[v6sa]

Sellistel libedatel päevadel nagu täna tuleks teid liivatada, mitte soolaga lollata.

Mille peale tõuseb nutt ja hala autode tuhmistuvate esitule"klaaside" ja värvi kaotavate laupade üle.

Midagi ei ole teha - meil tuleb ette talvi, kus teid lihtsalt ei olegi võimalik hoida jäävabadena. Või õigemini: nende jäävabana hoidmine maksab enam, kui raha kasutada on.

Mis muidugi ei tähenda kohe kuskiltotsast seda, et peaks nurisemata kannatama halvastitehtud sahamehetööd. Kõvadele nurisejatele soovitan soojalt: tehnika on praegu odav ja laenuraha palju saadaval. Soetage tehnika ja tehke paremini. KOV vaid rõõmustab, kui hankele tuleb uusi pakkujaid. Või arvate tõesti, et niigi ülesannetega koormatud väikese vallaviletsuse töötajaile meeldib Riigikontrollile seletusi treida järjekordse luhtunud hanke üle?

Pean siinkohal kiitma meie vallanurga lumelükkajat: Guno on alati enne minu hommikust tööleminekut ära käinud ja suutnud nigela tee täiesti sõidetavaks lükata. Pean täiesti loomulikuks, et tuisu ajal ei hakka ta peateelt vaid ühe pere pärast maha keerama enne, kui need on läbitavaks muudetud. Samas on ta tulnud, kui meil tõesti vajadus oli. Ma ei tea, kas Sa siinset foorumit loed, kuid aitäh!

Olles ise lükanud erineva tehnikaga, siis suurt vahet ei ole, kas see vagu on sisse lükatud või mitte. Sobivalt ballastitud traktori küljes oleva asjaliku sahaga saab alati laiemaks lükata, alamõõdulisega oled niikuinii jännis. Ning sulalumest lükatud tihe vall, mis on jõudnud juba läbi külmuda, tahab niikuinii buldooseritera, mitte lume kiirsahka saada.

Miks ma räägin ballastist: minu hübriidrussil on nüüd ees viltune sahk. Ristlaius 2,2 m, saha pikkus mööda tera 2,9. Ehk üsna harju keskmine. Traktor ise kaalub need tavalised 3 tonni, sahk nii pool tonni juurde, rippes olev kopp koos kettide jms käepärasega teised samapalju. Kokku tonni neli. Ning hoolimata vedavast esisillast oli pühapäevane raske sulalumi sedapalju äge vastane, et mitmed kohad tuli teha korduvate läbimitega - esiots lihtsalt surutakse vasakule. Kunagi ütles Soomes üks vana teedemees lükkamispriiboori eluskaalu kohta nii: tonn ristlaiuse vaksale ei jäta mõistusega juhti kuskil hätta, alla tonni jalale ei ole tuisu sisse asja... (vaks on jämedalt 12 cm, jalg 30)

Küll aga peab isetegevuslane meeles pidama, et oma rada lükates püsiks teel, mitte ei vingerdaks ühest teeäärest teise. Sahamees ei pruugi iga kivi ja ärauhutud truubinurka mäletada ja nii võib teene asemel hoopis karuteene teha, kui rada laiendav sahk end korraga kõhuli kivihunnikus või külili kraavis leiab. Palju meist ikka oma "tuttavat" koduteed sahamehele tähistama vaevuvad... Rääkimata "teekaunistuseks" paigaldatud munakivide talveks äraveeretamisest või vähemalt tähistamisest...