Olen saalesid alati sinise määrdega passinud ja mökerdanud, nüid vaatasin, et on sellised plastribad olemas, mille pigistad saale panemisel sisse, siis näitab ära kui lahedalt saale sees istub.
Nüüd küsimus, kust selliseid asju saada võiks?
Paarist autupoest küsisin, ei osatud midagi öelda.
Kas keegi teab kust võiks osta selliseid asju??
peeterpaul Kirjutas:Kust sa vaatasid? Kas seal pole viidet, isegi oleksin huvitatud.
Haynesi remondimanuaalis on pilt -- pigistad kepsutekkelit kinnitades plastriba lapikuks, siis mõõdad riba laiuse ära ja selle järgi saab teada, kui tihedalt saale sees istub.
Aga kust neid ribasid (või mis nende õige nimi on?) saada?
Üldiselt on Inglismaa selline kant, kus tohutu hulk väikeseeria masinate valmistajaid, taastajaid, klubisõitjaid etc. Kui ehk inglise keelt oskad, surfa seal pool. Näiteks raamsaale on inglise keeles engine main bearing, plast riba plastic strip . Pane otsingusse, ehk näkkab.
Lähedal asuvat tuld on kaugemal asuva veega raske kustutada...
Ma olen neid ribasid kasutanud. See pannakse saale vahele, pigistatakse kogu kupatus õige pingsusega kokku ja siis uuesti lahti. Laiali litsutud plastniiti võrreldakse paki peal oleva vastava nooniuse abil, mis ütleb ka tolerantsi. On koduski neid, isegi pilte sai kunagi tehtud kuhugi foorumisse. Kui huvi on, siis võin näidata.
(Seda postitust muudeti viimati: 09-01-2007, 21:11 PM ja muutjaks oli praud.)
Kui rääkida valatud pabiitsaalede aegadest, siis häälestamine käis nii, et kuivalt tõmmati raam- või kepsusaale kinni, tehti paar tiiru kuivalt, ning saaled lahti. Siis vaadati kust saale poob (tekivad selged jäljed) ja käsitsi soveldati(kraabiti) kergelt vastava hõõritsaga pigistavat kohta. Tulemuseks pidi saama ühtlane hõõrdumine üle kogu saalede pinna. Kui vaja, lisati fooliumit saalede alla ja uuesti soveldama. Vaevaline tegevus, kuid nii kunagi sai M400/401 mootoreid restaureerimise eesmärgil taastatud ja tulemused olid väga head. Edasi tulid juba vahetatavad saaled ja selle ajastu kohta ei oska palju kosta, sest enamus remonditud võlle läksid kenasti ka remontmõõdu saaledega kokku, üksikuid saalesid sai vast ka järele aidatud otste poolt. Pole ise autoluksepp, aga ei mäleta küll, et keegi oleks mikromeetriga vene mootreid kokku pannud ja mõõtmisega suurt vaeva näinud.
Siin siis need Plastigage toleratsi indikaatorribad:
Vanasti tehti seda mitut moodi sõltuvalt vajadusest ja konkreetsetest võimalustest(kas oli piisavalt aega või ei).Tavamootoril olid kolvid-kepsud juba plokis,saale määriti vedela õliga ja pandi kohale ja tõmmati momentvõtmega kinni.Siis prooviti hoorattast keerates kas saale ei poo ja võeti lahti.Nii tehti iga vändakaelaga eraldi,sest suuremate mootorite korral ei jõudnud hooratast keerata kui kõik kepsud olid kinni.Kui oli vaja et mootor käiks pikemat aega, siis sobitati saaled ükshaaval ja kontrolliti punase pulbri abil.Pulbri jämedus vastaski vajalikule lõtkule.
Laualolevale väntvõllile kruttisin ilma kolvita kepsu külge. Kui keps langes oma raskusega horisontaalist vertikaali ja ei jäänud pendeldama oli asi OK.
