03-12-2014, 02:56 AM
Kuulge nüüd kriipsusuud , prooviks siin teemas ka vähe kergemalt võtta. Pole alati vaja paaniliselt jäist tagamõtet otsida asjadest. Piisaks kui teema muheluse suule tooks. Mõnikord on nali meenutusest parem ja tõsiduse matab elu oma lollustega. Ma saan aru (vist), et tõsiduse toob kaasa raskelt elatud elu, ning elamise raskus paneb otsima lugudest samasust enesega, jättes samasust otsides eemale loo algupärase mõtte. Kuid kui sa selle ree pealt minema lendad ja muinasjuttudest negatiivset realismi hakkad otsima, siis ei saa sa sinna reele enam kunagi tagasi. Kui tõesti kuidagi muud moodi enam ei saa, siis minge peegli ette ja küsige endalt, kas mu elu ongi täna nii räsitud ja ära elatud, et ma pean ka huumori üle virisema hakkama?
Parem varblane käes, kui kajakas pea kohal!