10-11-2014, 14:50 PM
Ma ütlen neile alati, et mul pole sentigi raha. Tavaliselt sellega jutt lõppeb. Ükskord helistas mingi telefoni firma tibi ja pakkus tahvelarvutit. Ma siis seletasin talle, et ma tahaksin küll seda aga raha pole üldse. Seepeale tema, et no pole hullu, eks meil kõigil on raskemaid aegu olnud kuid küll seda raha kindlasti olema hakkab, ja pakkus edasi kaupa. Kui ta lobisemise lõpetanud oli, ütlesin talle, et äkki oleks võimalik järelmaksuga see tahvelarvuti endale soetada. Tema muidugi 'loomulikult, te ju meie klient jne bla bla bla ja millise aja peale lepingu teeks. Ma siis, et aasta oleks hea. Siis on kuumakse mõistlik jne. Ma olen vähiga haiglas momendil. Homme on operatsioon, ei teagi kas elan üle. Arst küll elulootust üle kahe kuu ei andnud kuid nii ehk naa oleks meeldivam oma järelejäänud aeg haiglavoodis, koos tahvelarvutiga, mööda saata. Kas te saaksite tahvelarvuti mulle haiglasse saata? Seepeale oli teises otsas tükimat aega vaikus. Tädil jooksis juhe täiega lühisesse vist. Kui ta rääkima hakkas, tuli torust mingit seosetut mulinat ja toru pandi ära.
Parem varblane käes, kui kajakas pea kohal!