[v6sa]

Noori ei huvita autod täpselt senikaua, kui tekib pere, paar last, koer jne. Siis enam auto nii paha ei ole ja elektritõuks jääb üha rohkem seisma.

Asjakohane tähelepanek

Allolevat ei peaks siis lugema inimesed, kelle arvates on võimalikud lihtsad lahendused. Ärge raisake oma aega, liikuge edasi. See on lihtsalt üks mõttearendus, mis ei pretendeeri ei tõele ega nõustumisele.

Eks rohepööre on ka usuküsimus: mõned on maailmalõpuusuku, mõned kannavad rohe-rohelisi viigriprille. Looduses on enamasti küll nii, et elujõuline on vahepealne tee, mõlemad äärmused kaovad ajapikku. Ma ei näe ühtegi põhjust, kuidas senise arutu raiskamise või täieliku askeesi tee suudaksid olla pikas perspektiivis võimalikud. Ühel juhul keerame paari inimpõlvega maakera lihtsalt tuksi (eeldusel, et me oma arutus reisikihus kuskilt maailma pärapõrgust midagi reaalselt tapvat varem üles ei korja) ja teist vaba maailma tingimustes juhtuda ei lasta. See saaks juhtuda Põhja-Korea stiilis elukorralduse puhul, aga nii tuksis asjad veel ei ole. Kuigi - vaadates inimeste arutut toimetamist uue tehnoloogia kriitikavabal kasutuselevõtmisel pole seda kuigi keeruline teha. Ise anname infot oma toimetamiste kohta, ise usume meile ettesöödetud kallutatud materjali ja ise levitame seda oma kõlakojas. Vaatame või vaktsineerimise ümber keerlevat tralli ja eriti vaktsineerimisvastase võitluse ülihead koordineeritust. On, millest eeskuju võtta...
Muide, seda teen praegu ka mina siin teiega. Olete hoiatatud! 

Olgu siin kohe öeldud, et elektriautot pean ma heaks asjaks Juba elektrimootori vahetu ja võimeka kõvera poolest, mida ei anna võrreldagi traditsioonilise kolbmootori "kaameliküüruga" on elektriajam "tavamootorist" üle, rääkimata olematust hooldusvajadusest. Ning aku, milles on sees elekter. See  pole kuidagi võluvits hetkeprobleemide (ületarbimine ja sellest tingitud asjatu saastamine) lahendamiseks, aga annab mitmeid lisavõimalusi. See ei tähenda, et ma meie praegust transpordi jõuga elektrifitseerimist kuidagi mõistlikuks peaksin või ise pangale kuuluvat elektriautot tarwitaksin. Ei, ma olen endiselt "koledate, mürisevate ja tossavate" kasutatud autode õnnelik kasutaja. Tõsi, autopargis on mitu isendit, mis ühel hetkel võivadki saada uue südame mõnelt taaskasutust ootavalt elektriautolt.

Elektriautode vastaste pidevalt esiletoodav "tavaautode" tootmisest erinevate materjalide kaevandamisega kaasnev saastamine on tõesti olemas. Samas ei ületa see suurusjärgu mõttes senise tehnika tootmiseks vajalikku saastamist. Eelkõige just kütuse tootmisega kaasnevat arulagedat läbustamist. Küll väheneb elektriauto mõistlikul kasutamisel kaudne kulu: elektriautosid (täpsemalt küll nende akupakke ja laadimisjaamu) saab kasutada ka siis, kui need ei sõida. Kui ühe elektriauto umbes poolsada kWh akut on elektrivõrgu mõttes olematu maht, siis maailma tänane elektriautopark on juba hoopis teine tera. Kuidas see idee aga eluvõimeliseks muuta tänases turuolukorras (rääkimata äärmiselt ebameeldivast geopoliitilisest kliimast), ei suuda välja mõelda. Ilmselt on siin võtmeks inimeste ahnus - ehk kuniks riik üritab jõu ja seadusega igasuguseid arenguid eest vedada, see ebaõnnestub. Aga kui elektriauto omanikule hakatakse ühel hetkel pakkuma võimalust muutuda elektri tarbijast elektri "vaheladustajaks" ja see muutub rahaliselt mõttekaks, siis pilt muutub. Samas eeldab see kindlasti ka muutust mõtlemises: auto kasutaja (just kasutaja, mitte omanik) peab suutma ja tahtma oma toimetamisi planeerida ette muu hulgas ka elektrihinna ja -saadavuse alusel. Mis on väga suur muutus meie tänase isekuse (MINA PEAN nüidsama ja kohemaid SEDA saama!) juures. Kui peab, siis peab - sellise elukorralduse juurde sobib eelmise põlve turbodiisel (ilma AdBlueta) endiselt kõige paremini

Ideaalses maailmas, kus kõik maailma elektrivõrgud on ühendatud, on jõukamal rahval võimalik tõesti saada energiat parasjagu päikese poole pööratud maakera osalt, aga reaalses maailmas seda minu silmad ei näe. Liiga suur on rahvastevaheline "mina olen parem" ärplemine. Nagu ei näe ka energia ülekannet orbiidilt,  kuigi sel on väga suur potentsiaal. Aga me ei suuda reaalses maailmas isegi piirijoont idanaabriga nii maha saada, et me ei peaks endale laskma vaseliinita täismenetlust teha läände kummardades

Ülalolev ei täheda kuskilt otsast, et ma pooldaksin elektribörsi selle tänasel kujul või EL poolt ette võetud kiirtempos rohepööramist. Need bürokraatlikud ja eluvõõrad üksiklahendused ei toimi avatud looduses (loe: üksteisega ühendatud elektrivõrkudes). Me võime küll öelda, et linnastunud elukeskkond ei oma mingit kokkupuudet lioodusega, kuid paraku loodusseadused kehtivad ka seal. Ehk igal otsusel on tagajärg, mõisteti seda siis otsuse tegemise hetkel või mitte. Ning kuniks me ise valime (ka otsustades "kättemaksuks" mitte valima minna) end riigina juhtima reaalselt tööd mitteteinud noorparteilased, siis esialgu lootust targemate otsuste saamiseks ka ei paista.

Mul ei ole head lahendust pakkuda, erimnevalt mitmest resoluutsest ksf!. Parim võimalik stsenaarium on jääda lääneriikide sekka, kuid mitte üritada olla paavstist püham (ehk mitte rakendada rangemaid piiranguid Suure Paari reeglitest). Kõigi aktsiiside langetamine EL keskmisele oleks hea algus Mis omakorda tähendab, et me peame kusagilt nii pool miljardit eurot kokku hoidma. Mis saab olema väga valus arutelu.

Kas meil peab olema igas linnas riigi rahakotil toimiv teater?

Kas meil peab olema uus kontserdimaja?

Kas me peame kasvatama kõrgharitud spetsialiste teistele riikidele meie oma riigi raha eest?

Küsimused, küsimused...

Minu ainus lootus on, et järgmise põlvkonna mehged-naised, kes oma esimesed idufirmad on miljonite eest maha müünud, peatselt igavust tundma hakkavad ning neil (pikalt välismaal elanuna ja sealset elu selle ilus ja valus kogenuna) päriselt on kodu- ja vastutustunne säilinud. Neil on lihtsam küsida, MIKS?