27-11-2008, 15:51 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 27-11-2008, 15:56 PM ja muutjaks oli Basilio.)
TREV-i asfaldimehed olid karmid mehed. Päevad läbi küll paduvihmas, küll rahes või lõõskava päikese käes, all 100 kraadine asfalt ja teerulli juhil veel eht kasvuhoone ümber. Päeval lakuti, öösel n****i ja hommikul jälle tööle. Ega kõigil tervis sellistele valule vastu pidanud. Üks rullija sai infarkti. Kolleegid tõstsid ta kangide tagant kraavipervele arsti ootama ja sõitsid ise edasi. Talve hakul oodati neid bandiite töökojas hirmuga, kui nad oma kolaga terveks talveks remonti tulid. Siis joodi, kakeldi ja paar korda pandi peaaegu töökoda põlema.
Kord pandi Kilingi-Nõmme ja Tihemetsa vahel asfalti. Meestel oli käes kõige uuem, kalli valuuta eest ostetud saksa teerull. Ega neid eriti hoitud niigi. Masinatel oli täiselektriline juhtimine. Ka "gaas" oli elektriline. Kojamehe mootor liigutas kõrgsurvepumba hooba. Kuna see alati kohe rikki läks, tõmmati hommikul käivitades gaas põhja ja seoti traadi või nööriga kinni. Nii need mootorid undasid täistuuridel õhtuni.
Juhil vajus aga seekord raske töö ja tormilise ööelu tõttu silm kinni. Nii ta siis teetammist täiskäiguga tagurpidi alla põrutas. Valis ta selleks ainsa koha sellel teelõigul, kus teetamm tõesti kõrge. Õnneks teerull vajus kraavipervel niiviisi ära, et keeras enda teetammiga peaaegu risti ja läks kolinal otse alla. Muidu oleks üle kajuti käinud ja teadagi, mida 12 tonni rauda selle hapra klaasitud kuudi ja mehega teinud oleks. Esimesest ehmatusest üle saanud, katsuti rulli ZIL töökojaga välja tõmmata, mis on juba iseenesest naljanumber. Pehmelt väljendudes võib öelda, et kõike kätte ei saadud, ainult osaliselt. Kõik, mis eesmisest valtsist eespool asus, tõmmati küljest ära. Asuti jälle nõu pidama. Kuna keegi ei taibanud rullil mootorit välja lülitada, jooksis see äkki kokku. Masina nina oli nii püsti, et õlivõttur ei saanud enam karteri esiotsast õli kätte. Maad võttis matusemeeleolu. Kutsuti Pärnust KRAZ kraana kohale. See tuli, kraanajuht vandus, sest miskipärast ei saanud ta rulli niisama üles tõsta. Oletan et asus kõvast teepinnast liiga kaugel. Sellist raskust pidi aga tõstma võimalikult püstise noolega. Esimese valtsi servadesse lõigati suured augud, kuhu kinnitati kraana tropid. Hiljem tuli need kinni keevitada, aga armid jäid. Nii siis lõpuks saadigi lõplikult vrakistunud teerull kraavist kätte.
Külmade saabudes tekkisid teerullidel käivitusraskused. Põhjus oli lihtne - tehnoloogia ei näinud ette alla +10 kraadiga asfalti panna. Sakslased siis ei viitsinudki masinat disainides külmkäivituse pärast vaeva näha. Meie asfaldihunte aga ei hirmutanud ei käre pakane ega paks lumi. Lisaks kippus kütus etteandepumba kehvade klappide tõttu öösel tagasi vajuma. Oleks tulnud nafta käsitsi üles pumbata, aga kesse viitsis. Kuna ka masslülitit peal ei olnud, võeti ööseks akujuhe maha. Ega sedagi viitsitud võtmega kinni-lahti keerata. Suht tavaline hommikune käivitus nägi välja niimoodi:
Kõigepealt visati peoga akuots akule peale ja mindi kajutisse nuppu andma. Sealjuures ignoreeriti käivitusnupu peal asuvat kirja "MAX 10 SEC". Anti ikka nii kaua valu kui a) akuklemm kehva ühenduse tõttu maha põles b) aku sai tühjaks c) mootor läks käima. Kui aku läks tühjaks, tehti pahatihti järgmine seatemp. ZIL töökoda sõitis ligi ja käivitas oma elektrikeevituse agregaadi. Sealt siis võetigi 60 või kurat teab kui palju volte ja ilge pinu ampreid. Tulemuseks oli ka päevi hiljem kohutavat kärsahaisu levitav starter, millest avades jooksis välja suur hulk ilusaid säravaid vaskkuulikesi, mis olid kunagi moodustanud kommutaatori lamellid. Parandada ei olnud enam midagi. Asja korrati sellegipoolest kangekaelselt.
Kord pandi Kilingi-Nõmme ja Tihemetsa vahel asfalti. Meestel oli käes kõige uuem, kalli valuuta eest ostetud saksa teerull. Ega neid eriti hoitud niigi. Masinatel oli täiselektriline juhtimine. Ka "gaas" oli elektriline. Kojamehe mootor liigutas kõrgsurvepumba hooba. Kuna see alati kohe rikki läks, tõmmati hommikul käivitades gaas põhja ja seoti traadi või nööriga kinni. Nii need mootorid undasid täistuuridel õhtuni.
Juhil vajus aga seekord raske töö ja tormilise ööelu tõttu silm kinni. Nii ta siis teetammist täiskäiguga tagurpidi alla põrutas. Valis ta selleks ainsa koha sellel teelõigul, kus teetamm tõesti kõrge. Õnneks teerull vajus kraavipervel niiviisi ära, et keeras enda teetammiga peaaegu risti ja läks kolinal otse alla. Muidu oleks üle kajuti käinud ja teadagi, mida 12 tonni rauda selle hapra klaasitud kuudi ja mehega teinud oleks. Esimesest ehmatusest üle saanud, katsuti rulli ZIL töökojaga välja tõmmata, mis on juba iseenesest naljanumber. Pehmelt väljendudes võib öelda, et kõike kätte ei saadud, ainult osaliselt. Kõik, mis eesmisest valtsist eespool asus, tõmmati küljest ära. Asuti jälle nõu pidama. Kuna keegi ei taibanud rullil mootorit välja lülitada, jooksis see äkki kokku. Masina nina oli nii püsti, et õlivõttur ei saanud enam karteri esiotsast õli kätte. Maad võttis matusemeeleolu. Kutsuti Pärnust KRAZ kraana kohale. See tuli, kraanajuht vandus, sest miskipärast ei saanud ta rulli niisama üles tõsta. Oletan et asus kõvast teepinnast liiga kaugel. Sellist raskust pidi aga tõstma võimalikult püstise noolega. Esimese valtsi servadesse lõigati suured augud, kuhu kinnitati kraana tropid. Hiljem tuli need kinni keevitada, aga armid jäid. Nii siis lõpuks saadigi lõplikult vrakistunud teerull kraavist kätte.
Külmade saabudes tekkisid teerullidel käivitusraskused. Põhjus oli lihtne - tehnoloogia ei näinud ette alla +10 kraadiga asfalti panna. Sakslased siis ei viitsinudki masinat disainides külmkäivituse pärast vaeva näha. Meie asfaldihunte aga ei hirmutanud ei käre pakane ega paks lumi. Lisaks kippus kütus etteandepumba kehvade klappide tõttu öösel tagasi vajuma. Oleks tulnud nafta käsitsi üles pumbata, aga kesse viitsis. Kuna ka masslülitit peal ei olnud, võeti ööseks akujuhe maha. Ega sedagi viitsitud võtmega kinni-lahti keerata. Suht tavaline hommikune käivitus nägi välja niimoodi:
Kõigepealt visati peoga akuots akule peale ja mindi kajutisse nuppu andma. Sealjuures ignoreeriti käivitusnupu peal asuvat kirja "MAX 10 SEC". Anti ikka nii kaua valu kui a) akuklemm kehva ühenduse tõttu maha põles b) aku sai tühjaks c) mootor läks käima. Kui aku läks tühjaks, tehti pahatihti järgmine seatemp. ZIL töökoda sõitis ligi ja käivitas oma elektrikeevituse agregaadi. Sealt siis võetigi 60 või kurat teab kui palju volte ja ilge pinu ampreid. Tulemuseks oli ka päevi hiljem kohutavat kärsahaisu levitav starter, millest avades jooksis välja suur hulk ilusaid säravaid vaskkuulikesi, mis olid kunagi moodustanud kommutaatori lamellid. Parandada ei olnud enam midagi. Asja korrati sellegipoolest kangekaelselt.
Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.