Ma võidusõiduautoga möllates, kus rattaid tuli reguleerida söögi alla ja peale, keevitasin endale [ (ehk laiaks litsutud U) kujulise raua, mis on veidi ratastest laiem. Ühte otsa väljast sissepoole vaatav polt, selle toetad ühel pool vastu velge, teisele poole lihtsalt auk, läbi mille on nihikuvardaga hea mõõta.
- Enne mõõtmist teed velgedele loodiga täpid peale, et tabada kõige esimest ja tagumist punkti.
- Toetad ühel pool poldi vastu täppi, fikseerid kuidagi
- Teisel pool mõõdad kaugust täpini
- Tõstad fikseeritud poole velje teise serva
- Teine mõõtmine
- Lõpuks lahutad ühe mõõtetulemuse teisest ning mõtled pea valusaks, et mida see number tähendab ja kummale poole ja mida nüüd keerama peaks
Ma lõpuks joonistasin valemi lihtsalt kaika peale, et iga kord ei peaks nii palju pead vaevama.
Veel lihtsam on, kui fikseeritud poolele saad abilise kamandada, siis ei pea fikseerimisega jändama. Aga minu velgede puhul ajas konksudega kumminöör ka edukalt asja ära. Täpsus on teoreetiliselt nihiku täpsus, anoh realistlikult eks ta sinna kümnendiku tuuri jääb, veljed ise ei ole ka nii sirged ja pinnakate nii ühtlane, et enamat tahta.
Ühe korra tehes vbl muidugi kulub niitidega vähem aega, a samas kaika saab pärast tootmist seina peale naela otsa panna ning järgmine kord on juba kiirem. Meetodi elegants seisneb selles, et kaigas ei pea kuskilt otsast täpne, täisnurkne ega muul viisil viisakas olema, oluline on ainult see, et selle kuju kahe mõõtmise vahepeal ei muutuks.
Täpsustus: kümnendiku all mõtlesin 0,1 kraadi, meil olid 15" veljed ja reguleerisime ning üldse mõtlesime kõigist asjadest 0,5mm sammudega.