[Jarmo]

Ajakirja kohta nii palju uudist, et on trükitud ja hetkel käivad köitmistööd.
Ilmselt kas järgmisel või ülejärgmisel nädalal peaks kätte saama ja müügivalmis olema.




Kuid mitte ajakiri polnud tänase postituse peategelane, vaid hoopis Uncertain-T.

Eile tõmmati saladuseloor autolt, mille kohta ehk Koit Raudsepp ütleks, et see oli kustomimaailma paremini hoitud saladus: uus-meremaalased 
Martin ja Marion Bennett ehitasid tribüütmasina ühest ajaloolisest show rod’ist “Uncertain-T”.
Ühtlasi tahaks siinkohal eraldi esile tuua selle masina ägedat nime. Kustomitel-rodidel-lowrideritel-gasseritel ja tegelikult üleüldse projktiautodel on 
ikka nimed ja tihtipeale on need kihvtid sõnamängud ja kalambuur ning Uncertain-T on mulle millegipärast alati kuidagi eriliselt meeldinud. 
Mõnusalt kavala nüansiga.

Igatahes, alustame algusest.

Uncertain-T ehitas algselt Steve Scott, kes 17-aastasena nägi oma klassikaaslase joonistatud karikatuuri ja otsustas oma vanematemaja väikeses 
garaažis omale selle järgi auto ehitada.

Autot esitleti esmakordselt 1965 Winternationals näitusel, kus Steve võitis sellega kohe Special Sweepstakes Award’i. Huvitava triavana on asjaolu, et 
sama näituse lõppedes olla tuntud kustomiehitaja George Barris andnud Stevele kõrvakiilu - põhjuseks oli Steve’i sõnutsi see, et näitusel oli väljas ka 
üks auto, mille George oli kliendile ehitanud ja lubanud, et see võidab näituse. Nii ei läinud ja Barrisel närvid läbi ning viuh laks kirjas.
Toon siinkohal jälle välja ka selle, et custominäitused USAs olid tol ajal ikka hoopis midagi muud, kui see, mida me tänapäeval autonäitustena mõistame. 
Autod tuuritasid aastate viisi mööda näitusi üle Ühendriikide, omanikele maksti reaalset raha oma auto näitusel näitamise eest ning ka auhinnad olid 
suhteliselt retsid. Ning väärtusi oli muidki, sest mida rohkem su auto näiteks lapsi ligi tõmbas, seda suurem oli võimalus, et mänguasjafirmad tahtsid sellest 
teha näiteks kokkupandava mudeli ja see oli ikka ränk bisneks. Neid müüdi sadades tuhandetes ja näiteks Ed Roth ja mitmed teised elasidki periooditi 
peamiselt sellistest autoritasudest.

Radikaalne Uncertain-T igatahes võitis järjest auhindu pea igal näitusel kus väljas oli. Autoga sõideti ka tänaval ja omaniku sõnutsi olid sõiduomadused 
täitsa talutavad isegi kuni ca 110 kilomeetrini tunnis, kuid üldiselt ta sellega maanteele siiski väga ei kippunud, sest kartis, et turbulentsi tõttu võib pill 
ümber minna.
“The car was also driven on the street, and according to Steve it rode fine. Even with the big top being a super-sized wind catcher. Steve remembers that 
there wasn't any turbulence in the cab at all, aven up to around 70 mph. The front of the car pushed the air around it so it didn't catch the cab at all, and 
the slant of the top helped push it down. Even so, and considering the weight of the engine, Steve was always concerned that when someone passed him, 
the change in wind direction might catch it wrong and flip it over, so he only drove it on a highway a couple of times.”

Kere on tehtud klaasplastist ja Steve oli paljakäsi vaiku peale mätsinud, sest “he didn't like the lack of sensitivity from real gloves. The thin throw away 
gloves were useless, as they kept sticking to the resin and pulling off. When he was done for the day, a lot of paper towels and a pan of acetone were 
waiting. He knew this wasn't good, but he didn't plan to do it as a living, and didn't care much.”
Tagastangeks tehti suur üleskeeratava mänguasja võti, numbrikoht ja tagatuled on keresse uputatud.
Roolisammas ja vertikaalse asetusega rool 1921 Ford Model T pealt, klaasplastist tehtud ja ajastukohaselt polsterdatud istmed ning asümmeetriline 
armatuurlaud, milles Stewart-Warneri kellad.

Lühike raam valmistati alumiiniumist. Ees olid 16” mottorratta veljed-rehvid ja pidurid olid ainult tagasillal, tagavelgedele tõmmati peale slickid.
Mootoriks Buick’i näpitud Nailhead.

Esimene versioon oli värvitud oranž-kuldse metalflakega (osadel andmetel ka deep candy red), 1970 aastaks oli auto aga värvitud kuldroheka metalflakega 
ning ka tagumised veljed on laiade magneesiumist viiekodaraliste asemel nüüd veel laiemad slotmag’id. Nood eelmised veljed tunduvad olevat Torq-Thrust “D” 
elik varajased Torq-Thrust’id ja D ilmselt seetõttu, et olid magneesiumist ning laiad (tavalised olid alumiiniumist ja ei tehtud nii laiasid).

Millalgi seitsmekümnendatel auto kadus ka avalikkusest. Steve hoidis seda mõnda aega küll alles, kuid kaheksakümnendate alguses müüs oma sõbrale, kelle 
käes see ka 2012 andmete kohaselt peaks olema. Kuigi päris täpselt ei teata ka, eks aeg näitab. Steve ise ka oli vahepeal sellel teemal mingil määral aktiivne 
HAMB-foorumis, kuid laias laastus on Uncertain-T saatus siiski juba aastakümneid kerge müsteeriumi staatuses olnud. Siinkohal saab taaskord tõdeda, et auto 
nimevalik on olnud eriti hea, sest masina saatuse kohal laias laastus ju hõljubki üks paras uncertainty


Uusversiooni autor sai selle ehitamiseks inspiratsiooni samuti just mudeli kokku panemisest (ka Uncertain-T’st tehti mudelikomplekt).
Plaaniti alguses ehitada samuti klaasplastist, kuid projekti alguses soovitati kõigepealt puidust makett teha ja selle peale mõelda, et aga kasutamegi siis hoopis 
maketti kohe ka kerena. Nii ongi replikal terve kere puidust. Kaeti see parema viimistlemise ja värvimise huvides siiski küll klaasplastiga.
PS! Uusversioonil on rool paremal pool ning pidurid ka esisillal

Auto sai valmis 2019 ja eile, neljandal novembril, hakkasid selle kohta levima esimesed pildid.
Kes SEMA’le lähevad, siis masin on ka seal väljas.

Kustomrama küsis arvamust ka originaalse versiooni ehitajalt Steve’lt ja too ütles, et ta on ""elated, "because it's a gorgeous, very well made tribute car.””


Info ja fotod pärit Kustomrama lehtedelt:
originaal: https://kustomrama.com/wiki/Steve_Scott%27s_Uncertain-T
tribüüt: https://kustomrama.com/wiki/Martin_and_M...Recreation



Selline nägi see välja aastal 1965










1970 juba selline





Eile esitletud uusversioon Uus-Meremaalt