[mossepower]

Aastaid tagasi Viljandi mnt-l jooksis mulle mingi väike tuust ette. 90-100 km/h, nii äkitselt, et mitte midagi teha ei jõudnud. Jäin seisma vaatasin, et stange ja logar veits segi. Auto eelmine omanik oli sama nurgaga kitsele pihta saanud, nii et see nurk vajas niikuinii tegemist. Omanik mingi vanamees, korjas oma koera kokku ja kadus kiiresti kuhugi kõrvalteele ära. Ei hakanud vanameest taga ka ajama, et remondiraha saada, sest niikuinii vajas see koht remonti.
Oleks aga auto esiots enne terve olnud poleks asja kindlasti nii jätnud. Mingi hooletu omaniku pärast peaks oma autot ise ja oma kuludega parandama, lisaks mul 3 tunnistajat ka veel autos.

Samas, siin räägitakse, et Eesti teed roadkillidest puhtad. Soovitaks sügisel teatud ajavahemikus(rebaste jooksuaeg vms.) Tartu-Viljandi vahet sõita. Kõige rohkem sai vist ühekorra kokku loetud ca. 10+ allaaetud rebast selle 78 km peale. Nagu autokoolis slaalom aint, et torbikute asemel on rebased.

[-maukar-]

Aastaid tagasi Viljandi mnt-l jooksis mulle mingi väike tuust ette. 90-100 km/h, nii äkitselt, et mitte midagi teha ei jõudnud. Jäin seisma vaatasin, et stange ja logar veits segi. Auto eelmine omanik oli sama nurgaga kitsele pihta saanud, nii et see nurk vajas niikuinii tegemist. Omanik mingi vanamees, korjas oma koera kokku ja kadus kiiresti kuhugi kõrvalteele ära. Ei hakanud vanameest taga ka ajama, et remondiraha saada, sest niikuinii vajas see koht remonti.
Oleks aga auto esiots enne terve olnud poleks asja kindlasti nii jätnud. Mingi hooletu omaniku pärast peaks oma autot ise ja oma kuludega parandama, lisaks mul 3 tunnistajat ka veel autos.

Samas, siin räägitakse, et Eesti teed roadkillidest puhtad. Soovitaks sügisel teatud ajavahemikus(rebaste jooksuaeg vms.) Tartu-Viljandi vahet sõita. Kõige rohkem sai vist ühekorra kokku loetud ca. 10+ allaaetud rebast selle 78 km peale. Nagu autokoolis slaalom aint, et torbikute asemel on rebased.

Kevadeti on vast ikka jooksuajad, sügiseti ema ajab kutsikad oma elu peale, need on veel ullikesed ja ei oska maanteel ja autodest ohtu näha, seega jah kevad ja sügis kõige ohtlikumad ajad... Ja see pole nii ainult rebastega vaid kogu Eestimaa faunaga, kes vähegi liigub ja keda arvuliselt rohkem on.

Maukar

[v6sa]

Huvitav on lugeda, kuidas kõik lubavad kraavi keerata, kui looma näevad... Mina ei pea seda käitumist mõistlikuks. Jah, ettevaatamatult elu võtmist ma muidugi väldin, kuid jänese või kähriku pärast ma küll ennast ja teisi ohustama ei hakka. Ainus, kelle pärast ma seda kaalun, on põder. Ning just irooniana ei olnud mul talvel põdraga kohtudes võimalik kraavi keerata, kuna jäätunud vall lihtsalt ei lasknud autot teelt minema

Tegelikkuses pannakse külma näoga üle ja jäetakse laip vedelema. Vat see on asi, mis mulle pähe ei mahu. Sa võtad hinge ja ei vaevu isegi oma tegevuse eest vastutama nii palju, et seisma jääda ja vaadata, mis teha annab. Enamasti küll muud ei anna, kui halastav haamrilöök... Samas ei ole midagi imestada - praegu kasvatatakse lapsi ju teadmisega, et metsloomad on kurjad. Ise kasvatame kurjust ja süüdimatust ja pärast imestame, kust breivikud tulevad...

Ma saan aru, kui pisike blondiinist biskviidihiireke ajab kogemata alla suure hundikoer või metskitse - OK, seal tõepoolest ise midagi teha ei ole mõistlik - võib viga saada. Aga seisma jääda ja abi kutsuda ei takista ka see. Aga ei, külmalt pannakse edasi ja jäetakse vigastatud loom teistele leida... Võrdlus torbikutega oli küll küüniline, kuid iseenesest õige - on kohti, kus tõepoolest tuleb teiste ignorantsuse ja süüdimatuse pärast laipade vahel slaalomit sõita. See teeb kurvaks ja tigedaks - inimeste küünilisus ja vastutamatus.

Ma tõepoolest ei jää seisma, et kellegi teise prügi teelt koristada, kui see just ohtlik pole. Aga oma laibad (neid ikka tuleb, kahjuks) olen kõik ise metsa tagasi viinud. Küll seal loodus korraldab kohased matused.

Mis aga puutub sellesse, et riik õiguste korral on metslooma peremees ja kohustuste puhul ei, siis natuke imelik on see küll. Õiglasem oleks, kui riik maksaks metslooma avariikahjud kinni. Samuti maksab LKF ju tuvastamata (või kindlustuseta ) auto tekitatud kahjud.

[Tegelane5]

v6sa, ma kardan et see tooks kaasa selliseid tonte, kes meelega loomale otsa sõidaks, et kriibitud stange riigi kulul värvida saaks.

[-maukar-]

Loomaga avarii tehes tuleb helistada Keskonnainspektsiooni numbril 1313(oli vist see nr) ja sinna teada anda. Inspektsioonil on kontaktid kohaliku jahiseltsiga, kelle kohustus on siis hukkunud loom ka koristada. Kui ei helistata, siis ka ei koristada.

[aavu]

Loomaga avarii tehes tuleb helistada Keskonnainspektsiooni numbril 1313(oli vist see nr) ja sinna teada anda. Inspektsioonil on kontaktid kohaliku jahiseltsiga, kelle kohustus on siis hukkunud loom ka koristada. Kui ei helistata, siis ka ei koristada.

Kõik, mis on teedel-tänavatel liiklust takistav ja ohtlik (puud, el liinid, suuremad loomad, koormast pudenenud asjad jne) on parem helistada 112. Reageerimisaeg on lühem. Tavaliselt juhtuvad sellised asjad öösel pimedas ja keskonnamehed magavad. Päästeauto sõidab igal ajal välja ja kui oma jõud üle ei käi, vähemalt tähistavad ära või suunavad politsei abil liikluse ringi. Muidugi ei käi sinna alla pisiksed linnud-loomad. Neid saab ise teelt eemaldada ja teatada laiba asukoht.
Teemakohast. GAZ51 kongiga, järelkäruga, mõlemad kaupa täis. Lörtsisadu, vaevaliselt pühib klaasipuhasti, kui raske veo pealt gaasi üles lased. Miski põhuhunnik lume all paistab teel, ometi vajutasin pidurit mingi instinkti mõjul. Jäin kõrvale seisma ja teel magas joodik, lund täis tuisanud. Vastutulnud moskvitsi juhiga vedasime ta kraavi, sest ärgata ta ei tahtnud. Sinna jäi ja ma olin ikka nii vihane, et oleks talle paraja koslepi ka andnud kui ta oleks sellest aru saanud. Aasta võis olla 74 või sinna kanti.

[Tift]

ok, minu juhtumid - 87 a. Liikusin hommikuhämaruses oma piimapütiga Alatskivilt Tartu poole. Kuskil Koosa kandis nägin kaugel eemal kitserühma üle tee liikumas. Läksid üle tee ja asi korras, mul läks selle kohani jõudmiseks minut või paar. Äkki ilmus täpselt nina ette kits. Kõllap jäi teistest hiljemaks tulema. Pidasin kinni, ise kah ähmi täis ja käed värisesid, et mis nüüd edasi. Gaz.53.l kannel kah nats mölkis.. Siis tuli Tartu poolt zigul haagisega. Pidas kinni, mees tuli ligi ja nähes surnd kitse, ütles, et ära muretse, ma jahimees, viskas korjuse haagisesse ja läinud ta oligi .
Teine juhtum sama masinaga oli Põlvast otse Läänistesse tulles, seal sihuke käänuline kruusatee, talude vahel läbi, Ahjalt saab alguse. Ühel talul oli otse tee ääres hästi kõrge kuusehekk, hekis sees aga paar ava liikumise jaoks. No kruusateel eriti ei kihuta ka, mingi 50-60 oli sees. Äkitselt lendas hekiaugust väljha hundikoer ja otse esisilla alla. Kostis hirmus kolin... Eks ta läks otsejoones sildade alt läbi. Peeglisse vaadates nägin vaid liikumatut laipa ...
Kolmas juhtum oli Ahjalt Taevaskojasse viival teel, kohe alguses.. krt, ma sõitsin sealt kah esimest korda ja kohe ühe käänu tagant tuli ette sihuke situatsioon - paremal pool talumaja, tee ääres seisis kukk, vasakul pool aga kari kanu... Kukk, sinder vist kukkus kirema ja kanad otse masina eest üle tee siblima. Noh, mul pütt piima täis ja kus sa siin pidurdad plokki, lähed veel ise kraavi.. Üles kerkis sulepilv ja see pere sai sel õhtul kanasuppi..
Neljas juhtum oli kass kuskil Lätis vist. Sõitsin üle silla, teisel pool silda kargas sillaposti juurest kass otse Jumperi esinumbrisse, käis litakas ja väike kogu lendas kraavi..
Kui aastas sõidad läbi igasusgustel teedel, ütleme 70 tuhat või rohkem, siis krt, neid juhtumeid koguneb nii päris palju, tundub, nagu oleks miski maanteemõrtsukas.. kui kokku võtta niimoodi. Pärast juhtumit on pikka aega päris fekaal tunne, jõllitad ette ja kahele poole ning üritad aru saada, mis plaanid jumalal on sinuga edaspidi ..
Kaks päeva tagasi ida-Virumaal kuskil Tudulinna kandis lendas võsast välja mingi tomp, ei old väike lind, midagi nurmkana moodi vms. tuli madalalt ja otse vastu põrkerauda. Käis Pots! ja surnd ta oligi.. No mis neild loomadel-lindudel viga on ?!
Ükskord, sel korral istusin kõrvalistmel, tulles Elvast Tartu poole, Tõravere juures lendas üle tee igavese vingaaliga kass ja otse 08-sa esiratta alla. Kiirus oli 90... Nagu üle tellise oleks sõitnud...
Neid, kes on rataste alt pääsenud, ei jõuaks üles lugedagi. Kõige vahvam oli üks kitsepreili Pikasilla kandis, tulin öösel üle silla ja pärast silda silkas üks tegelane otse Berlingo nina eest teele. Mu kiirus oli kuskil 5-10 km/h. Võtsin pidurdades paremale, kuid vasaku esitiivaga sai see tegelane väikse patsu vastu tagakintsu. Ega see teda ehmatanud! Seisatas, vaatas oma niiskete silmadega Berlingo esilaternaid ja siis vopsas võsasse . No nüid on kõik ära räägitud, nagu pihil oleks käinud.

[metsakohin]

Oli täna kontakt musta krantsiga. Juba kaugelt nägin, jalutab teine tee servas, ilma mõtlemata lasin jala lõdvaks. Mida lähemale jõudsin, seda rohkem asfalti krantsil käpade alla jäi, vajutasin kergelt pidurit - krants hoiab juba telgjoone ligi, vajutan tugevamalt - krants tuleb minu sõidusuunda, vajutan juba tõsiselt ja saan auto seisma - krants põrutab koonuga vastu esiust. No küll ehmatas, põrutas otsejoones kodu poole tagasi, õnneks vastutulijatest jäi ta puutumata.
Ei tea, kas oli kurt ja pime, tuli nagu laksu all narkar.

[Mossemees]

Omal pole veel olnud juhust ühtegi elukat alla ajada, aga känguruga oli üks väga near miss küll, peale mida sai esimesel võimalusel oma autot natuke upgradetud:

Ma ei saa aru, miks Eestis need kängururauad nii hirmus keelatud on? Siin Aussis on need paljudel autodel, sh. ka täiesti tavalistel sõiduautodel, mitte ainult maasturitel ja no ei vedele jalakäijate laibad hunnikutes tee ääres. Eestis aga põhjendatakse nende mittelubamist jalakäijate ohutusega ??? Minu arvates on ehk pigem just täpselt vastupidi. Kui jalakäija astubki läheneva auto ette ja siiski märkab lähenevat sõidukit sekundi murdosa enne kokkupõrget, siis on tal ju esimeseks (või viimaseks, kui soovite,) reaktsiooniks kusagilt kinni haarata. No aga auto esiosa küljes ei ole mitte mingit kohta, kust saaks kinni haarata. Roobar-ist aga saaks siiski kinni krabada ja ennast kapotile heita või vähemalt vältida päris ratta alla jäämist või õhulendu, mis lõpeb sageli peaga vastu maad lendamisega (seda muidugi vaid linnakiirusel, maanteekiirusel pole enam vahet, kas on rauad ees või mitte) Oli mul kunagi Eestis juhus, kus üks nii vast 5-6 aastane poisike jooksis tänava äärde pargitud autode vahelt ette. Mul õnneks kiirus väga suur polnud, vajutasin Mossel pidurid blokki ja sain pidama TÄPSELT viimasel sentimeetril. Siiamaani on silme ees selle lapse surmani hirmunud nägu, kui ta nägi autot kummide vilinal enda poole tulemas. Ta jäi lihtsalt täiesti abitult keset sõidurida seisma ja sirutas käed ette, vastu lähenevale autole, nagu need kaks väikest kätt suudaks seda ca. tonnist massi kinni pidada (kinni haarata poleks olnud mitte kusagilt)... Ja ma sain pidama nii täpselt, et poiss autolt lööki ei saanud, aga need väljasirutatud käed puudutasid kapoti esiserva ära. Vahtisime läbi esiklaasi mitu sekundit niimoodi tõtt. Ma ei läinud isegi autost välja, et poiss korralikult läbi noomida, sest juba tema näost oli näha see ehmatus, mis talle ilmselt alatiseks meelde jääb (ja tegelikult, tänu millele temast ilmselt tulevikus tubli ja korralik liikleja saab, tahaks vähemalt loota). Andsin vaid väikese törtsu signaali ja näitasin käega, et no lase nüüd jalga, mis sa ikka passid seal. Ja ta jooksiski minema, mina sõitsin edasi. Olnuks pidurdusmaa vaid pool meetrit pikem, saanuks lastearstid ühte väikest patsienti lappida...
Aga üks lõbusam lugu seoses auto ja metsloomaga kah, minu kadunud elukutselisest autojuhist isa memuaaridest. Aeg: '80 lõpu poole, tehnika: RAF 2203, koht: kusagil Lõuna-Eesti metsade vahel. Öine aeg ja sõit läks Lätist kodu poole. Bussis "veoseks" paras kamp suuremaid ja natuke väiksemaid ülemusi ja kuna kõvasti üle poole koduteest juba läbitud, siis oli see seltskond juba kah, kultuurselt öeldes, ülilõbusas tujus. Talvine aeg, tee libe ja jäine, metsavahel eriti üle 40-50 km/h sõita ei kannatanud. Ja kooserdas siis põder tee peale ette. Aga kiilasjää tõttu bussi päris pidama ei saanudki ja sõitnud nii kiirusel 20km/h vasakpoolse esinurgaga põdrale sisse. Tulemus: akna piilar veidi kõver, esiklaasis paar mõra ja põder nagu matsti tee peal pikali maas, ei liigutagi enam. Reisijad siis vaadanud seda pilti hetke ja juba olnud kellelgi nuga välja otsitud ja hea idee olemas, et oot-oot, mis siis on? Kohe läheme ja laseme vere välja ja... Isa küll hoiatas rooli tagnt, et pole see põder ilmselt nii surnud midagi ja ärgu keegi parem bussist välja mingu. Aga või keegi kuulas. Kuid niipea, kui uks pärani lükati ja esimene mees välja astus, kargas põder püsti, pasandas terve RAF-i külje täis ja jooksis metsa. Õnnelikult läks, sest too oli veel see n.ö. vana 2203, plekist stangedega. Hiljem, juba uue, alumiiniumist stangedega RAF-iga (see siit foorumistki läbi käinud, 024AAL) õnnestus papsil korra täiel kiirusel kitsele pihta saada. Tulemuseks vaid see, et numbrimärgi alumine serv oli nagu haamriga kaitseraua alla löödud ja karteri põhja all lipendas paar karvatuusti. Ikka hea kõva Nõukogude duralumiinium oli .

[Basilio]

Olen kuulnud teooriat, mille kohaselt suureneb (eriti pimedas) oht metsloomaga põkkuda teise auto taga sõites. Sama mõju on ka vastutuleval autol. Esimene auto pidavat looma hetkeks kurdiks ja pimedaks lööma ja siis süstib üle tee täpselt järgmise rataste alla. Olen pealt näinud mitut ja kogenud ise ühte "napikat" kitsega, mis justkui kinnitaks seda teooriat.
Mida härrased arvavad?

[taavi]

enda auto rataste alt pole konnast suuremaid elukaid läbi käinud. Aga tuttav ajas paar aastat tagasi hobuse alla (kallis loom, mingi võistlussportlane) ja ilma mingisuguse protsessimiseta maksis hobuseomanik auto kahjud kinni (hobu sai ka hukka). aga olen näinud ise, kuidas ports mingisuguseid lindusid minu ees autoteel enesetapu sooritavad, lendasid teised paarsada meetrit enne mind lihtsalt vastu asfaldit ülevalt alla, nii et sulgi lendas. Ma sõitsin laipadest ka omakorda üle. Sellised väiksed kuldnokasuurused linnud. Igaljuhul valin enne otsasõitmiseks looma, kui keeran teelt välja, põhjustades kannatusi kaasreisijatele. Aga see on teoorias nii, praktikat ma loodan mitte kogeda

[Basilio]

Igaljuhul valin enne otsasõitmiseks looma, kui keeran teelt välja, põhjustades kannatusi kaasreisijatele. Aga see on teoorias nii, praktikat ma loodan mitte kogeda

Vaat see ei ole minu arust päris nii, et keegi looma päästmiseks enda ja kaasreisijatega meelega puusse või põllule sõidaks. Loom võib teele ilmuda nii ootamatult, et teed ehmatusega rooliga instinktiivselt jõnksu, püüdes kokkupõrget vältida. Mõelda midagi ei jõua. Edasine sõltub sellest, kas auto peale jõnksu tee peale ja kontrollitavaks jääb või mitte. Asjale võib vürtsi lisada kurv, libe tee jne.

[pen.skar]

Kui ikka linnas vanamutikeste peal harjutada tuleb, siis maal eksimist ei ole... Koolipoisina jalgrattaga üks kukkus nii ees sirgeldama, et lõpptulemuseks istus mul kaksiratsa esirattal( sabinaga viskas orljonok mul keti maha, pidurita siis täislaksuga). Tsikliga olin rätsudega kõige rohkem hädas. Istub ööse teel, maastikuvärvi. Vahest jõuab enne lendu minna, vahest ei jõua... Ehmatab igal juhul do ponosa.

[nustu826]

Igaljuhul valin enne otsasõitmiseks looma, kui keeran teelt välja, põhjustades kannatusi kaasreisijatele. Aga see on teoorias nii, praktikat ma loodan mitte kogeda

Vaat see ei ole minu arust päris nii, et keegi looma päästmiseks enda ja kaasreisijatega meelega puusse või põllule sõidaks. Loom võib teele ilmuda nii ootamatult, et teed ehmatusega rooliga instinktiivselt jõnksu, püüdes kokkupõrget vältida. Mõelda midagi ei jõua. Edasine sõltub sellest, kas auto peale jõnksu tee peale ja kontrollitavaks jääb või mitte. Asjale võib vürtsi lisada kurv, libe tee jne.

Reaktsioon on see, mis tihtipeale õnnetusi loomadega tekitab. Mäletan aastaid tagasi kui veel koolis käisin, siis kodukandis oli sama lugu, et kass jooksis linnas autole ette. Juht muidugi püüdis otsasõitu(ilmselt ka ehmatus) vältida ja keeras järsku rooli. Kass küll pääses, aga õnnetuseks oli tee libe ja tulemuseks üle katuse mahakandmisele auto ja noor juht ning väikelaps(oli vist 3 - 4a) vigastatuna haiglasse. Justnimelt ehmatus on see, mis sunnib ümberpõiget tegema. Kiiruseks oli kuskil 40 - 50kmh vahel

Pärast räägiti mitmel pool, et no mida kuradit, ajanud siis alla see kass, sitta temaga. Loomulikult, ka mina olen selle poolt et kui valida kass või inimene, siis peaks ikkagi inimese poolele kaalukauss jääma, aga no mida sa teed. Sul on reageerimiseks alla poole sekundi ja sa käitud nii nagu peab - ehk siis üritad igal juhul otsasõitu vältida...

[zazik]

Tegelikult peab õppima neid reaktsioone tapma. Väikeloomadele on suhteliselt võimalik mittereageerida, kui nad just klaasi ei hüppa (sellele reageerib vist ka kõige kogenum juht).

Kuskilt on meelde jäänud, et Soomes või mõnes taolises põhjamaariigis pidi lausa liikluseeskirja punkt keelama kitsest või põhjapõdrast väiksema looma peale reageerimise vms. Võib olla ka külajutt.

Päevasel ajal on keerulisem, öisel teel sõites mõtled loomade peale rohkem, seetõttu ka reageerida (või reageerimata jätta) lihtsam. Keskendumise küsimus.

[Talupoeg taluja]

Seda olen kuulnud vanematelt härrasmeestelt,kes on õpetanud,et kui on võimalik,mööduda teelejooksnud metsloomast tagantpoolt.

[pen.skar]

Ei läinud õnneks: