[oltsberg]

Heietuste ja teoreetiliste targutuste (mida mul on veel küllaga varuks) sekka üks praktiline küsimus.

Sarviku korpus vajab värvimiseelset puhastamist. Materjali ja väljanägemise kohta pilt:
   
Kui keegi nüüd ütleb, et ilus ja puhas ju, siis teadmiseks, et see pilt pärineb aastast 2014 ja Kuta ehitamisest. Kahjuks ei mäleta, kuidas tookord puhtaks sain  Vist ainult värvisurma kasutades... "Uue" sarviku puhul sai värv samuti ärastatud värvisurmaga, aga igalt poolt seda kätte ei saa, pealegi on alumiinim kohati ka kergelt "ussitama" läinud. Ja lisaks olen vahepealsete aastatega targemaks ja nõudlikumaks muutunud.

Vestlesin ühe pritsimehega. Tema ütles, et teha tuleks peenliivaga, velgi ju tehakse... Aga mina veidi skeptiline, igasugune liiv alumiinumi jaoks vist pisut ränk. Ei tahaks asja väga "karvaseks" ajada.

Palun tarkade klubi arvamust.

[MeelisV]

Ma laseks soodapritsiga teha.

[qwerty009]

Kui soovid, et värv hästi nakkuks, siis peenliiv parim valik. Karvane ei jää midagi, sama sile lihtsalt matt. Peenliiva all pean silmas 0-0,5mm fraktsiooniga liiva või klaasipuru.

[ronny25]

Peenliiv sobib väga hästi, kui seda normaalses koguses lasta. Mul teeb õhku mingi hiinakas, ca 650 liitrit minutis ja ca 5-6 bari juures puhastan. Selliste asjade jaoks ideaalne, pulbervärvitud valukaga jääb hätta. Liiv mul mingi ehituspoe kõige peenem

[oltsberg]

Tänan härraseid arvamuste avaldamise eest!

Sooda jääb ilmselt lahjaks (põgusad kodused kogemused "laste" pritsiga alumiiniumkorpusega elektrimootori puhastamisel). Pealegi tuleb peale pritsimist siis pinda hoolikalt happega neutraliseerida. Siinsamas foorumiski on mainitud, et mõned maalrid soodaga tehtud autot tööse ei võta.

Muide, juba möödunud suvel oleksin peaaegu sarviku soodameeste juurde tirinud. Tuttav tahtis mingit hoonet puhastada, pidi pritsimehed kohale kutsuma, aga murdis käeluu ja sinna see asi jäi...

Eks siis tuleb poest peenikest liiva osta, tuleb ressursse (aeg, raha) rehkendades kõige optimaalsem.

Natuke OTd ka.

Ühe muu alumiiniumi puhastamise raames, kus pind peab jääma haljas, soetasin sellise kanistri ehk klaaskuulid:
   
Tulemus:
   
Täitsa nitsevoo! Ka terasdetailide pealt näris väiksema rooste ilusti maha. Töö tehtud eelmainitud "laste" soodapritsiga Sarviku kontekstis oleks kah täitsa hea, ainult et kalliks läheb   Klaasipuru oleks ilmselt nõks parem, aga taas kisub kalliks. Nii et jõuamegi ringiga peenliivani välja.

P.S: mitte ei taipa, miks juba mitmendat korda pilt "külili" vajub

[oltsberg]

Veidi veel pritsiheietusi.

Kuna oli vaja liivaprits tööle panna, sai katsetuseks ette võetud ka üks alumiiniumpada.
   
Nagu pildiltki (õnneks!) näha, tulemus üsna räigelt kare. Liiv pärit Piusast, tundus mitmesuguse suurusega terasid olevat, mina neid mõõta ei oska   Siinkohal meenus vanaema pajatus kirikuõpetajast, kes olevat jutluse ajal öelnud: "See maakera, kui liivatera on imelik ja ümarik kui hobese pääluu."
Katsetus soodaga:
   
Tunduvalt mahedam. Sai katsetatud ka sarviku peal, aga sooda ei teinud talle praktiliselt mitte midagi   Kange himu on klaasipuru ära proovida

[oltsberg]

Natuke võrdlevat anatoomiat...

Kuta poolteljelaagri stopperrõnga soon
Mis jama selline kehvake soon põhjustas, on kirjas eespool postituses #372

Sinjooride tehtud soon:
   
Ja üleüldse on GNSV töökvaliteet sinjooride hale vari. Keermestatud ava Goldoni käigukasti vaheseinas:
   
Kutal on seal lihtsalt ava, keeret ei ole viitsitud keerata. Keerme mõte on minuarust see, et sinna keeratava poldi abil on võimalik primaarvõlli välja pressida. Alternatiiv: korpuse tagumine osa tühjaks (pudinad jäävad ette) ja toksi pulgaga. Pildike eestpoolt
Paremal ülal näeme miinuspeaga stopperkruvi, sinjoorid kasutasid sisekuuskantpead. Paremal olev üksik hammasratas pöörleb Goldonil pronkspuksil. Puksi näitab ka Kutaisi kataloog, aga ähmaselt meenub, et Kuta puhul sai sinna pandud nõellaager. Ei viitsi lihtsalt teadasaamiseks lahti ka võtta.

Kutaisi käigukasti ülemise võlli laager:
   
Sama asi Goldonil:
   
Pangem tähele, et sinjoorid on viitsinud hammasrattale augud "närida", seltsimehed mitte. Et milles siis laagrite puhul vahe on? Goldoni:
   
Kutaisi:
   
Ehk siis millalgi peale 1984 on sinjoorid konstruktsiooni muutnud (kataloogis figureeriv 03.1984 võiks ju tähendada dateeringut?) Goldonil on siis laager 6301 2RS 12x37x12 ja Kutaisil 180203 17x40x12. Pole päris võimatu, et Gruusia insenerid tegid iseseisvalt sellise ratsi, aga pigem siiski võeti eeskuju sinjooride vastavast muudatusest. Tegelikult olen ka kusagil kaugel eespool  sellele erinevusele juba viidanud.

Tagumise laagriga veel huvitavam lugu. Kutaisi:
   
Nõukogude originaali järgi ostetud SKF. Meenub, et "alasti" varianti pakkuda ei olnud (oli 2RS) ja seetõttu kakkusin kummikatted maha ja pesin määrde välja.
Goldoni laager:
   
   
Markeering:
   

[oltsberg]

Originaalkonstruktsiooni pilastades aga jätkusuutlikkuse peale mõeldes sai sisse viidud järgmine modifikatsioon:
   
Ehk siis puuritud-keermestatud avad stopperkruvide jaoks. Asja mõte elimineerida lõtk rummu ja pooltelje vahel. Kui see tekkib, on rummuga varsti finito ja suvaline külasepp tõstab käed abitult püsti. Avad ei saanud küll võrdselt 120 kraadi taha, sest nuutide arv 19 ei jagu kolmega, ja sihtida tuli soone põhja.

Tegelikult on lõtku seisukohalt väga tähtsad detailid need plaadikesed, jooksulaiuse reguleerimise poldipea seisukord ja vastavad vaheseibid. Kui need lappama lähevad, on kulumine progresseruv ja hävinguga lõppev. Nii et stopperkruvid on lisagarantiiks.

Finišini ei olegi palju jäänud: tuleb ära oodata pakk Sloveeniast, teha Saksamaale tellimus, asjad puhtaks pritsida ja värvida, mõelda, mida teha velgede ja rehvidega ning siis võibki hakata kokku kruvima

EDIT: Küll võib üks inimene ikka paras m*nn olla   Puurisin teisele rummule 2 auku ära ja kolmandat alustades vaatasin, et augud nagu kahtlaselt suured. Ja et puurikarbis on 5,5 puuri auk tühi, aga 5,0 istub ilusti omal kohal   Ehk siis korrektse M6 keerme tekitamine läks untsu. Tuleb vist M8 peale ümber teha.

[oltsberg]

Küll on ikka hull lugu, kui inimesel käivad peal igasugu zajoobid  

Jõllitasin andunult Kutaisi originaalkäru rattaid ja peas süttis lambike. Kas äkki on võimalik laiem velg kokku kombineerida? Keskava ja poldivalem on samad.

Kutaisi originaalvelg:
   
Pangem tähele, millises V-kujulises ruumis sisekumm peab oma elu elama.
Käru velg:
   
Kombinatsioon käru ja Kuta originaalveljest:
   
Pildi rakursi ja varju tõttu ei saa olukorrast õiget sotti, aga vaatame kahte eelmist pilti ja proovime need mõttes kokku panna. Et mida sisekumm sellises "praos" elamisest arvab?

Velgede laiuste rida (välisservast välisservani):

Kuta: 105mm (4.00 rehv)

Kombinatsioon: 120mm (peaks "kannatama" ka 5.00 rehvi.)

Käru: 130mm (5.00 rehv)

Aga nii või teisiti eksisteerib üks probleem - kuidas saada puhtaks ja värvida selline "õõnsus":
   
Tehases oli omal ajal lihtne: keevitustsehhist tulnud veljepoolik kasteti ilmselt värvivanni (krunti pole kasutatud, ainult kattevärv) ja mis temast 30...40 aata pärast saab, ei olnud kellegi asi.

Kas keegi oskab mingit soovitust anda? Või on korrektse lähenemise puhul ainus tee keevitusõmblused lahti lõigata, liivapritsida, värvida, kokku keevitada ja keevituskohad uuesti värvida?
Sama veljepoole teine külg. Keevituskvaliteedi põhjal võib kindlalt väita, et seltsimeeste, mitte sinjooride kätetöö.
   

[oltsberg]

Veljeteema jätkuks pilt siitsamast eelmiselt leheküljelt
Mis on "valesti"? Velg on ühes tükis, poolitada ei saa. Kuna kättesaadavad materjalid ei näita, et Goldoni oleks kasutanud poolitatavaid velgi, siis tuleb järeldada, et pildil olevale Goldoisile või Kutadonile on paigaldatud Goldoni veljed. Järelikult on poolitatavad veljed Kutaisi inseneride leiutis. Rehvivahetaja seisukohalt polegi ju paha, venekeelset "oskussõnastikku" kulub vähem

Uurisin nii välis- kui ka sisekumme, et äkki leiab mingi dateeringu. 1989 valmistatud Kuta all oli selline:
   
Kõik selge: valmistatud aprillis 1989.
Aga mida võib välja lugeda siit?
   
   
Punane lapakas võiks tähistada aastat ja numbrid 6 (või 9) ja 27 nädalat?

Kas keegi teab midagi täpsemalt?

[oltsberg]

Eile toimus antud teema vallas tervelt kaks arengut. Sain tsinkimisest pudinad kätte
Enamik neist võtab koha sisse sarviku küljes. Teiseks saabus pakike Sloveeniast:
   
Selline koht
Kõigepealt tuli koodi järgi jupp välja otsida ja hinnapäring teha, määrates ka koguse. Isegi pühapäeva hommikul saabusid vastused üllatavalt ruttu. Siis tuli vastu kirjutada, et jah, soovin tellida, palun saatke arve, aadress on Purjapini tn 1   (Võru inimestele tuttav nali.) Saivad inglise keelest aru küll, arve oli kahes keeles. Ja sloveeni keel on sarnane vene keelega, ainult et nemetskite bukvadega. Mis oli karul kõhus:
   
Pooltelje kantoss, sidurikoja kork ja jooksulaiuse reguleerimispolte "ahistavad" plaadid. Koos saatmiskuluga tegelikult üsna kallis lõbu. Jah, aga alternatiivid?

Tegelikult käisin nende plaadikestega ka Lepatehnika ukse taga, aga neil oli puhkus. Samas kahtlane, kas nad oleksid asjad odavamalt valmis nikerdanud, pigem vastupidi.

[oltsberg]

Taaskord sai mõistus otsa ja pidasin vajalikuks heade kaasfoorumlaste poole pöörduda.

Kuidas ja millega täita sellised kraatrid:
   

Rumal külamehearu jõudis järgmiste variantideni:

*Pahtel. Vist kõige muretum ja valutum. Samas on kuidagi pentsik pahtliga (sarv)traktori kallale minna... Kui nüüd kuskil peaks maa värisema hakkama, on see sellest, et vanad traktoristid-kolhoosnikud loevad seda ja hakkavad üksteise võidu hauas rähklema

*Keretina. Ikkagi metall, aga pahupoole kohta olen kunagi siin foorumis ka mõtteid vahetanud. Märksõna: metallide pingerida.

*Keevitamine. Teatud mõttes kõige parem, puuduv ferrum saab asendatud ligilähedase materjaliga. Aga see jurtsutamine ja hilisem lihvimine on üks aeganõudev ja parajalt õudne matj tvoju

* "100 kihti" (epo)krunti, ehk niikaua kiht-kihi haaval värvida ja lihvida, kuni hea saab.

Ehk on veel midagi, mille peale rumal külamehemõistus ei tule?

[deus]

Ilu jaoks pahtliga, endale tehes keevitaks.

[v6sa]

Kas sel "kraatrite täitmisel" on peale esteetika veel mõni ülesanne?

Kui ei, siis ma värviks üle ja jätakski nii.

[oltsberg]

"Maaparandustööd" kraatrite kallal on ikkagi eeskätt esteetilise poole huvides. Eesmärk on "hall number", st mulje, et aparaat ei tulnud tehasest mitte 41 aastat tagasi, vaid näiteks üleeile. Ja kui kõrval on ilusad läikivad poldid ning kena sile värvkate, siis riivavad need kraatrid silma. Mingi taasakaal peaks nagu olema...

Samas on tänapäeva maailm ülemäära kaldu välise ilu suunas. Näiteks muruniiduk läigib pealtpoolt nagu must Volga, aga alt on sootuks värvimata Sisulise poole pealt võiks olla vastupidi, aga "keskmine blondiin", kes ei mõista muruniiduki altpoolt pesemise ja (talvise) konserveerimise vajadust, mõtleb pealtpoolt lohakalt värvitud niidukit nähes, et tegemist on praaktootega.

Mis puutub keevitamisse (ma ei oska isegi prognoosida mitme päeva töö see on ja milline on lõpptulemus), siis võib siin tekkida olukord, et välise ilu tagaajamine lõppeb funktsionaalsuse kadumisega. Ehk siis keevitamine tähendab ikkagi räiget temperatuurikõigutamist ja sellest tulenevaid "murumänge". Ja kas lõpptulemuseks ei või olla see, et teraspuks saab nagu ilus, kuid hakkab alumiiniumi sees logisema ning sisulises mõttes on asi pekki keeratud?

[deus]

Õiged mõtted sul, eriti seda musta numbri täiendust silmas pidades. Pahtel on kiireim ja turvalisim tee minna. Tänapäevased kahekomponendised autopahtlid on ikka üsna tugevad tükid, kui aluspind on hea kare, ei kuku ta sul kuhugi pärast.

[oltsberg]

Deutschland, Deutschland über alles!

Ehk siis saabus pakike Saksamaalt:
   
Trossikõri otsikud (mille olemasolu Eestis pole õnnestunud tuvastada) ja õiged tross ning kõri. Õiged selles mõttes, et mototehnika tross (mitte ehituspoest ostetu nagu Kutal kasutasin), 19 kiudu nagu ka originaalil. Samuti on kõri nagu originaal, sees on plastist sisetoru ja kõri on mähitud lindist, mitte ümara ristlõikega traadist. Otsikud on küll "valed": 2mm pikemad kui vaja ja auk on kah veidi liiga suur.

Huvitav on see, et Kutale valmistasin trossid vanade eeskujul, aga Goldoni originaaltrossidega võrreldes selgub, et Goldoni omad on veidi pikemad.

[oltsberg]

Vajalik on klaarida eelmise postituse võlg. Et kust need trossikomponendid pärinevad.  Äkki on kellelgi veel mingeid trossinduse värke vaja, mida Eestist ei leia. Valik on lai, saatekulu mõistlik, tarne kiire. Saksa postifirma suutis ööpäeva jooksul paki enda kaelast ära saada, pikem uinak tekkis Eestis.

https://www.bowdenzug24.com/en/

Tulles tagasi paar posti eespool esitletud kraatrite juurde. Algseisust pilti ei ole, aga ühe detaili puhul valisingi keevitamise ja käiamise:
   
Veelkord näeme, kui roostetav on sinjooride metall. Paar nädalat ei näppinud ja juba selline  

Keevitamine-käiamine ei vabastanud siiski vajadusest kasutada pahtlit. (Valisin alumiiniumpahtli.) Ka need kraatrid
said täidetud pahtliga. Ideaalse tulemuseni ei jõudnud (perfektne nikerdamine nõuab palju aega ja kannatust), aga tunduvalt viisakam sai asi küll.

Alumiiniumi peal sai ära proovitud pritsimine klaasipuruga, ja võib öelda, et just see on antud juhul kõige mõistlikum variant.

Nüüd on asjad nii kaugel, et peale rehvide/velgede ja oma laiskuse ei sega finišisse jõudmist enam miski

[oltsberg]

Natuke tegemistest, "puust" ja roheliseks  

Selline "jahu" (pärit Tööriistamarketist)
   
andis sellise tulemuse
   
Värvitava alumiiniumpinna jaoks igati optimaalne.

Paljas ihu sai ka riided selga:
   

Mnjah, ainult värvimisega läksid asjad parajalt nihu, pioneerieas tuli kah paremini välja

Esiteks selline asi, mida happekrundi kasutamisel pole kunagi kogenud: värvipiiskade asemel lendasid pinnale mitte ainult vedelad piisad vaid ka tahkemad tükid, justkui liivaterad. Varem olen seda kogenud ehituspoest ostetud laiatarbevärvide puhul.

Milles võib olla probleem?

Peale märg-märjale krundi pealekandmist ja kattevärvi segamise alustamist avastasin, et krundile oli trehvanud vale Viagra ehk siis kattevärvi kõvendi   Nüüd ei teagi, kas krunt üldse suvatsebki kõvaks minna või jääbki kattevärvi alla oma poolkõva elu elama...

[oltsberg]

Oh neid sinjoore küll... Peale puhastamist kaks kuud plastkarbis seisnud detailid:
   
Või on breiku (Brake Cleaner) selline puhastusvahend, mis ajab asjad rooste?

Roostet esines ka laagrivõrudel. Kõik laagrid SKF, valmistatud Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias. Just viimased olid roostes, seega sinjooridel mitteroostetavate asjade tegemisega mingi kamm...

Aga muidu on sinjoorid ikka hoolikad olnud. Distantsseibid olid ikka mõttega valitud ja oma kohal, mitte nagu Gruusia seltsimeestel, kes neid formaalselt/suvaliselt toppisid.

Nüüd näide GNSV töökultuurist:
   
Pildilt ei saa ilmselt arugi, aga vaaderpassi sihis on kilp keevitatud velje suhtes viltu, kõrguste vahe 8mm. Oh mis mõnus vinta-vänta   Arvestades sarviku liikumiskiirust, pole sel küll erilist tähtsust, aga töökultuuri ikkagi illustreerib. Teine velg oli vähe viisakam, sai pandud treipinki, et kilp lahti lõigasta. Aga taas asi üsna kõver ja lisaks keeldus treipink uskumast, et velg on ümmargune

Veljed on üldse praagid, ka ventiiliauk on vales kohas, mistõttu ei saa kasutada rattaballaste:
   
Ventiiliauk 60 (või 120) kraadi vales kohas, sest ballasti kuju ja kinnitusavade asukohad määravad, kus peaks ventiil olema:
   

Antud kontekstis pole küll oluline, aga veel üks näide Gruusia kvaliteedist, Kuta küljes olnud sarvekandur:
   
Vilunud silm märkab, et auk pole puuritud päris tsentrisse. Aga puur väljus detailist hoopis sellises kohas:
   

 

Ühesõnaga: töö velgede kohendamiseks käib, käiku läheb käruvelgede variant
Ainult et sellega on kah üks probleem. Nimelt on originaallaiusega velje puhul ette nähtud, et rattaballasti ots toetub kilbile:
   
Laiema velje korral jääb veidike puudu, võib hakata polte/kilpi väänama   Teisalt jääb ballasti laiem osa velje servale toetuma, polte kruttides saab kinni puua küll. Et siis võibolla polegi asi hull? Või oleks ikkagi mõistlikum ballasti kilbi poole jäävat osa kuidagi pikendada, näiteks kasutades sobivat torujuppi ?