lauri_L Kirjutas:Ma arvan ,et need autod tuleks müüa kõik erakätesse,kus nad vähemalt korda tehtaks.
Kuule, kas Sa oled kasvõi ühe mopeedi restaureerinud? Kui jah, siis Sa ju tead, mis selline tegevus maksab.
Mis SA arvad, kuskohast neid veokaid, busse ja autosid praegu päästetakse? Enamuses ikka erakätest, sest Eesti inimestel ei ole raha sellise luksusega tegeleda. Näituseks selle 620 korralikuk restaureerimise eelarve on vähemalt seitsmekohaline number ja töötundide arv võib minna 5000 teisele poolele. Kui võtta aluseks Levateki Lux, siis peaks seda veel aastakese tegema, meeletu hulga juppe juurde otsima ja ostma ning alles siis hakkab täisoriginaal looma. Ja selle bussi tegijad ei olnud mitte teadmatuses piinlejad ega ka vaene ettevõte. 85% originaalsust on minimaalne tase, sealt bussi puhul juba 95% peale minemine tähendab geomeetrilises progressioonis kulude kasvu. Ainuüksi seesmiste polsterduste õige materjali otsimine võib maksta Volga restaureerimise raha. Täna ei ole sel bussil originaalpolstrid. Ja veel lugematu hulk pisidetaile, mis ei ole õiged.
Ja näiteks selle Zis-127 puhul tuleb hakata restaureerijatel otsima ja taastama istmete peatugesid. Kure Hans ehk selle konkreetse bussi vana juht, eemaldas peatoed(segasid reisijate vaatevälja) ja tänaseks need kadunud.
Ehk kokkuvõte: kuidagimoodi võib eraisik sellised riistapuud sõitma saada, kuid restaureerimisega pole enamikul juhul siis tegemist. Selliseid eraisikuid, kel mõnedsajad tuhanded vanatehnika jaoks üle on, leiab Eestist käputäie. Ja need mehed on üldiselt uuniklastel ka teada. Kui nüüd päris ausalt vaadata hästi restaureeritrud vanatehnikat, mis viimastel aastatel teedele ilmunud, siis karm enamus nendest on firmade kaudu abi saanud. Kas otseselt, kui autoomanik ise on rikka firma boss-omanik või vähe kaudsemalt(saab ruume, riistasid, matrjale jms. kasutada). Ma ei räägi Mossedest-Volgadest-uuematest Mersudest, vaid edevatest kallistest autodest või tõsiharuldustest. Hetkel kõige rajum kodugaraazis õhtuti töö kõrvalt restaureeritud sõiduk on Pappeli Dodge. Kuid ka selle juures on Tõnise tööandja abistanud, liivapritsitöödega nimelt. Teine 100% ise ja täielikult restaureeritud edev auto on Didõki Citroen. Aga see on juba nii uus, et osade otsimine ja nende saadavus ei ole võrreldavad 40-50 aastat vana auto omaga. Väga hea restauratsioon on ka Sporditähe Mersu, kuid ka siin pole tegu eraisiku koduse tööga.
Eks neid häid restauratsioone hakkab vaikselt tulema(on ju teada, mis kodudes vaikselt toimub), kuid karm enamus eraisikute tipptasemel töödest on hetkel veel veoautod. Raju Raivo tööd näituseks. Aga krusa, reisibussi või 40te limusiini restaureerimiste hinnavahed võivad olla kordades. Täna me räägime restaureerimise juures hinnaklassist 20-100 tuhat, mujal ilmas restaureeritakse rahanumbrites 200 000 - 1,2+ miljonit.
Nende 2 TA hind ei ole ka nii soolane. 
