[Juri]

Järgmisena siis ZIS 110B Faeton, ehk siis esimene kolmest lahtise katusega ZIS 110 versioonist. Kokku toodeti ZIS 110B Faetonit kolmes peamises modifikatsioonis/põlvkonnas 213 eksemplari. Välimuse järgi saab neid eristada küljeklaaside järgi, ehk siis 1. põlvkonnaks saab lugeda ilma ühegi tõstetava külgaknata versiooni, 2. põlvkonnal olid ainult esiuste külgaknad tõstetavad ja 3. põlvkonnal olid kõikide uste külgaknad tõstetavad. Kuigi täpsed tootmisarvud eraldi pole teada, siis on teada, et viimast põlvkonda toodeti kõige rohkem ja sellega on ka üks huvitav lugu seotud. Teadupärast tähendab termin "faeton" ju lahtist, ilma tõstetavate külgakendeta sõidukit ja "kabriolett" tähendab külgakendega lahtist sõidukit. Aga sellest kohe lähemalt.
 

Ajalugu

Esimesed avatud kerega ZIS-110B mudelid valmisid 1947. aastal. Need autod olid mõeldud eelkõige kasutamiseks ilma katuseta ning kokkupandav presentkatus tõmmati peale vaid vihma või külma ilma korral. Sarnaselt sõjaeelsetele mudelitele GAZ-A, GAZ-11-40, KIM-10-51 ja ZIS-102 kattis katus üksnes sõiduki ülaosa. Salongi viimistlus erines sedaan ZIS-110 omast: tekstiilpolster asendati praktilisema kunstnahaga, mis talus paremini niiskust ja tolmu ning seda oli lihtsam hooldada. Ukseakende asemel kasutati eemaldatavaid külgpaneele, mis olid valmistatud samast materjalist kui katus ning varustatud tselluloidakendega. Just need külgpaneelid osutusid problemaatiliseks ja tekitasid raskusi koguni kõige kõrgemal tasandil.

Lahtist ZIS 110B esitleti Stalinile 28. märtsil 1947. Samal aastal saabusid autod eriotstarbelisse garaaži (GON). Siis aga tekkis probleem. Nii kirjutas Stalini turvaülem kindral Vlasik oma päevikusse 8. oktoobril 1948: "Seltsimees Stalin päris kõige parema auto kohta ja küsis, kas on olemas lahtist ZIS-110. Ma teatasin, et on olemas Packard ja lahtine ZIS-110, aga kuna sellel polnud külgaknaid, keeldus seltsimees Stalin sellega sõitmast. Ma ütlesin, et Lihhatšov ja mina plaanisime varustada tehase järgmise autopartii külgakendega." 

 

Ja nii see teoks saigi! 1951. aasta ZIS-110 varuosade kataloogis, lahtise ZIS-110B kereosade osas, mainitakse tõstetavaid aknaid kõigil neljal uksel – kuigi erinevalt sedaanist, millel olid elektrohüdraulilised silindrid, olid siin aknad käsitsi avatavad. Kolmandad külgaknad, mis asusid rattakoobaste kohal, tuli paigaldada eraldi ja varikatuse kaare tõttu olid need kolmnurkse kujuga. Külgakende vahelised pilud kaeti eemaldatavate piilaritega.

 

 1. Põlvkonna ZIS 110B Faeton:

   

 

 2. Põlvkonna ZIS 110B Faeton:

   

 

 3. Põlvkonna ZIS 110B Faeton:

   

 

NSV Liidu Ministrite Nõukogu 17. mai 1948. aasta määruse nr 1652 kohaselt pidi kolmandik kõigist toodetud ZIS-110 autodest olema avatud kerega ning tehaselt nõuti vähemalt neljakümne sellise sõiduki valmimist juba 1948. aasta lõpuks.

 

Tegelikkuses jäi see otsus ellu viimata. Ka plaanimajanduse tingimustes mõjutas nõudlus pakkumist: vähesed kõrged seltsimehed tundsid huvi lahtise katusega auto vastu, sest suur osa riigist asus troopilisest kliimast kaugel.

 

ZIS-110B-sid kohtas peamiselt lõunapoolsetes piirkondades, kus neid kasutati isegi taksodena – kuid ainult suvehooajal. Üksikuid lahtise kerega ZIS-110B-sid võis rahvas näha ka ajalehtede ja ajakirjade fotodel. Neil sõidukitel oli selgelt esinduslik roll ning just katuseta autod sobisid selleks kõige paremini: välisdelegatsioonide vastuvõtmisel, paraadide läbiviimisel ja pidulikel sündmustel. Linnatänavatel toimuvad kuulsuste paraadsõidud kujunesid laialt levinud tavaks juba 20. sajandi esimesel poolel. NSV Liidus korraldati selliseid pidulikke vastuvõtte näiteks aurulaeva Tšeljuskin meeskonnale ja neid päästnud pilootidele ning ka otselendudelt naasnud Tškalovi ja Gromovi meeskondadele. Kuna ZIS-110B-sid tollal veel ei toodetud, kasutati nendel puhkudel Ameerika Packardeid, Lincolne ja Buicke. 

 

ZIS-110B tee Punasele väljakule osutus aga märksa pikemaks. Mõte kasutada neid autosid Punase väljaku sõjaväeparaadidel tekkis peaaegu kohe pärast mudeli tootmise algust. Ent konservatiivne Stalin eelistas paraadidel hobuseid ning seetõttu toimus ZIS-110B esimene ametlik paraadiesinemine alles 1. mail 1953, juba pärast tema surma.

   

   

   

   

   
 

Disain 
Pärast erinevate katusevariantide analüüsi jõudsid konstruktorid järeldusele, et kõige otstarbekam lahendus oleks jäikade külgraamideta kere ehk faeton, kuigi ka kabrioleti võimalust ei jäetud kõrvale. Kuna faetonil puudusid metallkatus ja piilarid, tuli tugevdada raami ning mitmeid kereelemente, sealhulgas suurendada esiklaasi raami ristlõiget. Lisati uued kinnituselemendid ukse ülaosadele, kokkupandava katuseraami ning selle mehhanismi jaoks. Pakiruumi luugi ette rajati katuse hoiukoht, mis kokkupanduna kaeti nahkkattega, ning esiklaasi raami ülemisse ossa tehti avad katuse esiristtala kinnitamiseks.
 
Muudatusi tehti ka uste konstruktsioonis, kuna elektrohüdraulilisi aknatõstukeid enam ei kasutatud. Sõltuvalt kere ülemiste külgpaneelide lahendusest olid uksed kas varustatud spetsiaalsete kinnitustega suurte tselluloidklaasidega lõuendist külgpõllede paigaldamiseks või paigaldati mehaanilised aknatõstukid, mis võimaldasid kitsastes kroomitud raamides akende üles- ja allaliikumist. Ühelgi variandil ei olnud pööratavaid kolmnurkaknaid. Tagumisi kolmnurkaknaid asendasid suured avad, kuhu oli võimalik paigaldada keeruka viisnurkse kujuga tselluloidaknaid.
 
Kõiki variante ühendas üks oluline tunnus: jäiga katuse asemel kasutati pehmet, vetthülgavat varikatust, mis tuli käsitsi kokku rullida. Väljatõmmatuna oli varikatus keeruka kujuga, mistõttu koosnes selle raam paljudest kande- ja pingutuselementidest – esitalast, külgsammastest ja risttaladest, mis tagasid varikatuse õige avanemise ja vajaliku pinge.
Faetoni kered olid saadaval neljas värvitoonis, sõltuvalt nende kasutusotstarbest: must, hall, sinakashall ja beež. Interjöör erines standardsest mitmete detailide poolest. Esimese istmerea seljatugi, mis täitis vaheseina rolli juhi ja tagaistme vahel, oli tugevdatud ning varustatud eri konfiguratsioonides lisakäepidemetega. Eritellimusel oli võimalik seljatoesse integreerida sissetõmmatav klaasist vahesein. Mõlemad seljatoed tuli ümber kujundada ka selleks, et mahutada eemaldatavad külgmised varikatuse toed, ning tagumise istme alla kavandati panipaik kokkupandud varikatuse ja selle tõstemehhanismi jaoks. Presentkatuse avamiseks või kokkupanemiseks oli vaja vähemalt kahte inimest ja selleks kulus pool tundi.

   
   
   
   

 
Sarnaselt sedaanidega olid ka ZiS-110B-d varustatud klapptoolidega, kuid faetonite kokkupandavatel istmetel oli omanäoline konstruktsioon. Erinevalt ZiS-110-st oli faetoni salong täielikult viimistletud kvaliteetse kunstnahaga, kuna riide kasutamine avatud kerega sõiduki puhul oleks olnud ebapraktiline. ZiS-110B polsterdusnahk oli saadaval mitmes toonis:

• musta kerega baasfaetonidel kasutati sirelilillat, beeži, pruuni või sinist nahka;
  
• taksofaetonidel oli enamasti punakaspruun nahkpolster;
  
• hallikassinise kerega tseremoniaalfaetonidel kasutati halli nahka.
  

 Tõenäoliselt on tegemist taksofaetoniga:
   

   

 

Vaheseina on paigaldatud tõstetav aken:

   

   
Baaslimusiinist erines faeton ka mitmete tehniliste detailide poolest. Näiteks paiknes raadioantenn ZiS-102 faetonite eeskujul esiklaasi raami vasakul küljel. Soovi korral võis sõiduki varustada täiendava udutulega kaitseraua keskel (nagu ZiS-115-l) ning prožektoriga esiklaasi raami vasakul või paremal küljel. Esitiibadele paigaldatud lipumasti kinnitused viitasid auto kasutamisele riiklikel tseremooniatel või valitsuse teenistuses.

 

Esimene faetoni prototüüp esitati komisjonile 1947. aastal, see kiideti heaks ning suunati teekatsetele. Uue avatud kerega luksusauto seeriatootmine algas 1949. aastal.

 

Allikad:

https://www.kommersant.ru/doc/4556543

http://uncle-vova.com/card/zis-110b-zil-...fajeton-2/

[Juri]

Nüüd siis ZIS 110 teine lahtine variant, ehk ZIS 110V Kabriolett. Toodeti 4 eksemplari. Fotosid sellest variandist on vähe tehtud/säilinud. Tõenäoliselt leidsin kõik üles, aga kui keegi veel leiab mõne foto sellest autost, siis võib siia alla postitada.

 
   

 

Kuna Ameerikas ei olnud automaatse katusega kabriolett 1950. aastatel enam uudne, peeti seetõttu sellise lahenduse puudumist Nõukogude Liidu esindusauto puhul isegi kohatuks, eriti loosungi „järele jõuda ja edestada” taustal. Lisaks lähenes mudelivahetus: 1950. aastate keskpaigaks oli ZIS-110 nii tehniliselt kui ka välimuselt ajale jalgu jäänud ning tehas arendas juba uut põlvkonda – mudelit ZIL 111. Kavandamisel oli ka selle avatud versioon, millele plaaniti paigaldada kaasaegne elektriliselt avatav katus.

 

Olemasolevatel autodel katsetati mitmesuguseid uusi lahendusi. Näiteks valmis automaatkäigukasti testimiseks ZIS-110I, mis oli varustatud GAZ-13 V8-mootori ja automaatkäigukastiga. ZIS 110V Kabriolett kandis aga tehase joonistel tähist ZIS-E110V, kus täht „E” viitas sõnale „eksperimentaalne”.

 

Kui auto 1957. aastal valmis sai, nimetati see ümber ZIL-110V-ks. Selleks ajaks olid poliitilised olud muutunud: 1956. aasta veebruaris mõistis Nikita Hruštšov NLKP XX kongressil hukka Stalini isikukultuse. Sama aasta juunis suri ZIS-i direktor Ivan Aleksejevitš Lihhatšov ning tehas nimetati tema auks ümber. Nii asendus lühend ZIS nimega ZIL.

 

Väliselt saab 110V Kabrioletti 110B Faetonist eristada eelkõige esiuste veerandakende, samuti on ZIL-110V tagaaknad, nagu ka esimesed, ristkülikukujulise trapetsi kujuga. 110V varikatust liigutati kahe hüdrosilindri abil ning ka akende mehhanismid olid elektrohüdraulilised. Esiistme taga paiknev vahesein tõusis ja langes ka hüdrosüsteemi abil. Erinevustena saab veel välja tuua esiuste mehaanilised kolmnurkaknad, mida faetonil polnud. Katusepresent ja konstruktsioon oli täiesti teistsugune, see sisaldas vähem puitelemente ja rohkem metallist elemente. Tagumised tuhatoosid ja käetoed olid erinevad, tagumised uksepostid paksemad, aknatõstukite lülitid, salongisoojenduse radiaatorid jne.

 

     

   

   

   

 

Tõenäoliselt ei olnud võimalik kolmandaid külgaknaid automatiseerida, mistõttu need eemaldati. Samas ei loobutud käsitsi tehtavatest toimingutest täielikult. Enne varikatuse liigutamist tuli selle lukuga osa lahti tõmmata ja paigutada spetsiaalsesse sahtlisse. Pärast katuse sulgemist tuli see jälle lukuga oma kohale kinnitada.

 

   

 

Enne varikatuse avamist või sulgemist tuli aknad alla lasta – tänu hüdrosüsteemile sai seda teha juhiuksel asuva nelja nupu abil. Lisaks tuli käsitsi kokku voltida neli sammast, mis katsid külgakende vahelisi ühenduskohti.

 
   
   

   

   

   

   

 

Varikatust juhiti armatuurlaua vasakul küljel all asuva käepidemega: sulgemiseks tuli seda vajutada, avamiseks tõmmata. Juht pidi käsitsi tegema veel kaks toimingut – avama või sulgema riivi ning kinnitama esiklaasi raamil paiknevad kaks lukustit. Ka kokkupandud katust kattev nööpkinnitustega kate tuli käsitsi paigaldada ja eemaldada. Kogu protsess võttis aega kaks kuni kolm minutit. See polnud küll eriti kiire, ent siiski ligi kümme korda kiirem kui 110B Faetoni puhul.

 

   

 

Ei ole täpselt teada, kui palju ZIL-110V eksemplare valmis(kõige tõenäolisem on, et toodeti 4 tk). Vähemalt üks ZIS 110V Kabriolett on tänaseni säilinud. Pärast NSV Liidu lagunemist sattus see Riia Mootorimuuseumi hoidlasse, kust kollektsionäär Mihhail Jevgenievitš De Buar selle omandas ja Venemaale tagasi viis. De Buar on hiljem saanud tuntuks eelkõige vene ikoonide kogujana, kuid tema suureks kireks olid ka vanasõidukid. 2008. aastal oli see kabriolett eksponeeritud Oldtimer Gallery näitusel. Toona puudus autol varikatus – näha oli paljas kabriolettmehhanism ning salongi oli kinnitatud käepide, millest marssalid saanuks paraadidel vägesid üle vaadates kinni hoida, ehkki ZIL-110V ise paraadidel kunagi ei osalenud. Vahetult enne oma surma 2009. aastal loobus De Buar oma autokollektsioonist ning ZIL-110V läks uue kollektsionääri omandisse. Viimane on otsustanud auto restaureerida. On lootust, et kabriolett taastatakse oma algses hiilguses – just sellisena, nagu seda näitavad 1957. aastal tehtud fotod.

 

   

   
 
 
ZIS 110V Kabriolett Tallinn-Palermo sõidul(tõenäoliselt sama auto, mis on säilinud):

   

Allikas: https://www.kommersant.ru/doc/4556543#id1969280

[Walter]

Kas see on tõmblukk tagaakna ümber - kas see on restaureerija omalooming (varasemal tehasepildil seda polnud)?
   
50-ndate aastate autol sellist asja näha on natuke kummaline..

[Juri]

Kas see on tõmblukk tagaakna ümber - kas see on restaureerija omalooming (varasemal tehasepildil seda polnud)?

50-ndate aastate autol sellist asja näha on natuke kummaline..

Peaks olema ikkagi originaal, nagu tehasest tuli, kuna fotod paistavad olevat peatselt pärast tehasest väljumist tehtud. Milliseid varasemaid tehasepilte silmas peate? Kui mõtlete allolevat fotot, siis on tegemist Faetoniga ja neil oli see teistmoodi, ehk külgedel olid tõmblukud ja üleval keeratavad trukid. Kabriolett oli rohkem eksperimentaalne ja ilmselt nende peal proovitigi täistõmblukuga lahendust. Veel üks erinevus nende mudelite vahel. 

 

Lisan võrdluseks fotod Faetoni ja Kabrioleti tagaakendest ja mehhanismidest, millelt on näha erinevust:

 
   
   

[Juri]

Õnnestus hankida suurem kogus järgi tehtud ZIS 110 salongivalgustuse lüliteid ja nende osasid. Tegemist küllalti haruldaste vidinatega, originaalid on taastatavatel autodel suuresti kas kaduma läinud või väga halvas seisukorras ja ka reproduktsioone ei liigu kuskil. Olin vahepeal natuke mures, et ei leiagi neid üldse ja midagi muud asemele panna ei oleks päris õige, aga õnneks leidsin need. Eriti keeruline on plastikust lülititega, mis ei kuulu uue salongiplastiku komplekti ja originaalid on tihti päikesevalguse tõttu hävinenud või puuduvad üldse. Muidugi saab kõike järgi teha, kui on näidis või joonis olemas. Proovin saada sealt, kust ostsin lülitid, ka vormi plastikosade valmistamiseks, teine variant muidugi oleks 3D printeriga need teha. Originaalis ZIS 110 oli neid kokku 3tk, millest kaks tagasalongis aknatõstukite lülitite kõrval ja üks juhi pea kohal vaheseinas. Minu kolmandal autol on need kõik peal ja kuna plastdetailid on sellel autol üllatavalt hästi säilinud, siis kaks lülitit kolmest töötavad isegi 80 aastat pärast tehasest väljumist! Kolm lülitit on koos ja veel kaheksa saab kokku panna, kui saab plastosad, toorikuid on veel üle ja saab puuduoleva juurde teha. Enda autodele kavatsen kindlasti jätta kaks komplekti ja ülejäänutega vaatan jooksvalt.

   
   
   
 
Võrdluseks originaal ja gaz 21 lülitid:
   
 
Minu kolmanda auto peal olevad originaalid:
   
   
   
   
   

[Juri]

Lisaks salongivalgustuse lülititele õnnestus saada ka aknatõstukite lülitid. Üks komplekt on juba kokku pandud ja selle jätan endale. Lisaks sain veel kahe-kolme komplekti jagu lülitite osasid, aga sealt ei saa komplekte veel kokku panna, kuna palju detaile vaja juurde lõigata või treida. Õnneks on minu lülititel juba plastnupud sees ja värvitud ning liiguvad kenasti, sest kuuldavasti pidi uute järgitehtud plastikust lülititega olema probleeme, nimelt need logisevad korralikult, kui on juba pesadesse oma kohtadele pandud. Vaatasin ka olemasolevad lahtised lülitid üle ja märkasin, et kaks lülitit on teistest kuni 1mm laiemad ja kõrgemad, ehk siis ilmselt need on õiged ja sobivad, aga teised mitte. Originaalplastik on tihti kokku kuivanud ja kasutamiskõlbmatu.

Kokku on ZIS 110 salongis neid lüliteid 6 tk, üks kummagi esiukse peal ja neli tk tagasalongis tuhatooside kohal tagumiste küljeakende ja vaheseina liigutamiseks. Minu kolmandal autol on need lülitid kõik peal ja üsna heas seisukorras, st viis kuuest liiguvad vabalt. Uus värv peale ja saab kasutada. Kuigi ega lülitite sisse ei näe ja tegelikku seisukorda ei tea. Võtsin nad küll korraks lahti, et pilti teha, aga panin kohe tagasi.

 
Taastatud lülitid:

   
   
   
 
Lülitite korpused ja detailid:
   
   
   
   
  
Ühele lülitile vajaminevad detailid(kruvisid vaja veel 3 tk):
   
 
Siin on näha, kui palju vanad lülitid on kokku kuivanud ja deformeerunud:
   
 
 
Originaallülitid minu kolmanda auto peal:
 
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   
   

[DevilDeVille]

Kas need nupud on piimast?

[Formika]

Kas need nupud on piimast?

Plastikust, sama mis rool. Päike on selle materjali surm. Lihtsalt pudenevad ära. Tõenäoliselt ei osatud paremaid teha. Ameeriklaste materjal oli hulga parem.

[DevilDeVille]

Kas need nupud on piimast?

Plastikust, sama mis rool. Päike on selle materjali surm. Lihtsalt pudenevad ära. Tõenäoliselt ei osatud paremaid teha. Ameeriklaste materjal oli hulga parem.

Nu ma mõtlesingi, et kas on kaseiinist.