hulkuvad (ettejooksvad) loomad teedel
#1

http://www.postimees.ee/527812/alla-aetu...narikkalt/

Kui mulle jookseb loom ootamatult teele ette, siis mul on üldiselt kaks võimalust:
a) põigata kõrvale ja sõita teelt välja kellelegi otsa või vähemalt lõhkuda teelt väljasõidul auto ja saada ise viga (halvemal juhul tõsiselt viga);
b) sõita otsa loomale - kui loom on väike, siis võib eeldada, et vigastused autole on olematud või tühised (või vähemalt palju väiksemad variandiga a võrreldes).

On paratamatu, et kassi, rebase, nirgi, kopra, väikese koera, kana, hane vms korral valib sohver variandi b - selleks et säästa inimesi.

Nüüd aga näib, et viidatud artikli valguses on variant b vaat et kuritegu sohvri jaoks. Samas teab iga roolis olnu, et sageli ei jõua juht isegi valida variantide a või b vahel ning seda isegi asulakiirusel 50 km/h, maanteekiirusest 90 km/h rääkimata. Sest erinevalt inimesest ei tea loomad midagi teeületamisest, reageerimis- ja pidurdusteekonnast; sama kehtib nii metsloomade kui ka hulkuvate koduloomade korral.

Ma saan aru, et loomi tuleb kaitsta, aga kuskil on piir - kes kaitseb juhte ettejooksnud loomade ja eelkõige nende loomade äärmus-loomakaitsjalike seisukohtadega omanike eest?

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9,  oleme septembris avatud L,P 11-18
Vasta
#2

(11-08-2011, 22:06 PM)valdo Kirjutas:  Ma saan aru, et loomi tuleb kaitsta, aga kuskil on piir - kes kaitseb juhte ettejooksnud loomade ja eelkõige nende loomade äärmus-loomakaitsjalike seisukohtadega omanike eest?

Nii jube kui see ka pole, mulle tundub, et keegi ei kaitse!
Vaataks veel probleemi laiemalt - juhid on täiesti kaitsetud ja abitud ka nirkide, ameerika naaritsate, väikeste koerte, kährikute, pesukarude ning tõesti, ka kasside metsikute rünnete ees! Sad
Ilmselt on see küsimus sobilik adresseerida õiguskantslerile! Cool

Vasta
#3

Minu arust on veel huvitavam asjaolu, et söites mönele neist töpraist otsa teepeal, siis liikluskindlustus kahjusid ei kata, kuna metsloomal omanik puudub.
Aga, kui metsa minnes notid möne neist maha ja sellega vahele jääd, pead maksma trahvi, kuna sel juhul osutub omanikuks riik?
Kerge vastuolu nagu.

Loomulikult ei jöua enamasti reageerida vahetult autoette hüppavate loomade peale, kedagi selle eest karistada pole aga reaalne.
Ja vähegi suurema autoga väiksest loomast ülesöites pole sellest ka eriti aru saada, niiet vabalt vöib möni teepeale piinlema jääda.
Igasugu ekstreem-loomakaitsjad pole oma kaitsealustest tavaliselt oluliselt targemad.
Elu on selline, lihtsalt.

Karateturbo-kolm purki ja tiguWink
Vasta
#4

Meenub lõuapoolikust liiklusõpetaja manitsus: " Kui tee peal on siga või hani, siis ettevaatust! Kui naine või kana siis STOPP!" Big Grin
Statistika järgi pidid siga ja hani kõige harvemini auto alla jääma.
Naine ja kana pidid tema jutu järgi niivõrd napakad olema, et hakkavad lähenevat autot märgates tee peal edasi-tagasi jooksma. Lõpuks pidi meenuma, kuspool kodu on ja siis sinnapoole tormama.
Kuna meie õpperühmas olid enamuses naised, siis need susisesid selle jutu peale õige vihaselt.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta
#5

(11-08-2011, 23:11 PM)Basilio Kirjutas:  Meenub lõuapoolikust liiklusõpetaja manitsus: " Kui tee peal on siga või hani, siis ettevaatust! Kui naine või kana siis STOPP!" Big Grin
Statistika järgi pidid siga ja hani kõige harvemini auto alla jääma.
Naine ja kana pidid tema jutu järgi niivõrd napakad olema, et hakkavad lähenevat autot märgates tee peal edasi-tagasi jooksma. Lõpuks pidi meenuma, kuspool kodu on ja siis sinnapoole tormama.
Kuna meie õpperühmas olid enamuses naised, siis need susisesid selle jutu peale õige vihaselt.

Big GrinBig GrinBig GrinBig Grin
Vasta
#6

Tahaks ka sõna sekka öelda.
Pean mainima,et mööda teed sõites näeb palju allaaetud loomi. Vahest taban ennast mõttelt,et kas need on meelega alla aetud. Loodan ikka selle peale,et vast on tegu ikka õnnetusega. Sellest on ikka raske aru saada,kui keegi meelega looma alla ajab. See on juba selline tase,et tegu ei ole enam arukusega. Tegelt on ju inimene ka loom. Ere näide on omast käest võtta. Nimelt olen täheldanud osade inimeste poolt,kes sõidavad autodega teepeal,et nad ei võta hoogu maha. Mis sest,et teeääres kõnnib teine inimene. Tolmupilv lendab nigu näuhti ülepea . Samuti ei võeta hoogu maha,kui teeääres metsloomad või koerad. Sellisel juhul tuleks hoog ikka maha võtta,mis sest,et veidi aega kaotada.
Ega ei taha ise ka kellegist üle sõita. Isegi,kui konna teepeal näen,püüan ikka nii sõita,et üle ei lase. Kui on võimalus loomast mööduda,tuleks seda ikka teha. Kui ei ole võimalik,siis on tegu lihtsalt saatusega. Iseasi on see,kas loomakaitsjatele minu selline väide istub.
Vasta
#7

(11-08-2011, 23:11 PM)Basilio Kirjutas:  Meenub lõuapoolikust liiklusõpetaja manitsus: " Kui tee peal on siga või hani, siis ettevaatust! Kui naine või kana siis STOPP!" Big Grin
Statistika järgi pidid siga ja hani kõige harvemini auto alla jääma.
Naine ja kana pidid tema jutu järgi niivõrd napakad olema, et hakkavad lähenevat autot märgates tee peal edasi-tagasi jooksma. Lõpuks pidi meenuma, kuspool kodu on ja siis sinnapoole tormama.

Kanadega täpselt nii ongi - liginenud auto eest (mitte varem!) padavai kodu poole! Eriti siis, kui kanad on ilma kuketa, kes teatavasti hoiab kanakarja koos ja kontrolli all.

Siit ka minu tüüpkäitumine - kui näen kana tee ääres ja majapidamine on kana suhtes teisel pool teed, siis lasen kiiruse miinimumini (10-20 km/h või veelgi alla). Sama käitumine, kui majapidamised on mõlemal pool teed - sel juhul ma ju ei tea, kumma talu kana see on, st kuhu ta jookseb.

Aga kui ei näe kana tee ääres - ta on nt kõrge rohu, põõsa vm taga ja näed alles oma nina ees? Siis on võimalikud variandid - hullemaks neist kana lendamine Kanademaale Sad

Mul on elus üks selline kurb juhus olnud - teele tekitatud kana pinnalaotusele järgnes taluperemehe valimatu sõim minu aadressil sõnadega mõrvar, liiklushuligaan, politsei kutsumine, karistamine jne. Mina püüdsin siis rahulikult seletada, et kana tuli põõsa tagant jooksuga otse ette ja mul polnud valikut... ning püüdsin ääriveeri tõstatada teema, kas kanad võivad ikka avalikul teel vabalt liikuda... Juhtum leidis aset väikesel külavaheteel, minul kiiruseks umbes 35-40 km/h, taluhoovil loomulikult mingit aeda ringi polnud, kuna liiklus oli sealtkaudu väike (ca 10 talu ja edasi välja naaberkülla). Kui taluperemees jätkas minu sõimamist ja räuskamist, otsustasin veel kord vabandada juhtumi pärast ja lahkuda. Ootasin veidi aega politseikutset, kuid seda ei tulnud - tõenäoliselt sai taluperemees isegi aru, et tema šansid võimalikku juhtumit võita on olematud...


(11-08-2011, 23:31 PM)TALUPOEG TALUJA Kirjutas:  ... ei taha ise ka kellegist üle sõita. Isegi,kui konna teepeal näen,püüan ikka nii sõita,et üle ei lase. Kui on võimalus loomast mööduda,tuleks seda ikka teha. Kui ei ole võimalik,siis on tegu lihtsalt saatusega. Iseasi on see,kas loomakaitsjatele minu selline väide istub.

Minu poolt samad sõnad! Ise käitun samamoodi.

Ja kui Sa oled omalt poolt teinud kõik võimaliku õnnetuse ärahoidmiseks, siis ei saa enam ju milleski Sind süüdistada... Eks see eelnimetet kana juhtum oli saatus minu jaoks.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9,  oleme septembris avatud L,P 11-18
Vasta
#8

(11-08-2011, 23:36 PM)valdo Kirjutas:  Mul on elus üks selline kurb juhus olnud - teele tekitatud kana pinnalaotusele järgnes taluperemehe valimatu sõim minu aadressil sõnadega mõrvar, liiklushuligaan, politsei kutsumine, karistamine jne. Mina püüdsin siis rahulikult seletada, et kana tuli põõsa tagant jooksuga otse ette ja mul polnud valikut... ning püüdsin ääriveeri tõstatada teema, kas kanad võivad ikka avalikul teel vabalt liikuda... Juhtum leidis aset väikesel külavaheteel, minul kiiruseks umbes 35-40 km/h, taluhoovil loomulikult mingit aeda ringi polnud, kuna liiklus oli sealtkaudu väike (ca 10 talu ja edasi välja naaberkülla). Kui taluperemees jätkas minu sõimamist ja räuskamist, otsustasin veel kord vabandada juhtumi pärast ja lahkuda. Ootasin veidi aega politseikutset, kuid seda ei tulnud - tõenäoliselt sai taluperemees isegi aru, et tema šansid võimalikku juhtumit võita on olematud...

No nii, nüüd on asi selge! Sellest eks-kanaomaniku sõimust ja Kanadamaale saadetud pinnalaotusest olekski pidanud pihta hakkama, siis poleks ma rumalat nalja teinud ega ka ameerika naaritsat ja õiguskantslerit siia teemasse seganud!
Aga saad ju ise ka kanapidajast aru, tal oli linnust kahju! Ega poleks sugugi parem olnud, kui leinaja oleks olnud teise temperamenditüübiga ja Sinu sõimamise asemel oleks pikali maha viskunud ja seal ohjeldamatult nutta luksunud, usu, siis oleks asi veel rohkem hinge läinud ja vaevama jäänud!
Mul siin kodust üks sõitis hiljuti 100 km/h kiirusega tojootaga kassist üle, plastmassi tükke pudenes hulga auto küljest ära. Ja tõtt - öelda oli mul ikka ohkem autost kahju, või õigemini rahast, aga elu on tõesti selline, jäävad nii loomad kui inimesed autode alla, midagi pole teha muud, kui olla tähelepanelikum ja katsuda koduloomi kinni hoida, aga katsu sa kassi ketti panna, metsloomadest rääkimata.
Aga see loomakaitsjate üle kurtmine, see on rohkem selline pseudoprobleem, sellise liiklusõnnetuse eest keegi Sind aastaks vangi ei pane. Muidugi oleksid võinud ka selle Kanadamaale saatmise tuusiku kinni maksta, oleks jäänud mõni odavam jalgratas ostmata, tühja kah...

Vasta
#9

Loomulikult tuleb loomadele otsasõitu vältida, aga ennast kah surnuks sõita ei taha...
Aga asjal on ka üks teine külg. Ma võin eksida, aga juhul kui kellegi koer, kass või mõni teine koduloom jääb avalikul teel või tänaval auto alla ja seejuures saab auto vigastada, siis on autojuhil võimalus looma omanik kohtusse kaevata ja tema käest remondikulud välja nõuda. Äkki ksf! indreksirk viitsib kinnitada või ümber lükata.
Aga muidu kõigile ettevaatlikust ja kannatlikkust liikluses.
Ja koduloomad kinni! Ka peremees vastutab oma loomakeste eest.
Vasta
#10

Mul endal oli selline lugu,et koer jooksis autole ette ja lõhkus auto radika ,stange...jne. Ise pealt ei näinud,kuid kodused kuulsid. Lugu juhtus siis sellisel kohal,kus üheltpoolt (sealt,kust auto tuli),oli kõik nagu peo-peal näha. Autojuht pidi nägema,et koer seisis teeääres,või liikus seal . Mats oli olnud selline,et tegi ikka autole ära. Seega kiirus oli suur. Vähemalt 50,kui mitte rohkem. Tee selline,kus lubatakse 90-ga sõita. Miks koer lahti oli,see on juba teine jutt.
Autol oli õnneks Kasko peal ja omanik soovis ,et selle omavastutuse osa tasuksin. Maksin ära osa,sest ei pidanud ennast lõplikult süüdi. Koer sai aiast välja ja eks ta siis teeäärde pani.
Siit see väide,et ei pea kihutama,kui looma teeääres näed. Autojuht pidi seda nägema,et koer teeääres on,oli valge aeg,kuid enne pimedaks minekut. Väike lumekirme oli ka teepeal,kuid see selleks. Seda,kas autojuht ka pidurdada sai,ei saanud hiljem kindlaks teha. Seaduse järgi olin mina süüdi. Asi juhtus aastaid tagasi. Koer sai aga saadud löögist otsa. Eesti hagijas. Mul poleks rahast kahju olnud,kuid koerast oli jube kahju. Nii et kannatasime mõlemad. Asi kiskus inetuks,kuna tegu oli omakandi mehe autoga. Lõpuks läksidki suhted jahedaks,sest ma ei maksnud ülejäänud raha ära. Mul ka omad põhjused. Kahju kannatasin ka mina,mitte ainult auto. Tuju oli ka rikutud. Üheltpoolt koera surm ja teiseltpoolt see,et polnud mehele raha makstagi. Sellised asjad juhtuvad ju üleöö ja keegi pole nende eest kaitstud.
Vasta
#11

loomade puhul on hää meeles pidada, mismoodu nemad maailma asju näevad. aitab palju probleeme ennetada.
üks teema on pulmade aeg, siis on paljud "kurdid ja pimedad".
mudu aga ei ole looduse poolt loomadele-lindudele sisse programmeeritud autode olemasolu ja nende liikumiskiirust.
kits või kass või kesiganes eeldab, et võimalik jahtija liigub nö. hundi kiirusega ja seetõttu jäävad nad sageli hiljaks. kes napikaga pääsenud, see ilmselt edaspidi on tänu saadud kogemusele veidi nobedam ja/või ettevaatlikum. ja eks tasahilju läeb miskit geenidesse ka.

mina olen kitse surnuks sõitnud. no ei jõudnud reageerida. masendav. põen vahetevahel siiani. ja mõnele linnukesele olen ka pihta saanud. krt, ei ole hää tunne.
inimesele olen ka pihta saanud. parm astus ülekäigurajal teiste vahel punasega otse ette. see mind ei vaeva. pealegi ta väga viga ei saand.

a loomade-lindude puhul, kui vähegi reageerida jõuab, siis iga kell panen vajadusel ise võssa kui eluka sellega päästa saab.
konni olen suisa korduvalt käind teepäält ää tõstmas või siis vajadusel ka jalakäija kiirusega teinekord laveerinud nende vahel. pime viha tuleb pääle kui siis keegi tuima näoga ja suure hooga mööda litsub ja vaeseid loomakesi sisikonnast tühjaks pritsib.

üks väärakas lasi minu silme all suisa vastassuunda, et kassile pihta saada. õnnestus raisal. üritasin teise kinni püüda, a kodaniku auto oli kiirem ja oskused vast ka paremad. sai eest ää. mudu oleksin ilmselt praegusel ajal veel riigitoidul ruudulist päikest vaatamas.
Vasta
#12

Mu naisel oli selline juhtum, et sõitis Mustvees kõrvaltänaval ja nägi kaugelt, kuidas üks mammi koera peale kurjustas. Koer muidugi põgenes vastaspoolset teeäärt pidi vastu, kuid millegipärast enne autoga kohakuti jõudmist otsustas auto eest läbi lipsata. Kiirus oli umbes 25 km/h ja toimus kokkupõrge. Koer pani minema (võsastunud ala), lõhkudes auto stanges oleva helkuri (125 krooni väärtuses). Mammi ütles, et see pole tema koer ja ta ei tea kelle koer on. Halb tunne jäi, ei tea koera vigastusi ja samas ei osanud kuhugi pöörduda. Muidugi oli mammi loogika: pole kellegi koer ja keegi pole süüdi.
Vasta
#13

Kuskilt on meelde jäänud vahejuhtum vabapidamise peal olevatest koduloomadest. Üks härra suutis ühe suuremat sorti koera surnuks sõita ja selle käigus auto korralikult ära lõhkuda. Hiljem nõuti auto remondiraha surnud koera omanikult välja.
See tänapäeva maheloomapidamine ongi ju sisuliselt lahtiselt loomade pidamine ilma igasuguste aedade ja puurideta. Muidu pole ju mahe.
Olen isegi rohkem kui ühe korra suutnud metsloomale otsasõitu vältida. Eredam mälestus on ühest põdrapullist, kes tuima näoga keset teed seisis ja ei mõelnudki eest liikuda. Vaatasin temaga pea pool tundi tõtt enne, kui ta otsustas tee mulle vabastada.
Vasta
#14

Kuna eesti "kiirteede " kõrval pole loomade ettejooksmise tõkestamiseks tõkkeid, nagu arenenud riikides, siis on kõhe tunne pimedal- hämaral ajal lubatud kiirusega sõita küll.
Endal oli juhus, kus kits tormas Hondale küljele pihta, mõlkides esitiiva ja ukse vahe. Hullem juhus oli, kui samas kohas varasel tunnil kits jõudis mu bussi eest napilt läbi, et jääda minust samal ajal möödasõitu sooritava sõiduauto alla...
Kunagi tuttav näitas põdra hambajälgi Ziguli katuseservas...algasid kriipsud kusagilt ukseposti kohalt. Lisaks mõlkis tagatiib.

Tervitab Veteran.
Vasta
#15

Endal on ptüi-ptüi-ptüi hästi läinud. Skoor on 1 jänes ja 1 kajakas. Kajakas lõhkus minu esimesel autol iluvõre nurga just parempoolse laterna juures. Asi juhtus asulast läbi sõites 50km/h ja päise päeva ajal. Arvas rajakas vist et teeb mulle napikat ja lendab eest läbi!
Jänes tuli pimedal maanteel vasakult metsa alt nagu valge jutt. Jõudsin ainult rooliga jõnksu teha, nii et põrkeraua asemel lajatas tagarattasse ja lendas arvatavasti metsa alla. Ei läinud pimedasse otsima ka. Hea et ma jõnksu liiga ägedat ei teinud ja ise puusse ei sõitnud, talvine aeg oli...
Kaubikul hüppas kits pimedas nii lähedalt eest läbi, et stangenurk silitas sabakarvu.
Kõige rohkem loomi tee peal olen vaiksel suveööl näinud Saaremaal kõrvalteedel. Metssiga, rebasepere ja vähemalt iga 5km tagant kits. Tuli väga vaikselt sõita. Rebasepere taga tuli kahe autoga 5 min oodata, kuni kutsikad meie laternate valgel isu täis mängisid ja tee vabastasid. Smile
Ei kujuta ette et keegi meelega loomi alla ajaks. Kellel kaastunne puudubki, see hoiab vähemalt autot.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta
#16

Ise olen alla ajanud kaks kassi (üks jooksis kurvi peal kõrgest heinast otse rataste alla, sõbra kass oli, teine tuli pimedal maanteel teepiirde alt. See viimane võis ka väike koer olla, ei hakanud pimedas otsima minema), Ühe kajaka (lendas Jõelähtmel maanteekiirusel mulle esiklaasi kohale vastu "piruka" konginurka) ja ühe pardipere. See viimane toob siiamaani kehva tunde kui tagasi mõtlen sellele. Kahjuks polnud ka tookord aega reageerida.

Aga üldiselt mõtlen ma sedamoodi, et kui on võimalik tõestada (adekvaatsete tunnistajate abiga või kuidas iganes) autojuhi sihilikku tegutsemist looma allaajamisel, siis... no auto kui kuriteo sooritamise vahend tuleks igal juhul konfiskeerida, rääkimata siis muudest karistustest. Seda muidugi ainult konkreetselt tõestatud süü puhul.

Aga allaaetud väikeloomade korjuseid on meie teedel igatahes tunduvalt vähem kui näiteks Rootsis. Ei tea, kas meil koristatakse teid rohkem või milles asi, kuid allaaetud loomi näeb võrreldes naabritega harva. Seda hoolimata igasugustest loomatõrjeaedadest ja -tunnelitest. Ehk on asi selles, et meie puulehti sööma harjunud lapsed ei põlga roadkill'igi grilli peale visata Big Grin
Vasta
#17

Eelpool mainitud hanedega tuli meelde jutt nõuka ajast, Venemaa avarustelt, kus üks noor sohver suure krusaga külast läbi sõites hane alla ajas. Poiss läks ähmi täis ja jäi lolli peaga seisama, et vaadata mis nüüd saab.
Suurt õnnetust nägi aga pealt hane peremees, kes kohe kirve haaras ja auto juurde tormas. Pikemalt mõtlemata võttis mees hoogu ja üritas kirvest auto esikummi lüüa. Kirves aga kummi sisse ei läinud ja põrkas sealt tagasi ja otse kirvesilmaga mehele otsaette. Saadud löök võttis ka peremehe hane kõrvale pikali, mispeale noor sohver arvas küll viimane aeg olevat sündmuskohast lahkumiseks. Big Grin
Selline lugu siis vabaltpeetavatest loomadest lindudest, mis absoluutsele tõele kindlasti ei pretendeeri.
Vasta
#18

Kass kassiks aga mul oli jawaga alla sekundi aega: Ees läks jawa ja minul jawa. Ikka järgi ja mööda! Olin peaegu kõrval, kui see tagasi-kõrvale vaatamata hakkab vasakule pöörama. Kaks võimalust- kas jätan ratta ja ise üles, kerasse või rammin. Siiski jõudsin mõelda, kuis omal pehmem... Kui teisest elektrikarjuse traadist pinn läbi sõitsin(piduripedaal oli kuskil all sõlmes) sain aru et olen vähemalt elus. Tol sõbral oli ka hästi läinud- ise juba püsti, korjas tuuleklaasi, sumbuteid ja punaseid vidinaid teelt... Kasahstanis jäi reamees Orgus Reinul siga Zil 151 keskmise silla ratta alla. Sai pidama, siga lõugab kahe rattapaari vahel. Rein vaatas, sügas lõuga, lausus "ah huli ani guljajut zdes " ja uuesti käik sisse. Seakisa vaikis... Teenistuse lõpuni sai Rein meilt nimeks Ah-Huli (1967a). Ühed loomad kaovad( siilid, tuhkrud, kärnkonnad), teised asemele(kährik, rebane). Kobras on vist ainuke, kes kuidagi teele ei satu. Kas keegi on veel kiivitajapoega vudimas näinud? Ka kaob, kured hävitavad.
Vasta
#19

Mina olen oma lühikese eluea ajal täheldanud seda, et teedel hulkuvad koduloomad on tihtipeale ühed ja samad. Mõnda koeraomanikku ei kõiguta külarahva manitsemine: "Palun hoia oma koer sõiduteest eemal!" Sellised loomaomanikud väidavad, et nende koer ei tee kellelegi kurja, ei jookse auto ette ega aja taga jalgrattureid.....ta on ju sõbralik. Mäletan, et lapsepõlves sai selliste lahtiste koerte eest jalgrattaga hirmuga põgenetud või rattaraami taha peitu poetud. Üleeelmine nädal sai üks sellise ükskõikse omaniku koer mu baierlaselt löögi, seda külavahel, kus kiirus oli 40- 50. Tee ääres on tihe hekk ja koer lihtsalt sööstis mulle selle varjust ette. Koer kõndis ise aeda tagasi. Minu kahjudeks olid: katkine udutuli (ca 35 eurot, mõrades stange, halb enesetunne ja omanikku ükskõiksus. See on olnud seni mu ainuke kokkupõrge loomadega (no paar varblast on ka esiklaasi lennanud). Teel olevatest konnadest üritan võimalikult vähemõrvalikult üle sõita. Kui teel seisab mõni elegantne lind nagu näiteks toonekurg, mõni kakuline või kull või luik, siis sõidan kasvõi kraavi aga sellistele olenditele südametunnistus otsa ei luba sõita. Eelmisel nädalavahetusel oli üks põhurull ka teepeale kõndinud keset ööd.
Vasta
#20

No näed,olekski meelest läinud....
Sõitsin Viljandimaal Nõmme-Loodi teel Pombre talu juurest mööda. Lasin oma Minskiga 70 -ga ja talu juures näen,et koer ilmub nukatagant välja. Sain veel natuke hoo maha ja matsti suure hundikoeraga kokku. Lendasin kohe käbla,nii et külili maha ja nina vasta kruusa. Koer sai sihukese litaka,et pani vingudes minema. Rohkem enam ei näinudki... Endal uus valge kilejope katki,sumbutaja klamber(see mis hoiab sumpsi leegitoru ümber kinni) sirge....lenks kõver ja siduri heebel katki. Ise sain siis ka nihukese matsu,et õlg oli valus. Hetkeks võttis südame ka pahaks,kui püsti tõusin. Sai siis õhtal kiirabi vastavõttu mindud. Õnneks olid luud-kondid terved ja muud viga polnud. Nädala käisin õlg valus ja selg küürus.
Helistasin veel politseisse ka,kuid mingit tolku polnud....Mis ikka teha. Hea et hing sees ja kõik korras. Koera saatus jättis mind sellel hetkel täiesti külmaks.....
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne