28-11-2008, 16:07 PM
Paugu-Paavo
Ettevõttes töötas elektrikuna üks imelik mehike. Kes teda esimest korda kohtas, oli veendunud, et mees on purjus. Käis veidi kõikudes ja kui suu lahti tegi, siis rääkis nii pehme keelega ja raskesti arusaadavalt, nagu oleks vähemal 3 promilli naha vahel. Seda tegelikult purukainena. Kõiki huvitas kangesti, mis juhtub siis, kui mees tegelikult täis joota. Et äkki hakkab siis paremini rääkima. Seda tuli aga kaua oodata, kuna tegemist ei olnud viinamehega. Ükskord siiski võttis mingil töö juures toimunud peol nosu korralikult täis. Edasi oli tal endaga väga lõbus. Seletas midagi, millest keegi aru ei saanud, ise naeris oma jutu peale jne.
Tööle olevat võetud selle peale, et oskas ülemusele arusaadavalt ära seletada, kuidas türistor töötab. Ülemus oli lausa põrmus ja kuulutas pühalikult kõigile alluvatele, et nüüd alles näete tõelist spetsialisti! Vaadake ja õppige! "Spetsialist" aga osutus parajaks lollpeaks, kes õieti midagi ei osanud. Selle pisukese puudujäägi korvas ta aga suure julgusega. Ta ei tundnud aukartust ühegi masina ees, olgu see nii keeruline kui tahes. Kõik kiskus molekulideks lahti. Ainult kokku ei osanud pärast panna... Kolleegid nuputasid pärast enda lolliks ja kirusid teda nagu jõudsid. Kui oli aga vaja elektriühendusi teha, oli Paugu-Paavo ületamatu. Kõik tema tehtud elektrisüsteemid allusid ühele vääramatule seaduspärasusele - kõik faasid ja null said mingis punktis kokku.Küll püüti talle anda kõige lihtsamaid ja lausa primitiivseid ülesandeid. Näiteks katlamajas oli tarvis vedada mõni meeter kaablit kilbist elektrimootorini ja ära ühendada. Abiks anti igaks juhuks teine samasugune poolkoomas sell. Et kahe peale ehk teevad midagi lõpuks ära. Terve päeva kestis kibe töö. Kui siis lõpuks uhkelt lülitit vajutati, põlesid kõik seinal olnud kaablid suurepäraste valgus- ja heliefektide saatel maha. Kui katlamaja ülem järgmine kord meistri käest elektrikku küsis ja see talle jälle Paavot pakkus, hakkasid esimesel käed värisema. "Paavo võid sa lasteaeda saata!" karjus ta. "Ma teen selle töö ISE ära, kui sul kedagi teist anda pole!" Lisaks lubati mainitud isik kohapeal ja ilma sissejuhatuseta ära tappa, kui peaks veel oma jalga katlamajja tõstma.
Nii antigi meie pürotehnikule lihtsaid juhutöid, mis lõppesid 95% juhtudest suurte paukude ja peategelase ropu vandumisega.
Üks talle usaldatud objektidest oli ettevõtte söökla. Köögis olid suured elektripliidid ja pudrusegajad, mis ikka vahel putitamist tahtsid. Paraku oli otse seina taga ka alajaam, kust tulid jämedad kaablid... Esimene asi, mida Paavo söökla kööki jõudes oli alati teinud, oli ukse juures pikali kukkumine. Mitte põlvele, vaid ikka maoli maha, käed-jalad laiali ja samuti tuli tööriistu tükk aega põrandalt kokku korjata. Kõik see käis "vabalt voolava kõne" saatel, kust ei puudunud inimkeha anatoomilised üksikasjad ja muu hea-parem. Pärast pikka remonti tuli proovimine ja seda momenti kartsid söökla naised nagu vanapagan välku. Olin kord juhuslikult ise ühe sellise momendi tunnistajaks. Köögis käisid äkki kohutavad kärgatused. Tuli lendas ja naised röökisid. Ka kõige uimasem neist, kes muidu liikus nagu unes, muutus väledaks kui orav. Kärgatuste vahepeal oli kuulda kellegi roppu sõimu. See oli Paugu-Paavo, kes ise millegipärast kunagi viga ei saanud.
Ükskord, peale järjekordset taolist intsidenti helistas söökla juhataja Paavo kahest ülemusest mööda minnes otse peaenergeetikule ja käskis Paavo käe kõrval ära viia, enne kui see enda või kellegi teise elektriga ära tapab. See otsustas lõpuks ka meie suurspetsialisti saatuse. Esimesel võimalusel saadeti ta ettevõttest minema. Kuuldavasti läks meie kangelane linna veehaardesse pumbamaja hooldama. Kui ülemus sellest kuulda sai, läks ta näost valgeks ja ostis kiiresti suuri veenõusid, et kodus vähemalt joogivesi oleks. Õnneks katastroofi ei toimunud, sest paugumees vahetas millegipärast väga kiiresti ametit. Hakkas kirste tegema. Kui teete kunagi matusebürooga tegemist, kontrollige, kas kirstul on ikka põhi all!
Ettevõttes töötas elektrikuna üks imelik mehike. Kes teda esimest korda kohtas, oli veendunud, et mees on purjus. Käis veidi kõikudes ja kui suu lahti tegi, siis rääkis nii pehme keelega ja raskesti arusaadavalt, nagu oleks vähemal 3 promilli naha vahel. Seda tegelikult purukainena. Kõiki huvitas kangesti, mis juhtub siis, kui mees tegelikult täis joota. Et äkki hakkab siis paremini rääkima. Seda tuli aga kaua oodata, kuna tegemist ei olnud viinamehega. Ükskord siiski võttis mingil töö juures toimunud peol nosu korralikult täis. Edasi oli tal endaga väga lõbus. Seletas midagi, millest keegi aru ei saanud, ise naeris oma jutu peale jne.
Tööle olevat võetud selle peale, et oskas ülemusele arusaadavalt ära seletada, kuidas türistor töötab. Ülemus oli lausa põrmus ja kuulutas pühalikult kõigile alluvatele, et nüüd alles näete tõelist spetsialisti! Vaadake ja õppige! "Spetsialist" aga osutus parajaks lollpeaks, kes õieti midagi ei osanud. Selle pisukese puudujäägi korvas ta aga suure julgusega. Ta ei tundnud aukartust ühegi masina ees, olgu see nii keeruline kui tahes. Kõik kiskus molekulideks lahti. Ainult kokku ei osanud pärast panna... Kolleegid nuputasid pärast enda lolliks ja kirusid teda nagu jõudsid. Kui oli aga vaja elektriühendusi teha, oli Paugu-Paavo ületamatu. Kõik tema tehtud elektrisüsteemid allusid ühele vääramatule seaduspärasusele - kõik faasid ja null said mingis punktis kokku.Küll püüti talle anda kõige lihtsamaid ja lausa primitiivseid ülesandeid. Näiteks katlamajas oli tarvis vedada mõni meeter kaablit kilbist elektrimootorini ja ära ühendada. Abiks anti igaks juhuks teine samasugune poolkoomas sell. Et kahe peale ehk teevad midagi lõpuks ära. Terve päeva kestis kibe töö. Kui siis lõpuks uhkelt lülitit vajutati, põlesid kõik seinal olnud kaablid suurepäraste valgus- ja heliefektide saatel maha. Kui katlamaja ülem järgmine kord meistri käest elektrikku küsis ja see talle jälle Paavot pakkus, hakkasid esimesel käed värisema. "Paavo võid sa lasteaeda saata!" karjus ta. "Ma teen selle töö ISE ära, kui sul kedagi teist anda pole!" Lisaks lubati mainitud isik kohapeal ja ilma sissejuhatuseta ära tappa, kui peaks veel oma jalga katlamajja tõstma.
Nii antigi meie pürotehnikule lihtsaid juhutöid, mis lõppesid 95% juhtudest suurte paukude ja peategelase ropu vandumisega.
Üks talle usaldatud objektidest oli ettevõtte söökla. Köögis olid suured elektripliidid ja pudrusegajad, mis ikka vahel putitamist tahtsid. Paraku oli otse seina taga ka alajaam, kust tulid jämedad kaablid... Esimene asi, mida Paavo söökla kööki jõudes oli alati teinud, oli ukse juures pikali kukkumine. Mitte põlvele, vaid ikka maoli maha, käed-jalad laiali ja samuti tuli tööriistu tükk aega põrandalt kokku korjata. Kõik see käis "vabalt voolava kõne" saatel, kust ei puudunud inimkeha anatoomilised üksikasjad ja muu hea-parem. Pärast pikka remonti tuli proovimine ja seda momenti kartsid söökla naised nagu vanapagan välku. Olin kord juhuslikult ise ühe sellise momendi tunnistajaks. Köögis käisid äkki kohutavad kärgatused. Tuli lendas ja naised röökisid. Ka kõige uimasem neist, kes muidu liikus nagu unes, muutus väledaks kui orav. Kärgatuste vahepeal oli kuulda kellegi roppu sõimu. See oli Paugu-Paavo, kes ise millegipärast kunagi viga ei saanud.
Ükskord, peale järjekordset taolist intsidenti helistas söökla juhataja Paavo kahest ülemusest mööda minnes otse peaenergeetikule ja käskis Paavo käe kõrval ära viia, enne kui see enda või kellegi teise elektriga ära tapab. See otsustas lõpuks ka meie suurspetsialisti saatuse. Esimesel võimalusel saadeti ta ettevõttest minema. Kuuldavasti läks meie kangelane linna veehaardesse pumbamaja hooldama. Kui ülemus sellest kuulda sai, läks ta näost valgeks ja ostis kiiresti suuri veenõusid, et kodus vähemalt joogivesi oleks. Õnneks katastroofi ei toimunud, sest paugumees vahetas millegipärast väga kiiresti ametit. Hakkas kirste tegema. Kui teete kunagi matusebürooga tegemist, kontrollige, kas kirstul on ikka põhi all!
Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.