24-07-2016, 04:39 AM
Kuidas grilliõhtut lõbusamaks muuta ehk süütu nali, mis peaaegu alati toimib. Saab kasutada ka nt. jõululauas külalistele ahjupraadi pakkudes.
Esiteks, hangi omale kusagilt paras ports šašlõkki või grill-liha (või ahjuprae materjali). Võib täiesti harilik poekraam olla, ainult originaalpakendist tuleb enne mõnda suvalisse kaussi või ämbrisse valada. Kui juhtub keegi midagi küsima, ütled, et ise marineerisid ja viid jutu kähku teisele teemale. Nii. Õhtu edeneb, rahvas käib saunatamas (kui võimalust on) ja peale mõne õnnetu "kaine rooli" kulistavad kõik omale igasugu vedelikke kurgust alla. Nüüd saab sinu liharoog valmis. Kostitad sellega lahkelt külalisi, kõik söövad ja kiidavad taevani. Ja siis, kui taldrikud on tühjaks saanud, saabub kulminatsioon: köhatad kõri puhtaks ja ütled, nii et kõik kuuleks:
"Aga kallid sõbrad, kas te ikka ka teate, keda te praegu sõite?"
Hoobilt katkeb jutumula ja laua ümber jääb nii vaikseks, et selgesti on kuulda, kuidas maks kõhus alkoholi lammutab. Ilukirjanduses kasutatakse sellise olukorra kirjeldamiseks väljendit: "halvaendeline vaikus". Veel paremini sobiks muusikaline termin: "kandev paus". Ja see paus kannab kohe üsna mitu sekundit. Nii mõneski näos, mis võetud leilist ja joodud jookidest veel hetk tagasi rõõmsalt punetas, vahelduvad kiirelt kõik spektrivärvid kuni koolnukahvatuni välja, nii mõnigi solaariumiga liialdanud "grillkana" omandab hoobilt Lumivalgekese ilme. "Kandva pausi" katkestab lõpuks kusagilt kostev summutatud, tõusvatooniline mulksatus...
Vahepealset osa pole mõtet kirjeldama hakata. Noh, järgmisel päeval võid lillepeenrast, vihmaveetünnist või põrandavaasist nii mõndagi üllatavat leida. Asi lõpeb sellega, et sina ja veel paar kõvemat "eluvenda", kes joovad kõike, mis põleb ja söövad kõike sõltumata sellest kas see hamba all piiksub või mitte, jõuate vahepeal ühe tobi ära teha, enne kui keegi, ise ikka veel näost roheline, lõpuks vaevatud häälega küsima tuleb (ja areneb järgmine dialoog):
"Ja kes see siis oli, keda sa meile pakkusid?"
"Siga. Tavaline Eesti siga."
"Siga???"
"Siga."
"SIGA!!!"
"Siga."
Esiteks, hangi omale kusagilt paras ports šašlõkki või grill-liha (või ahjuprae materjali). Võib täiesti harilik poekraam olla, ainult originaalpakendist tuleb enne mõnda suvalisse kaussi või ämbrisse valada. Kui juhtub keegi midagi küsima, ütled, et ise marineerisid ja viid jutu kähku teisele teemale. Nii. Õhtu edeneb, rahvas käib saunatamas (kui võimalust on) ja peale mõne õnnetu "kaine rooli" kulistavad kõik omale igasugu vedelikke kurgust alla. Nüüd saab sinu liharoog valmis. Kostitad sellega lahkelt külalisi, kõik söövad ja kiidavad taevani. Ja siis, kui taldrikud on tühjaks saanud, saabub kulminatsioon: köhatad kõri puhtaks ja ütled, nii et kõik kuuleks:
"Aga kallid sõbrad, kas te ikka ka teate, keda te praegu sõite?"
Hoobilt katkeb jutumula ja laua ümber jääb nii vaikseks, et selgesti on kuulda, kuidas maks kõhus alkoholi lammutab. Ilukirjanduses kasutatakse sellise olukorra kirjeldamiseks väljendit: "halvaendeline vaikus". Veel paremini sobiks muusikaline termin: "kandev paus". Ja see paus kannab kohe üsna mitu sekundit. Nii mõneski näos, mis võetud leilist ja joodud jookidest veel hetk tagasi rõõmsalt punetas, vahelduvad kiirelt kõik spektrivärvid kuni koolnukahvatuni välja, nii mõnigi solaariumiga liialdanud "grillkana" omandab hoobilt Lumivalgekese ilme. "Kandva pausi" katkestab lõpuks kusagilt kostev summutatud, tõusvatooniline mulksatus...
Vahepealset osa pole mõtet kirjeldama hakata. Noh, järgmisel päeval võid lillepeenrast, vihmaveetünnist või põrandavaasist nii mõndagi üllatavat leida. Asi lõpeb sellega, et sina ja veel paar kõvemat "eluvenda", kes joovad kõike, mis põleb ja söövad kõike sõltumata sellest kas see hamba all piiksub või mitte, jõuate vahepeal ühe tobi ära teha, enne kui keegi, ise ikka veel näost roheline, lõpuks vaevatud häälega küsima tuleb (ja areneb järgmine dialoog):
"Ja kes see siis oli, keda sa meile pakkusid?"
"Siga. Tavaline Eesti siga."
"Siga???"
"Siga."
"SIGA!!!"
"Siga."
Puruks ja pool pööret tagasi!