19-10-2013, 03:51 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 19-10-2013, 03:52 AM ja muutjaks oli viplala.)
Mulle meeldib luule. See on nagu mingi teistsugune väljendusviis asjadest. Inimesed arvavad, et luule peab olema alati püha ja üllas. Uskuge mind, ei pea. Kui need, kes seda ka tegelikult suudaksid ka teeksid, oleks luulemaailm palju lõbusam. Luule on nagu igasugune kirjandus, filmid, maalikunst, teater, disain (autod, traktorid, mis iganes muud asjad). Kõikjal avardatakse oma ala, kuid õpetatakse inimesi ikka ainult draama järgi. Kahjuks on draama ainult üks, nutuselt sitane osa, väljendustest. Kõik ülejäänu on vead, komöödia, ning komistamine.
Ah, ega ma täpselt teagi, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin, kuid pöördudes tagasi luule juurde, ning eelmiste postituste manu, siis ma proovin ka midagi komistades tõlkida ...vist
No mida vittu välgurauda
nean pilusilma külma hauda
silmad kriipsus puldi taga
lõust rahulolevalt... vist magab
sa tiine kollane ja laisk
pannud rohkem gaasi, raisk.
kas sa värd ehk aru saad
et kui otsa saanud gaas
mu mihkel töötamast siis lakkab
su kollast nahka neama hakkan
Mu näpuvahel tsäks on saast
ei suitsu kütnud eilsest aast
rapsin sädet, rapsin veel
vist Välek eksinud on teelt
nüüd närviliselt lisan sammu
ammu kustund koni hambus
otsin kedagi... saaks tikku
mõttes tappes kollast vittu
ehk nüüd siis hetk, kui püha graal
end ilmutanud on mul ta
ja pimedusest saabub kuju
rõõmustab mu kops ja tuju
kargan kuju juurde ma
küsin, kas ehk tuld sult saaks
mu koni kustunud on ammu
ehk annad konil elurammu
(pilkane pimedus, kaks siluetti seisavad öös, hirmumuusika tuleb taustaks)
Kuju seisatades tasku pistab käe
mu mõte sinna värisedes kaasa läeb
kuid hirmumõtetel on ikka mitu vihku
hoopis kuju mulle pistab miskit pihku
võõras öhe ruttab, jättes mulle ta
pisikese, nelinurkse gaasimasina
ma õnnejoobes vilgukivi rapsisin
ja rapsisin, ja rapsisin, ja rapsisin
ja rapsisin, ja rapsisin, ja rapsisin
ja rapsisin, ja rapsisin, ja rapsisin
ja rapsisin, ja rapsisin, ja rapsisin
ja rapsisin, ja rapsisin, ja rapsisin
ja rapsisin, ja rapsisin, ja rapsisin
ja rapsisin, ja rapsisin, ja rapsisin
Made in rapsin...ja edasi rapsin.
Ah, ega ma täpselt teagi, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin, kuid pöördudes tagasi luule juurde, ning eelmiste postituste manu, siis ma proovin ka midagi komistades tõlkida ...vist
No mida vittu välgurauda
nean pilusilma külma hauda
silmad kriipsus puldi taga
lõust rahulolevalt... vist magab
sa tiine kollane ja laisk
pannud rohkem gaasi, raisk.
kas sa värd ehk aru saad
et kui otsa saanud gaas
mu mihkel töötamast siis lakkab
su kollast nahka neama hakkan
Mu näpuvahel tsäks on saast
ei suitsu kütnud eilsest aast
rapsin sädet, rapsin veel
vist Välek eksinud on teelt
nüüd närviliselt lisan sammu
ammu kustund koni hambus
otsin kedagi... saaks tikku
mõttes tappes kollast vittu
ehk nüüd siis hetk, kui püha graal
end ilmutanud on mul ta
ja pimedusest saabub kuju
rõõmustab mu kops ja tuju
kargan kuju juurde ma
küsin, kas ehk tuld sult saaks
mu koni kustunud on ammu
ehk annad konil elurammu
(pilkane pimedus, kaks siluetti seisavad öös, hirmumuusika tuleb taustaks)
Kuju seisatades tasku pistab käe
mu mõte sinna värisedes kaasa läeb
kuid hirmumõtetel on ikka mitu vihku
hoopis kuju mulle pistab miskit pihku
võõras öhe ruttab, jättes mulle ta
pisikese, nelinurkse gaasimasina
ma õnnejoobes vilgukivi rapsisin
ja rapsisin, ja rapsisin, ja rapsisin
ja rapsisin, ja rapsisin, ja rapsisin
ja rapsisin, ja rapsisin, ja rapsisin
ja rapsisin, ja rapsisin, ja rapsisin
ja rapsisin, ja rapsisin, ja rapsisin
ja rapsisin, ja rapsisin, ja rapsisin
ja rapsisin, ja rapsisin, ja rapsisin
Made in rapsin...ja edasi rapsin.
Parem varblane käes, kui kajakas pea kohal!