Volvo SKV Katrineholm 1962 - Kuusalu Autobaas

Heino Jaanuse ja minu tausta vahe seisneb selles, et mina olen poole noorem ja panen kõik kirja, mida Heino ütleb, temal pole aga minu käest midagi õppida. Minu käest saab ta heal juhul ainult ladusat lauseehitust õppida, aga busside kapitaalremondi juures pole sellega suurt miskit peale hakata.
Tõdeda tuleb ka seda, et väga spetsiifiliste materjalidega ja suurtes bussitehastes valmistatud sots.maade ja nõukogude busse on palju keerulisem restaureerida kui globaalses mõistes Katrineholmi külatöökojas kokku needitud käsitööeksemplare. Kõik, mis on käsitsi tehtud, saab ka käsitsi restaureerida või uuesti valmistada. Ikaruse või LAZ-iga on asi palju keerulisem, sest kasvõi nende salong on väga täpselt koostatud masstöödanguna ja ainult neile omaste detailidega. Rootsi või Soome bussitöökojad nikerdasid ise väikeseeriates puidust ja alumiiniumist detailid valmis ja kõike seda vastavalt tellija soovile.
Meil nüüd ongi selline juhus, et sisuliselt on kokku saanud kahe eksemplari tellijate soovid, millest on omakorda moodustunud uus kooslus. Kõik detailid on selle aastakäigu busside mõistes originaalid, kuid kokku on saanud linnalähi variant ja linnadevaheline versioon. Linnalähi variandist tuleb kasutusele jalgrattahoidja ja postiljoni koht, muu sisustus aga on linnadevaheline mugavusvarustus. Linnade vahelisi pikki otsi teadupoolest ei sõidetud "vokk sarves", ometigi on see nõnda lahe lisavarustus, mida ei läbe riiulisse jätta. Pealegi on tegu lisavarustusega, mida saab alati eemaldada. Vahet saab teha ka liinisildi järgi. Lühikeseotsa bussil oli liininimetus lühema rulli peal ja otsas oli vahetatav number. Põhimõtteliselt on tegu sarnase restaureerimisapsuga, kui tehasest väljus näiteks Mersu elektriakendega, aga restaureerimise käigus asendatakse süsteem väntadega. Kui tehase andmetes näpuga järge ajada, siis läheb koodimajandus sassi, aga sama aasta Mersuks jääb asi ikkagi. Seega on kaduma läinud algse tellija soov, kuigi kõik detailid on originaalid. Uue tellijana nimetamegi seda mudelit näiteks Kuusalu Autobaasi tellimuseks. Vahetunud on ka selle konkreetse bussi oranz originaal värvitoon roheliseks, teisel bussil kasutatud tooniks. Oranz oleks liialt Teede REV-2 tööliste bussi meenutanud, kohukese värv on palju ilusam ja peaks ka naistele rohkem meeldima.
Aga alguse juurde tagasi tulles, ongi Ikarust palju keerulisem restaureerida ja ka hiljem ülal pidada. Oma üldiselt kasutusmugavuselt on Ikarused ja LAZ-id põlistele tehnikameestele tugevaks katsumuseks. Mis viga istuda mugavasse sametistmetega sooja Volvosse, teha uksega vuss-vuss ja võtta trassil tuurid ülesse. Kui saada ka kokku sumedal suveõhtul vanatehnika väljanäitusel, siis jääb Volvo igast asendist sipelgas Sveta tagumikuga Ikaruse varju, sest Ikaruse kuju on juba midagi üüratut, Volvo lendava konteineri kõrval... Sellega tuleb leppida.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta

Internetti mööda surfates tuli lagedale meie elundidoonoriks hakitud 1963. aasta linnalähiliini bussi pilt ajast, kui see veel kõikide lubadega peatuses seisis. Pildi algallikas on http://www.svenskbusshistoria.se
   
Kuna see eksemplar oli üsna pikalt kasutuses, siis näeb arvatavasti 70-ndate lõpul või 80-ndate alul tehtud pildil üsna väsinud välja. Puhaku ta rahus. Sellest bussist, mis valmimas on, ei ole kahjuks ühtegi vanaaegset ülesvõtet leidnud.
Bussi enese arengud on lähenemas lõpule. Tuppa astumiseks peavad sussid jalas olema. Pensionile mineku tunne hakkab tekkima, vanatehnika tundub üks mõtetu kola hunnik ja järjest raskem on mõista, miks inimesed seda naudivad. Äkki mul on sellise vanatehnikakoguse peale tekkinud mürgitus.
Peale seda, kui olin kohalikust majatarvete poest soetanud bussiga sama värvi põranda pesemise pange ja kaks pöögist tehtud põrandaharja (üks püsti ja teine käpuli pühkimiseks), mis omakorda maabusid kohaliku tisleri lauale lakkimiseks - siis ma sain aru, et minu ajuga ei ole kõik päris korras. Õnneks suutsin ennast tagasi tõmmata mõttelt, et oleks põletusaparaadiga harja varre peale kõrvetanud "Volvo SKV Katrineholm", see oleks ikka päris haigeks kätte läinud.
Üritasin kehastuda ka tüüpiliseks Eesti vanatehnikameheks ja püüdsin asjale läheneda veidi kriitilise pilgu läbi. Buss tundus täielik äpardunud aparaat: lagi on püsti seismiseks madalal, istmete vahed võiks olla suuremad, püsti tõusmiseks on istmed liiga madalal, ehk puudub nö vahekäigu kaevik, mootor müriseb salongis sees. Ja samast kohast jätkates: Eestiga puudub igasugune seos, oleks võinud ikka veidi rohkem vaeva näha ja oleks võinud ikka Vihterpalu-Väimela liinil sõitnud vana LAZ-i ära taastada. Nõndamoodi mõtteid mõlgutades ja kanalis seistes ning istmete polte keerates tuli mitu korda pead vastu kardaani lüüa, et mõtteid ikka positiivses suunas hoida.
Igastahes kui buss valmis saab ja lõpuks registrisse kantakse, siis mina lähen vanatehnikast pensionile. Pühin oma lakitud pöögist harjakesega istmevahesid ja sõidame sõpradega kord aastas reisile. Seda muidugi selliste sõpradega, kes ei söö ega situ bussis.
Kokkuvõttes on inimese mõistusel mingid piirid ja liiga suures mahus vanatehnikaga tegelemine ei ole üldse nauditav.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta

Ohoo, mis ma pean nägema? Kas tõesti on Lvovi bussitehnika omas stiilses koleduses lõpuks suure Mehaaniku-Auss-Värava silmis armu leidmas...oioioi, vaat sulle näidisõppetundi kui kaua üks mees peab kannatama ja välismaise ilu altarile ohvreid kandma, enne kui nõustub madalate sohvoosigaraazide ja automajandite parklate poole vaatama Big Grin
Saavutamatu mäetipu ootamatu kättejõudmisega saabuvat tühjust ja kibedustki ehk aitab leevendada teadmine, et loode-ja põhjakaare-naabrid on nõus nendele (reisijate)istmetele sinu eest ise istuma.
K

PS Aga see pöögist ja lakit pühkimisharjakese 'põletamise' lugu võttis, mis seal salata, hetkeks ikka seest õõnsaks.... Ega sellist bussi julge nüüd enam vaatamagi tulla, teksad ju jalas, kampsun üll, puhta proletaarne maik man...


(30-03-2010, 13:27 PM)Väravamehaanik Kirjutas:  ....
mootor müriseb salongis sees. Ja samast kohast jätkates: Eestiga puudub igasugune seos, oleks võinud ikka veidi rohkem vaeva näha ja oleks võinud ikka Vihterpalu-Väimela liinil sõitnud vana LAZ-i ära taastada. Nõndamoodi mõtteid mõlgutades ja kanalis seistes ning istmete polte keerates tuli mitu korda pead vastu kardaani lüüa, et mõtteid ikka positiivses suunas hoida.
Igastahes kui buss valmis saab ja lõpuks registrisse kantakse, siis mina lähen vanatehnikast pensionile. Pühin oma lakitud pöögist harjakesega istmevahesid ja sõidame sõpradega kord aastas reisile. S
Vasta

Tegelikult ma ei julgenud kogu haiguslugu avaldada. Ega see pöögist harjake ei olnud ainus veidrus. Seadsin sammud ka sellisesse tootmiskoondisesse nagu www.hariner.ee , kus leppisin kokku, et koostan projekti lakitud pöögist jalgade pühkimise matile, mis oma mõõtmetelt mahub konduktori istme alla ja mis enne reisijate sisenemist asetatakse bussi ukse ette maha. Võimalusel katsun sellele suurema pinna tagamiseks projekteerida mingi liigendi või midagi taolist. Kuna tegu on sisekujunduse osas ikkagi kõikjal lakitud pöögiga, siis ei sobi ju kasutada mingeid kaasaegseid ja rulli keeratavaid harjasmatte. Katsun ennast taas tagasi hoida ja ei kirjuta sinna põletusaparaadiga mingeid tekste.
Ja ega ma seda kõike ise välja mõelnud, inspiratsiooni sain Eno TA6-1 st, kus on täpselt ajastule vastav prügikast ja muu vajalik tehnoloogia.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta

(30-03-2010, 13:27 PM)Väravamehaanik Kirjutas:  ...Igastahes kui buss valmis saab ja lõpuks registrisse kantakse, siis mina lähen vanatehnikast pensionile...

Kas sellest haigusest üldse terveks saab? Tegemist, nagu aru saan, kroonilist laadi asjaga
Vasta

Kuna peategelane on siiski krooniliselt vanatehnikahaige ja tänapäeval üldiselt terveneda sellest pole võimalik, siis tuleb suhtuda vastusesse reservatsiooniga- äkki vassibBig Grin
tsiteerime lp. ksf!-i:
Tsitaat:Müügiga ei ole kiire, kui keegi muidugi kiiresti osta ei taha. Kui keegi soovib broneerida pikemaks ajaks või koguda raha, siis oleme valmis ka rahulikult ootama. Võime vahetada ka mädanenud TA-6 või millegi taolise vastu.

keiss klõused, või kuda see väints ütleskiCool
Vasta

Kas originaalistmeid sellele bussile on ka üldse võimalik kusagilt (Rootsist näiteks) saada?
Vasta

Mina olen päris ilusasti ennast joone peal hoidnud ja natuke isegi paranenud. Suureks saavutuseks pean seda, et juba rohkem kui aasta jooksul ei ole ühtegi ühikut vanatehnikat juurde soetanud. Olen ka koostanud mõttes nimekirja esemetest, millest võiks sobivatel tingimustel loobuda.
Minust on lahkunud ka omandiinstinkt, tänu sellele, saan palju rohkem emotsioone teiste inimeste aitamisest. Varem kui oli tahtmine mingi eksponaadiga sõitmist proovida, siis tuli ilmtingimata see enesele soetada. Nüüd olen aga veendunud, et paariks korraks nautimiseks on vaja leida keegi "loll", kes võtaks omamise enda kanda ja laseks mul mõned korrad nautida (targad mehed teevad nii ka naistega).
Seda taipasin eriti valusalt peale RAF-i molekulaarsel tasemel restaureerimist. Pappi kulus loendamatu kogus, aega ligi neli aastat ja tulemus on omada RAF bussi, millega tuleb kaks korda aastas ülevaatusel käia. Peamiseks probleemiks on aga staatuse küsimus - millisele vanatehniklahierarhia redelipulgale asetub "rafimees". Paar kontrollimata maailmavaatega sõpra patsutavad õlale, aga üldjuhul palutakse siirduda rivi lõppu. Enesega rahulolevale ja kõrge enesehinnanguga inimesele, nagu ma olen, pole sellest mingit probleemi, kuid ikkagi on õhus küsimus, et mis selle asja mõte on??? Kui edevuse maandamine ei ole probleemiks ja vajalik, sõiduomadused erilist naudingut ei paku, siis kas oli plaan väärtustada Läti autonduse ajalugu (kas ma olen lätlane)? Ehk siis paari nostalgilise väljasõidu pärast ei ole vaja omada mingisugust autobaasi või bussiparki.
Oma vanatehnikaga seotud mõttemaailmas olen suutnud juba üsna palju korda luua ja üheks ilmselgeks mõjuriks on olnud ka selle sinatse bussi ettevõtmine.
Lugedes oma enese seniseid postitusi siin päevikus, märkan et keskmiselt oodatava tehnilise teksti asemel on üsna ilukirjanduslik loba. Ehk siis sellises mahus projekti puhul ei ole ka mõeldav peatuda näiteks duraalalumiiniumist küljeplekkide serva painutamise tehnoloogial, kuigi kellelgi oleks seda ehk hariv lugeda. Paraku on see kogu projekti juures üsna väike probleem, kuigi mitte vähetähtis tehnoloogiline nüanss. Samuti ei saa jääda toppama üksikute detailide - suvaliste kardaaniristide või amordipukside juurde, pigem tuleb omada üldist vaadet kogu projektile ja lihtsamate tööde juures lihtsalt suu kinni hoida ja näppe nobedamalt liigutada.
Mina ise loodan küll, et minu paranemine vanatehnika hullusest ei ole mägede taga. Tagadilt roostes koorelahutaja vändaga minema kõndimine ei ole juba ammu pinget pakkuv tegevus, isegi kummaline tundub.

Aga originaalistmeid leiab Rootsist sellistele bussidele küll, pigem on lugu selles, et koos istmetega tuleb soetada ka seal küljes olev buss. Kui bussist on tehtud omal ajal husbuss, ehk liikuv suvila, siis on istmed üldjuhul lõkkes puhtaks põletatud ja metall kokkuostu viidud. Ükski bussi omanik ei vaja teise bussi rasvaseid ja kasutatud istmeid. Viisakas buss peab ka reisijatele meeldima ja kui paar istet on punase polstriga bussis sinised, siis erilist müügitulu loota ei ole. Üks vana buss, millel oleks terve komplekt istmeid tervena säilinud on väga haruldane juhus.
Õnneks on tehnika vahepeal väga vähe arenenud ja istemete (nii linna-,linnalähi- ja linnadevahelise) konstruktsioonide põhi kuju oli täpselt sama 1945 kuni 1985, muutusid ainult kattematerjalid ja torude kattekonstruktsioonid. Puit asendus plastikuga, alumiinium asendus värvitud metalliga, kübarmutter sisekuuskant poldiga ja riie muutus triibulisest ja ruudulisest sametist laiguliseks ja lapiliseks sametiks, vahepeale jäid ka lilled ja neerud. Kui istmeid lähemalt vaadata, siis erinevat marki bussidel on ikkagi samad istme konstruktsioonid, erinevad on ainult detailid, kui needki. Istmete detaile toodab maailmas ainult paar firmat vaata ka http://www.widnibaltic.ee/ kus on laos olemas kõik ja ükskõik millise bussi salongi widinad või luukide konstruktsioonid. See, et mõni buss on Bova, VanHool või Jonckheere ei puutu üldse pisiasjadesse.
Jällegi eristuvad sellised bussimargid nagu Ikarus või LAZ, millele on üsna keeruline leida spetsiifilisi detaile. Olgu üles tõusev Jeesus nende busside restaureerijatele armuline!

Tõnu Piibur
5116265
Vasta

Au ja kuulsus Kuusalu meestele.Wabandust ,et teemast weits mööda.Mind siiralt huwitaks kui kaugele jõutud ZIS -127 taastamisega?Karlas minuteada.Toda bussi tahaks küll ehedal kujul liikumas näha.Oh aegu ammuseid,kui rohi oli rohheline ja taewas sinisem.

Kell käib kõigile ja aeg teeb oma töö.
Vasta

Väga hea on olnud lugeda selle bussi taastamisest. Ühtaegu mahlakalt vaimukas ning samas informatiivne materjal. Loodetavasti Kuusalu mehed ikka jätkavad sääraseid projekte ja ei väsi veel.
Vasta

Täname au ja kuulsuse eest, seda oli veidi puudu küll, prindin välja ja näitan kodus naisperele ka. ZIS 127 tiksub omasoodu ja saab ka ükskord Leningrad-Tallin liinile, aga sellest üritusest veidi hiljem ja omas kohas.

Bussi ehitus on sealmaal, et konduktor võib tööle tulla, tingimused vähemalt istumise koha osas on loodud. Reisijaid kahjuks veel pardale ei lasta.
Doonorit näppides leidsin esmese vasaku nurga küljest mingi tabamatu imejulla.
    Bussi taga on ka kolm auku, kus selline asi on arvatavasti olnud. Juhe tuleb ka selle atribuudi juurde. Kahe toru otsas on roosast kummist vooliku tükid kateteks. Ühegi vana bussi pildi pealt ei ole sarnast asja näinud. Mõnel on olnud plekist kokkulapitav ja kahe kollase tulega "tänavale tormavate laste" märk. Selliseid märke meil laos on, kuid nende kinnitused on hoopis teises standardis. Paar postitust tagasi pandud selle sama bussi ninal seda konstruktsiooni ei ole. Kas keegi oskab öelda, mis asi see võiks olla?
Hull ka kui ei tea, millega tegu, ei julge seda renoveeritava bussi külge kruttida. Pärast sõidame Rootsi vanade busside kokkutulekule ja sealsed huvilised peavad meid äkki pervertideks ja hoiavad eemale, väänlevad naeru käes põrandal ja hakkavad kõiki eestlasi selle pärast nõmedateks pidama, et me selle bussi külge kruttisime või kruttimata jätsime.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta

Kas see on "õigepoolse" rooliga buss? Kui jah, siis ei saa see olla mingi hoiatussildi kinnitus, sest selliseid märke paigaldatakse teatavasti paremale esi- ja vasakule taganurgale. Parempoolse rooliga võib ta midagi sarnast olla küll.
Vasta

Ma nüüd pole asjaga kursis.Wabbandust!Aga kas on wõimalus seda Kuusalu meistrite kätetööd naha Wanaweokite suursõidul.Siitpoolt ikka plaan tulla Ikarus 260nega
Ma nüüd pole asjaga kursis.Wabbandust!Aga kas on wõimalus seda Kuusalu meistrite kätetööd naha Wanaweokite suursõidul.Siitpoolt ikka plaan tulla Ikarus 260nega

Kell käib kõigile ja aeg teeb oma töö.
Vasta

(05-04-2010, 20:18 PM)PETSS Kirjutas:  Ma nüüd pole asjaga kursis.Wabbandust!Aga kas on wõimalus seda Kuusalu meistrite kätetööd naha Wanaweokite suursõidul.Siitpoolt ikka plaan tulla Ikarus 260nega
Ma nüüd pole asjaga kursis.Wabbandust!Aga kas on wõimalus seda Kuusalu meistrite kätetööd naha Wanaweokite suursõidul.Siitpoolt ikka plaan tulla Ikarus 260nega
Sulle vaatamiseks: http://www.vanatehnika.ee/modules.php?na...opic&t=640
Vasta

(05-04-2010, 15:28 PM)zazik Kirjutas:  Kas see on "õigepoolse" rooliga buss?

1962 kehtis Rootsis veel vasakpoolne liiklus, nagu me kõik teame Smile

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta

Kas polnud see 1967 aastani?

Kell käib kõigile ja aeg teeb oma töö.
Vasta

jah, pühapäev, 3 september 1967 kell 5 hommikul toimus nn. H-päev (rts.k. dagen h- högertrafik- parempoolne liiklus)

http://en.wikipedia.org/wiki/Right-_and_...fic#Sweden
Vasta

Siin ka kaks toredat videot: http://svtplay.se/v/1393261/oppet_arkiv/hogerbussar?sb, ja http://svtplay.se/v/1393268/oppet_arkiv/skolbussen?sb,
Esimeses neist paiatab kaabuga onu Pipile arusaadavas keeles, et ajutine uks on alguses ühel küljel ja pärast saab kasutusel võtta ka teise külje ukse.
Teises videos räägib Pipi ise, sellest, millise Mersu bussiga ta peab koolis käima ja näitab ka kuidas tuled vilguvad kui poisid keset teed bussist välja kargavad.

No ütleme, et sellised tuled võiksid tõesti küsitud kronsteini küljes asuda, paraku on see kronsa ikkagi valel pool, kui oli plaanis hoiatada keset teed väljuvate laste eest. Varem pandud bussi autentsel pildil 70-ndatest on uks juba õigel pool ja seda kronsteini ei ole näha. Järelikult on see sinna paigaldatud mingil eesmärgil hiljem.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta

Kui esimesed kevadveed voolama hakkasid, kargles üle lompide naaberkülast kohale Näkisepp, kes ka siinset seinalehte loeb ja kirjutab. Kaelas rippus tal pruunist nahast kott, kus rihma külge olid väänatud piletirullide hoidjad ja koti esiküljele oli kruvitud märk "Tallinna Autobussipark". Ta kinkis koti Katrineholmile. Suur tänu koti eest, nüüd on põhjust sõidu eest ka inimestel raha võtta, vähemalt on koht, kuhu seda panna. Trükkida oleks veel vaja rullidest rebitavad piletid.
Endiselt kestab konkurss kõige ilusama konduktori leidmiseks. Ilu ei pea olema tavapärases mõistes "fresh meat", vaid pigem rõhuks sellele, et konduktori kott jääks rinna peale kenasti rippu.
Üldjuhul peaks buss nagu valmis olema, aga teha on veel igasugu pisikesi pudinaid. Tuled ja viled toimivad, liiklusesse tormata ei julge, sest dokumentatsioon ei ole veel kehtiv.
Märatseva noorsoo tarbeks on ka klaasihaamer salongi paigaldatud ja mis kõige olulisem - tümakas paneb lae värisema. Kuna tegu on ikkagi vanakooli Blaupunkti audiolaksuga, siis on kogu süsteem mono ja lugusid saab valida ainult soovisaatesse helistamisega. Karaoke sõpru peame kahjuks kurvastama: vastava nupu alt on valida ainult kas mikrofon või ainult raadio. Korraga mõlemat ei saa.
Lõpuks ka pilt kile sees olevast uuendatud salongist. Meenus, et kunagi õnnestus endalgi uutes linnaliini Ikrustes sõita tavareisijana nõnda, et kiled olid veel istmete peal. Ilmselt teadsid uute busside liinile laskjad, et kilede eemaldamise tööd ei ole mõtet ise teha, kui Lasnamäe poisid teevad selle lausa mõnuga ära. Magustoiduks võtavad suutäie käetugede musta plastikut ka peale. Meie võtame kiled enne "musta numbri" komisjoni saabumist maha ja ei lase neil seda mõnu tunda.


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   

Tõnu Piibur
5116265
Vasta

Täname kõiki, kes kahtlesid, imelikeks pidasid ja muidu kukalt sügasid, täname ka kõiki, kes lihtsalt kaasa elasid. Pühapäeva õhtul veidi peale kaheksat sai valmis. Pildid kogu arengust on siin. Loomulikult on palju rohkem pilte tehtud, kuid need otsin ükskord erinevatest kaustadest kokku ja topin CD plaadi peale, siis on hea ükskord hauda ronides kaela riputada.
Päris lõputiitrid ja tänamise voor tuleb veidi aja pärast. Komplekteerimine igasugu padajanniga ja registritoimingud seisavad veel ees. Ajastupärane tööriista kast on olemas, nõuetekohane kustuti ja tõkiskingad said ka shopatud. Vaja oleks veel trükkida piletid ja univormid ära triikida.
Päris esitlus tuleb jaanipäeva nädalal ümber Eesti sõidul.
Noortele bussihuvilistele julgustuseks võib tõdeda, et üks bussiehitus on ainult kättevõtmise asi (nagu mehed ütlevad). Lisaks kätele on vaja ka veidi viha ja mingil määral "purtsu" (nagu noored ütlevad). Loodame, et siinses foorumiski entusiasmiga esitlema hakatud LAZ-id, PAZ-id ja Ikarussid saavad juba paari aasta pärast maanteel pikaotsameestele vastu lehvitada. Kui kohe kruvikas õiget pidi kätte võtta ja mitte kulutada aega zongleerimise peale, siis peaks isegi kiiremini kui paari aastaga ühe bussi algosadest valmis saama. Kui saaks sama asja uuesti teha siis teeks palju kiiremini ja seega optimeeritumalt.
Samasugust bussi enam ei tee, sest see on igav. Ja samas tundub, et vähemalt nädala jagu puhkust on küll ära teenitud, enne kui järgmise projekti kallale asuda...

Tõnu Piibur
5116265
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne