slayer87 Kirjutas:Nii laagrite küsimus kas veneajast olevad,keskjooksu laagrid sobivad?
Igaüks, kes on veneaegseid jalgrattaid näpuga katsunud, teab, et neil oli kahte eri tüüpi keskjooksu. Esimene tüüp oli selline, kus laagrikausid löödi raami sisse ning võlli peale käisid vasak-keermega koonused (Riga, MMB3 jt) Teine tüüp oli selline, kus võllil olid veidi jämedamad koonusekohad ning raami sisse laagritepeale keerati kausid keermerga (Lvov, Harkov, Penza, ZIF, Turist, Start Šossee).
Mis puudutab Saksa rattaid, siis paljudel neist oli eelnimetatud esimese tüübiga sarnane keskjooks, kuigi detailide mõõtmed olid tihti veidi teised. Nn nõukogudeaegne teist tüüpi jooks sarnaneb paljude 1920-30ndate inglise rataste keskjooksudega, kuid inglastel ei olnud mitte rõngas-lukustusseibi, vaid raami sisse keeratav koonud fikseeriti kiilu ja mutriga alt. Umbes analoogne oli ka Saksa firma Dürkopp rataste keskjooks, kuid seal oli kiilusid üks ja mõõtmed jälle erinevad.
Nüüd aga väntade kinnitamisest keskvõllile. Nõukogude ajal kasutati selleks valdavas enamuses kiilühendust. Inglise rataste enamikul oli samuti 1920-30ndatel masslevinuim kiilühendus. Saksa ratastel kasutati ka osadel kiilühendust, kuid palju levinuim oli sealmaal võlli neljatahuline püramiidjas ots, millele vänt otsa käis ja siis kontramutter peale keerati. Kindlalt tean, et seda süsteemi kasutasid Wanderer (koos eelnimetatutest esimest tüüpi keskjooksuga), Diamant (praktiliselt sama süsteem, vaid mõõtudes erinev ja NSU (keskjooksu tüüpi peast ei tea). Dürkopp seevastu kasutas ka trapetsjat vändakinnitust, aga seda koos eelnimetatutest esimest tüüpi keskjooksuga. Ja vändakinnituse mõõdud olid jälle veidi teised.
Saksa sõjaväeratastest vast ainult Neumarkt ja Standard kasutasid keskjooksu, mis oli nõukogude tüüpilise (esimest tüüpi) keskjooksuga kõigis sõlmedes sarnane. Muide - Moskva jalgrattatehases valmistati kusagil enne 1956. aastat (umbkaudne aastaarv) ja trapetsistuga väntadega jalgrattaid (ketiratas 100% 1940-50ndate Diamandi koopia = sõjaväe Diamandi koopia), kuid selliseid rattaid eriti ei liigu. Vaid minu erakogus on üks säärane olemas ning kunagi lapsepõlves 1970ndatel olen näinud paari sellise jäänust.
Ning veel - nõukogude jalgratastel oli ketiratas vända küljes tüüpiliselt nuutühendusega ja needitud. Saksa ratastel seda süsteemi praktiliselt ei kasutatud (st 1930ndatel ja hiljem sõjaväeratastel). Levinud olid ketiratta kinnitused vända külge keerme ja kontramutriga ning viie tihvtkruviga. Näiteks minu 1940.a. Saksa sõjaväerattal on ketiratas vända küljes viie tihvtkruviga. Peale sõda kasutas nõukogude jalgrattatööstus seda viie tihtkruvi süsteemi algul küll (nt 1951.a. Harkovi tehase rattal Progress), kuid see küljati üsna pea ja igatahes enne 1955. aastat, asendades selle tavalise nuudi/neediga. Minu erakogus on vaid kaks viie tihvtühendusega ketirattaga nõukogude päritolu ratast (seega enne 1955).
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.