05-02-2026, 22:21 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 05-02-2026, 22:33 PM ja muutjaks oli Juri.)
Järgmisena siis ZIS 110B Faeton, ehk siis esimene kolmest lahtise katusega ZIS 110 versioonist. Kokku toodeti ZIS 110B Faetonit kolmes peamises modifikatsioonis/põlvkonnas 213 eksemplari. Välimuse järgi saab neid eristada küljeklaaside järgi, ehk siis 1. põlvkonnaks saab lugeda ilma ühegi tõstetava külgaknata versiooni, 2. põlvkonnal olid ainult esiuste külgaknad tõstetavad ja 3. põlvkonnal olid kõikide uste külgaknad tõstetavad. Kuigi täpsed tootmisarvud eraldi pole teada, siis on teada, et viimast põlvkonda toodeti kõige rohkem ja sellega on ka üks huvitav lugu seotud. Teadupärast tähendab termin "faeton" ju lahtist, ilma tõstetavate külgakendeta sõidukit ja "kabriolett" tähendab külgakendega lahtist sõidukit. Aga sellest kohe lähemalt.
Ajalugu
Esimesed avatud kerega ZIS-110B mudelid valmisid 1947. aastal. Need autod olid mõeldud eelkõige kasutamiseks ilma katuseta ning kokkupandav presentkatus tõmmati peale vaid vihma või külma ilma korral. Sarnaselt sõjaeelsetele mudelitele GAZ-A, GAZ-11-40, KIM-10-51 ja ZIS-102 kattis katus üksnes sõiduki ülaosa. Salongi viimistlus erines sedaan ZIS-110 omast: tekstiilpolster asendati praktilisema kunstnahaga, mis talus paremini niiskust ja tolmu ning seda oli lihtsam hooldada. Ukseakende asemel kasutati eemaldatavaid külgpaneele, mis olid valmistatud samast materjalist kui katus ning varustatud tselluloidakendega. Just need külgpaneelid osutusid problemaatiliseks ja tekitasid raskusi koguni kõige kõrgemal tasandil.
Ajalugu
Esimesed avatud kerega ZIS-110B mudelid valmisid 1947. aastal. Need autod olid mõeldud eelkõige kasutamiseks ilma katuseta ning kokkupandav presentkatus tõmmati peale vaid vihma või külma ilma korral. Sarnaselt sõjaeelsetele mudelitele GAZ-A, GAZ-11-40, KIM-10-51 ja ZIS-102 kattis katus üksnes sõiduki ülaosa. Salongi viimistlus erines sedaan ZIS-110 omast: tekstiilpolster asendati praktilisema kunstnahaga, mis talus paremini niiskust ja tolmu ning seda oli lihtsam hooldada. Ukseakende asemel kasutati eemaldatavaid külgpaneele, mis olid valmistatud samast materjalist kui katus ning varustatud tselluloidakendega. Just need külgpaneelid osutusid problemaatiliseks ja tekitasid raskusi koguni kõige kõrgemal tasandil.
Lahtist ZIS 110B esitleti Stalinile 28. märtsil 1947. Samal aastal saabusid autod eriotstarbelisse garaaži (GON). Siis aga tekkis probleem. Nii kirjutas Stalini turvaülem kindral Vlasik oma päevikusse 8. oktoobril 1948: "Seltsimees Stalin päris kõige parema auto kohta ja küsis, kas on olemas lahtist ZIS-110. Ma teatasin, et on olemas Packard ja lahtine ZIS-110, aga kuna sellel polnud külgaknaid, keeldus seltsimees Stalin sellega sõitmast. Ma ütlesin, et Lihhatšov ja mina plaanisime varustada tehase järgmise autopartii külgakendega."
Ja nii see teoks saigi! 1951. aasta ZIS-110 varuosade kataloogis, lahtise ZIS-110B kereosade osas, mainitakse tõstetavaid aknaid kõigil neljal uksel – kuigi erinevalt sedaanist, millel olid elektrohüdraulilised silindrid, olid siin aknad käsitsi avatavad. Kolmandad külgaknad, mis asusid rattakoobaste kohal, tuli paigaldada eraldi ja varikatuse kaare tõttu olid need kolmnurkse kujuga. Külgakende vahelised pilud kaeti eemaldatavate piilaritega.
1. Põlvkonna ZIS 110B Faeton:
2. Põlvkonna ZIS 110B Faeton:
3. Põlvkonna ZIS 110B Faeton:
NSV Liidu Ministrite Nõukogu 17. mai 1948. aasta määruse nr 1652 kohaselt pidi kolmandik kõigist toodetud ZIS-110 autodest olema avatud kerega ning tehaselt nõuti vähemalt neljakümne sellise sõiduki valmimist juba 1948. aasta lõpuks.
Tegelikkuses jäi see otsus ellu viimata. Ka plaanimajanduse tingimustes mõjutas nõudlus pakkumist: vähesed kõrged seltsimehed tundsid huvi lahtise katusega auto vastu, sest suur osa riigist asus troopilisest kliimast kaugel.
ZIS-110B-sid kohtas peamiselt lõunapoolsetes piirkondades, kus neid kasutati isegi taksodena – kuid ainult suvehooajal. Üksikuid lahtise kerega ZIS-110B-sid võis rahvas näha ka ajalehtede ja ajakirjade fotodel. Neil sõidukitel oli selgelt esinduslik roll ning just katuseta autod sobisid selleks kõige paremini: välisdelegatsioonide vastuvõtmisel, paraadide läbiviimisel ja pidulikel sündmustel. Linnatänavatel toimuvad kuulsuste paraadsõidud kujunesid laialt levinud tavaks juba 20. sajandi esimesel poolel. NSV Liidus korraldati selliseid pidulikke vastuvõtte näiteks aurulaeva Tšeljuskin meeskonnale ja neid päästnud pilootidele ning ka otselendudelt naasnud Tškalovi ja Gromovi meeskondadele. Kuna ZIS-110B-sid tollal veel ei toodetud, kasutati nendel puhkudel Ameerika Packardeid, Lincolne ja Buicke.
ZIS-110B tee Punasele väljakule osutus aga märksa pikemaks. Mõte kasutada neid autosid Punase väljaku sõjaväeparaadidel tekkis peaaegu kohe pärast mudeli tootmise algust. Ent konservatiivne Stalin eelistas paraadidel hobuseid ning seetõttu toimus ZIS-110B esimene ametlik paraadiesinemine alles 1. mail 1953, juba pärast tema surma.
Disain
Pärast erinevate katusevariantide analüüsi jõudsid konstruktorid järeldusele, et kõige otstarbekam lahendus oleks jäikade külgraamideta kere ehk faeton, kuigi ka kabrioleti võimalust ei jäetud kõrvale. Kuna faetonil puudusid metallkatus ja piilarid, tuli tugevdada raami ning mitmeid kereelemente, sealhulgas suurendada esiklaasi raami ristlõiget. Lisati uued kinnituselemendid ukse ülaosadele, kokkupandava katuseraami ning selle mehhanismi jaoks. Pakiruumi luugi ette rajati katuse hoiukoht, mis kokkupanduna kaeti nahkkattega, ning esiklaasi raami ülemisse ossa tehti avad katuse esiristtala kinnitamiseks.
Muudatusi tehti ka uste konstruktsioonis, kuna elektrohüdraulilisi aknatõstukeid enam ei kasutatud. Sõltuvalt kere ülemiste külgpaneelide lahendusest olid uksed kas varustatud spetsiaalsete kinnitustega suurte tselluloidklaasidega lõuendist külgpõllede paigaldamiseks või paigaldati mehaanilised aknatõstukid, mis võimaldasid kitsastes kroomitud raamides akende üles- ja allaliikumist. Ühelgi variandil ei olnud pööratavaid kolmnurkaknaid. Tagumisi kolmnurkaknaid asendasid suured avad, kuhu oli võimalik paigaldada keeruka viisnurkse kujuga tselluloidaknaid.
Kõiki variante ühendas üks oluline tunnus: jäiga katuse asemel kasutati pehmet, vetthülgavat varikatust, mis tuli käsitsi kokku rullida. Väljatõmmatuna oli varikatus keeruka kujuga, mistõttu koosnes selle raam paljudest kande- ja pingutuselementidest – esitalast, külgsammastest ja risttaladest, mis tagasid varikatuse õige avanemise ja vajaliku pinge.
Faetoni kered olid saadaval neljas värvitoonis, sõltuvalt nende kasutusotstarbest: must, hall, sinakashall ja beež. Interjöör erines standardsest mitmete detailide poolest. Esimese istmerea seljatugi, mis täitis vaheseina rolli juhi ja tagaistme vahel, oli tugevdatud ning varustatud eri konfiguratsioonides lisakäepidemetega. Eritellimusel oli võimalik seljatoesse integreerida sissetõmmatav klaasist vahesein. Mõlemad seljatoed tuli ümber kujundada ka selleks, et mahutada eemaldatavad külgmised varikatuse toed, ning tagumise istme alla kavandati panipaik kokkupandud varikatuse ja selle tõstemehhanismi jaoks. Presentkatuse avamiseks või kokkupanemiseks oli vaja vähemalt kahte inimest ja selleks kulus pool tundi.
Pärast erinevate katusevariantide analüüsi jõudsid konstruktorid järeldusele, et kõige otstarbekam lahendus oleks jäikade külgraamideta kere ehk faeton, kuigi ka kabrioleti võimalust ei jäetud kõrvale. Kuna faetonil puudusid metallkatus ja piilarid, tuli tugevdada raami ning mitmeid kereelemente, sealhulgas suurendada esiklaasi raami ristlõiget. Lisati uued kinnituselemendid ukse ülaosadele, kokkupandava katuseraami ning selle mehhanismi jaoks. Pakiruumi luugi ette rajati katuse hoiukoht, mis kokkupanduna kaeti nahkkattega, ning esiklaasi raami ülemisse ossa tehti avad katuse esiristtala kinnitamiseks.
Muudatusi tehti ka uste konstruktsioonis, kuna elektrohüdraulilisi aknatõstukeid enam ei kasutatud. Sõltuvalt kere ülemiste külgpaneelide lahendusest olid uksed kas varustatud spetsiaalsete kinnitustega suurte tselluloidklaasidega lõuendist külgpõllede paigaldamiseks või paigaldati mehaanilised aknatõstukid, mis võimaldasid kitsastes kroomitud raamides akende üles- ja allaliikumist. Ühelgi variandil ei olnud pööratavaid kolmnurkaknaid. Tagumisi kolmnurkaknaid asendasid suured avad, kuhu oli võimalik paigaldada keeruka viisnurkse kujuga tselluloidaknaid.
Kõiki variante ühendas üks oluline tunnus: jäiga katuse asemel kasutati pehmet, vetthülgavat varikatust, mis tuli käsitsi kokku rullida. Väljatõmmatuna oli varikatus keeruka kujuga, mistõttu koosnes selle raam paljudest kande- ja pingutuselementidest – esitalast, külgsammastest ja risttaladest, mis tagasid varikatuse õige avanemise ja vajaliku pinge.
Faetoni kered olid saadaval neljas värvitoonis, sõltuvalt nende kasutusotstarbest: must, hall, sinakashall ja beež. Interjöör erines standardsest mitmete detailide poolest. Esimese istmerea seljatugi, mis täitis vaheseina rolli juhi ja tagaistme vahel, oli tugevdatud ning varustatud eri konfiguratsioonides lisakäepidemetega. Eritellimusel oli võimalik seljatoesse integreerida sissetõmmatav klaasist vahesein. Mõlemad seljatoed tuli ümber kujundada ka selleks, et mahutada eemaldatavad külgmised varikatuse toed, ning tagumise istme alla kavandati panipaik kokkupandud varikatuse ja selle tõstemehhanismi jaoks. Presentkatuse avamiseks või kokkupanemiseks oli vaja vähemalt kahte inimest ja selleks kulus pool tundi.
Sarnaselt sedaanidega olid ka ZiS-110B-d varustatud klapptoolidega, kuid faetonite kokkupandavatel istmetel oli omanäoline konstruktsioon. Erinevalt ZiS-110-st oli faetoni salong täielikult viimistletud kvaliteetse kunstnahaga, kuna riide kasutamine avatud kerega sõiduki puhul oleks olnud ebapraktiline. ZiS-110B polsterdusnahk oli saadaval mitmes toonis:
- musta kerega baasfaetonidel kasutati sirelilillat, beeži, pruuni või sinist nahka;
- taksofaetonidel oli enamasti punakaspruun nahkpolster;
- hallikassinise kerega tseremoniaalfaetonidel kasutati halli nahka.
Vaheseina on paigaldatud tõstetav aken:
Baaslimusiinist erines faeton ka mitmete tehniliste detailide poolest. Näiteks paiknes raadioantenn ZiS-102 faetonite eeskujul esiklaasi raami vasakul küljel. Soovi korral võis sõiduki varustada täiendava udutulega kaitseraua keskel (nagu ZiS-115-l) ning prožektoriga esiklaasi raami vasakul või paremal küljel. Esitiibadele paigaldatud lipumasti kinnitused viitasid auto kasutamisele riiklikel tseremooniatel või valitsuse teenistuses.
Esimene faetoni prototüüp esitati komisjonile 1947. aastal, see kiideti heaks ning suunati teekatsetele. Uue avatud kerega luksusauto seeriatootmine algas 1949. aastal.
Allikad:

