[Väravamehaanik]

Tegelikult peaks minema fotograafi kursustele. Kraanadega saame niisamagi hakkama, aga fotograafia on osutunud selle projekti juures kõige problemaatilisemaks tegevuseks. Puudu on jäänud korrektsest piltide katalogiseerimisest ja erinevatest vaadetest. Pidevalt on valgus vale, välk välgub vales kohas ja üldse on fotokas mingi seebikarb, mille asemele tuleks soetada midagi etemat, aga selleks peab veel palju raha koguma, sest buss on kõik uue fotoka rahad ära söönud. Ja mis kõige peamine - alati kui teed miskit tööd, siis on käed nii tööd täis, et fotoaparaat ununeb lihtsalt maha. Ameerika mehed on suutnud piltidest vähemalt mingi süsteemi luua, kuigi ka süsteemi võiks tuleviku projektide tarbeks täiustada.

Vahearuandena tuleb teatada, et salongi tööd on pooleli. Puidust kappidega ja ülemise nö armatuurlauaga oli igavene jama, mis lõpuks sai lahendatud. Nimelt sai üle aasta tagasi viidud kõik puidust detailid ühe Tallinna mehe kätte tegemisse, kes lubas neilt siis vana laki maha võtta ja uue asemele panna, vajadusel ka spooni parandusi teha. Raha maksin loomulikult ette, et meistrimees ikka oleks motiveeritud ja teeks head tööd. Põhimõtteliselt aga ei saanud asjast asja, üks kapp sai kärts punaseks lakitud ja ülejäänud detailidega ei saanud üldse pihta hakatud. Kogu töö võttis aega aasta ja kolm kuud. Kuna asjad oli vaja juba paika panna, et bussiehitamise töödel ikka mingi vastutusvõimeline graafik kehtiks, siis tuli õlgu kehitada ja puidust jupid Tallinnast ära tuua ja viia kohaliku Kuusalu puussepa juurde. No meie vald ei suuda küll 40 tuhandet häält ühele puusepale anda, aga kogu puidutöö, koos eelmise mehe töö nullimisega võttis aega ühe nädala ja raha kulus kolm korda vähem!!! Huvitav, miks me kohe selle peale ei tulnud, et tuleb kohalikke mehi rakendada? Tallinna, kui iidsete meistrite linna auraga käib kaasas ilmselt mingi seletamatu oskus lisada kõigele sooja õhku.
Nüüd on puidust detailid paigas ja täiesti õige tooni ja kvaliteediga lakitud.