tõstukil). Paljuski peegliga töö. Aga ära tuleb teha. Minul on nii, et mul tõstukit ei ole. Maksimaalselt saan auto panna nö "pukkide peale". Samas suurem osa tööst toimub ikkagi pealtpoolt. Mis iganes vaja teha, ikka lähened pealt. Põhja alt klapikambrikaane tihendit ju ei vaheta. Kuivõrd mul ei ole ei tõstukit ega ka kanalit, siis otsustasin sobiva abivahendi ehitada. Nö kanali, aga mitte auto alla, vaid auto peale.
Selleks ostsin 40x40x4 nelikanttoru, tegin peas miskise projektilaadse asja valmis ning lõikasin jupid mõõtu.
Torude otstele lasin kahest küljest faasid peale, et keevitus tõhusam jääks. Kahest küljest siis sellepärast, et nelikanttoru ise ümarate nurkadega ning detaile kokku keevitades saab kaks külge faasimata jätta. Piisav vahe jääb sisse.
Plaan on ehitada C-tähe kujuline konstruktsioon, mis sobituks auto tagaosaga ja mille saaks lükata alumise osaga auto alla ja samal ajal ise ronida ülemise osa peale ja sealtkaudu mootoriruumis asjatada. Kas siis kõhuli, põlvili või muudmoodi - seda näitab aeg. Ühesõnaga asi lihtne. Panin C-raami kokku, ajasin diagonaalid paika ning asusin kokku suristama.
Pisut paksem materjal on just paras harjutamiseks. Kui materjali paksus langeb 2mm kanti, siis olen juba püsti hädas. Nii oskusi kui masinat silmas pidades.
Siin on esimene valminud raam ja päris esimene katsetus autol. Laias laastus on nüüd mõte näha, mida C-tähe kujulise konstruktsiooni all mõtlesin.
Vahemaa tagaosa ja konstruktsiooni vahel on ca 5mm. Kui sinna peale lösutada, siis on ilmselt kuri karjas, sest raam paindub oma olemasoleval kujul pisut läbi. Samas on siin ka põhjus, miks kõrgus selline sai. Esiteks annab raami alati tõsta, sinna kasvõi midagi alla pannes. Peamine põhjus aga seisnes selles, et vanema aastakäigu Esprit' tagaosa on samast punktist ca 4cm madalam. Et abinõud saaks tulevikus mõlema auto puhul kasutada, tuli kõrgus valida madalamat masinat silmas pidades.
Mootoriruumi kõrgeimas kohas ehk siis paisupaagi korgi kohast on distants juba 2-3cm. Mis on vägagi hea.
Meisterdasin teise raami esimesele kõrvale. Kaks neid ka jääb.
Järgmises etapis sai konstruktsioonid omavahel sobivas laiuses kokku pandud ja kinni keevitatud. Allosas tõstsin siduvad tükid maast pisut kõrgemale, et neid rokla tõstekohtadena kasutada. Ei ole küll suur asi, aga selline kogus 4mm paksust konstruktsiooni on juba arvestatava kaaluga. Parem ikka, kui saab kiirelt rattad alla panna ja ära liigutada.
Test nr.2 - sobib ning on hea transportida. Samas, kui oma 88kg raskust otstele toetuda, siis on näha, et konstruktsioon paindub läbi eelkõige tagaosast alt nurgast, kus vertikaalne osa alumise horisontaalse osaga liidetud on. Ühesõnaga tõstab ja kaalub tagumise nurga maast lahti. Mitte just lahti, aga kergitab üles metalli läbipainde võrra. See aga tähendab seda, et lolli peaga võib tööd tehes midagi olulist ja kallist ära lõhkuda.
Et viga parandada, lisasin alla pikisuunas kaks täiendavat 20x40x3 nelikanttoru. See muutis olemust oluliselt. Nüüd püsisid "jalad" juba kenasti maas ning alaosa muutus stabiilseks.
Esimese tööpäeva saab siinkohal lõppenuks tunnistada. Midagi on juba valmis ja katse-eksituse töömeetodit silmas pidades midagi väga valesti ei läinudki.