05-12-2008, 11:39 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 05-12-2008, 11:39 AM ja muutjaks oli Basilio.)
Kui rahvas vastu ei ole, siis Basilio jätkab oma Mein Kampfi
Piiritusejaht
Tuntud puidutöötlemisettevõttes automaatikuna töötades puutusin kokku ühe imepärase vedelikuga. Dokumentidel oli kirjas “orgaaniline lahusti” ja ette oli see lahusti nähtud kontaktide puhastamiseks. Kas hinnati kontaktide arvu ja puhastamisvajadust kõvasti üle, või ei soovinud suur ja võimas kodumaa koonerdada, aga jagati seda üsna ohtralt. Automaatikutele oli kuunormiks ette nähtud 3, elektrikutele 3 ja sidetehnikule 0,5 liitrit, sest viimane pidi keeruka töö tõttu suht kaine olema. “Lahusti” oli nimelt kõige ehtsam piiritus. Väga puhas see ei olnud, kuivades jättis klaasile valge jälje, aga kedagi ära ka ei tapnud. Toodi seda hüva kraami Livikost. Ükskord oli sellel isegi kange puskarihais juures. Transporditi eluvedelikku labastes piimanõudes, kust siis laotädi selle kulbiga hoolikalt klaaspurkidesse valas. Kuna instruktsioonides oli ette nähtud lahustit kontaktidele kanda “tonkim slojem” (õhukese kihina), siis algul olla nii ka tehtud. Lonks piiritust sisse ja hingati kontakti peale. Siis hõõruti üle ja korras! Minu ajal sellist raiskamist enam ei tuntud. Kontakte puhastati atsetooni või nitrolahustiga ja käis küll. Sellest kraamist polnud ju puudust. Kogu piiritus, viimase tilgani, kasutati “ebasihipäraselt”.
Ise ma seda jälkust ei joonud, aga olevat väga sant maitse olnud. Päris lambist ei läinud see sisse isegi meie kõige suurematele alkohoolikutele, enne oli vaja krunt alla võtta. Aga kui pidu juba hoos, otsiti purk “termojadernõiga” välja ja siis lasti pilt hooga tasku.
Meie brigadir arvas alguses lihtsameelselt, et piirituse lukustatud kapis hoidmine lahendab probleemi. Kuna aga ei viitsinud iga kuu kapiust või –lukku parandada, siis ta peagi loobus sellest ideest. Hakkas hoopis peitma. Tööruum oli meil suur, 10x6m, täis maast laeni kappe. Kui andekalt ta ka ei peitnud, alati otsiti see hommikuks välja. Joogisõbrad jäid nimelt teatud päevadel heameelega ületunde tegema. Kujutan elavalt ette, kuidas juba “õlised” alkohoolikud ronisid mööda kappe ringi nagu kuutõbised ja tegid akrobaaditrikke, et nektarit kätte saada. Ruum oli kõva 3 meetrit kõrge ja ülemiste kappideni ulatus ainult redeliga.
Kuna miski ei aidanud, otsustasin brigadiri ühel sellisel kurval hommikul trööstida. Pakkusin välja idee, kuidas saaks seltsimehi ehk pisut võõrutada. X-päeval andis brigadir alkohoolikutele pidulikult kätte kaks liitrit piiritust ja ütles rangelt, et ülejäänu jääb tehniliseks otstarbeks. Selle ülejäänu segasime koos temaga salaja kõhulahtistiga, mille ma apteegist tõin. Fenoolftaleiin ehk Purgeen oli päris hea rohi tol ajal. Panime ikka mehiselt, terve lehe või isegi kaks, ei mäleta.
Kahjuks ütles topsisõprade närv üles sellisel ajal, et ise seda pulli pealt ei näinud. Reede õhtul nimelt. Neil oli aega terve nädalavahetus hallide nägudega poti peal väriseda. Esmaspäeva hommikuks olid sisikonnad juba enamvähem korras ja küllap läikisid soolikad nagu peegel. Mehed ise olid kuidagi väga vaiksed ja taltsad. Keegi tegi harjumusest loiu ettepaneku viina järele minna. Selle peale tõmmati näod viltu ja kolleeg L ütles: “Kui ma ainult selle peale mõtlen, siis tahaks peldikusse joosta!”
Piiritusejaht
Tuntud puidutöötlemisettevõttes automaatikuna töötades puutusin kokku ühe imepärase vedelikuga. Dokumentidel oli kirjas “orgaaniline lahusti” ja ette oli see lahusti nähtud kontaktide puhastamiseks. Kas hinnati kontaktide arvu ja puhastamisvajadust kõvasti üle, või ei soovinud suur ja võimas kodumaa koonerdada, aga jagati seda üsna ohtralt. Automaatikutele oli kuunormiks ette nähtud 3, elektrikutele 3 ja sidetehnikule 0,5 liitrit, sest viimane pidi keeruka töö tõttu suht kaine olema. “Lahusti” oli nimelt kõige ehtsam piiritus. Väga puhas see ei olnud, kuivades jättis klaasile valge jälje, aga kedagi ära ka ei tapnud. Toodi seda hüva kraami Livikost. Ükskord oli sellel isegi kange puskarihais juures. Transporditi eluvedelikku labastes piimanõudes, kust siis laotädi selle kulbiga hoolikalt klaaspurkidesse valas. Kuna instruktsioonides oli ette nähtud lahustit kontaktidele kanda “tonkim slojem” (õhukese kihina), siis algul olla nii ka tehtud. Lonks piiritust sisse ja hingati kontakti peale. Siis hõõruti üle ja korras! Minu ajal sellist raiskamist enam ei tuntud. Kontakte puhastati atsetooni või nitrolahustiga ja käis küll. Sellest kraamist polnud ju puudust. Kogu piiritus, viimase tilgani, kasutati “ebasihipäraselt”.
Ise ma seda jälkust ei joonud, aga olevat väga sant maitse olnud. Päris lambist ei läinud see sisse isegi meie kõige suurematele alkohoolikutele, enne oli vaja krunt alla võtta. Aga kui pidu juba hoos, otsiti purk “termojadernõiga” välja ja siis lasti pilt hooga tasku.
Meie brigadir arvas alguses lihtsameelselt, et piirituse lukustatud kapis hoidmine lahendab probleemi. Kuna aga ei viitsinud iga kuu kapiust või –lukku parandada, siis ta peagi loobus sellest ideest. Hakkas hoopis peitma. Tööruum oli meil suur, 10x6m, täis maast laeni kappe. Kui andekalt ta ka ei peitnud, alati otsiti see hommikuks välja. Joogisõbrad jäid nimelt teatud päevadel heameelega ületunde tegema. Kujutan elavalt ette, kuidas juba “õlised” alkohoolikud ronisid mööda kappe ringi nagu kuutõbised ja tegid akrobaaditrikke, et nektarit kätte saada. Ruum oli kõva 3 meetrit kõrge ja ülemiste kappideni ulatus ainult redeliga.
Kuna miski ei aidanud, otsustasin brigadiri ühel sellisel kurval hommikul trööstida. Pakkusin välja idee, kuidas saaks seltsimehi ehk pisut võõrutada. X-päeval andis brigadir alkohoolikutele pidulikult kätte kaks liitrit piiritust ja ütles rangelt, et ülejäänu jääb tehniliseks otstarbeks. Selle ülejäänu segasime koos temaga salaja kõhulahtistiga, mille ma apteegist tõin. Fenoolftaleiin ehk Purgeen oli päris hea rohi tol ajal. Panime ikka mehiselt, terve lehe või isegi kaks, ei mäleta.
Kahjuks ütles topsisõprade närv üles sellisel ajal, et ise seda pulli pealt ei näinud. Reede õhtul nimelt. Neil oli aega terve nädalavahetus hallide nägudega poti peal väriseda. Esmaspäeva hommikuks olid sisikonnad juba enamvähem korras ja küllap läikisid soolikad nagu peegel. Mehed ise olid kuidagi väga vaiksed ja taltsad. Keegi tegi harjumusest loiu ettepaneku viina järele minna. Selle peale tõmmati näod viltu ja kolleeg L ütles: “Kui ma ainult selle peale mõtlen, siis tahaks peldikusse joosta!”
Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.