[41Degree]

Hää maitus (ma kirjutan ikka väikse tähega, austades inimese enda valitud kirjapilti), Sa räägid ju iseendale oma tõega kõvasti vastu.
Esiti siunad mind, sest ma ei suuda oma ninaesisest kaugemale vaadata:

Minu sõnum on aga eelkõige inimestele, kes oma mugavuse ja meeldiva rutiini kõrvalt  üldise eluoluga rahul ei ole ja kes enda ninaesisest kaugemale vaadates, ka oma kehvemas olukorras suguvendade hädadele ja muredele kaasa tunnevad ja midagi ära püüavad teha. Kuni need asjad sulle korda ei lähe, siis uhkusta oma oskuste ja haridusega, elitaarse elukohaga ja tõenäoliselt ka noorusega edasi, koini naisi ja tunne elust mõnu.

... ja kohe ülejärgmises lauses teatad, et ma ikkagi rapsin tühja ja pingutan üle:

ok, ma ei taha sinu õnne õõnestama hakata aga sa võiksid siiski mõelda sellele, et kui palju sa reaalselt tööajal tööd teed ja kas see, mida su asutus toodab, on parasjagu niipalju, kui töölised jõuaks tarbida ja nende vajaduste rahuldamiseks vaja on, või on seda palju rohkem ja kui on rohkem, siis kes seda toodangut siis tarbivad ja kas inimene peaks tootma rohkem kui on ta füüsiline vajadus...

... ning pool päeva hiljem teatad, et tuleb ainult enda ja võimalikult vähe teiste jaoks oma tööressurssi rakendada:

Tööjõud on minu ainuke vara ja minumeelest selle omakasuks ärakasutamine on ainuke mõistlik lahendus.

A otsustaks siis nüüd üht või teist pidi ära? Lisaks ma loodan, et Su äri on suunatud ikkagi otse välismaalt raha Eestisse toomisele, mitte kohapealsete vahendite pööritamisele. On ikka või?

Aga päeva peale on v6sa kirjutanud juttu, millega ma olen päri 95%-105% ulatuses, ning millele polegi enam vaja midagi lisada. Lihtsalt tooks veel ühe korra välja tema poolt sõnastatud tõe: mitte kedagi teist peale meie endi ei huvita see, mis meist siin rahva ja riigina edasi saama hakkab. Ja kui see nüüd meid ka enam ei huvita, siis polegi enam kaua oodata, kui UNESCO peab välja panema ühte põhjamaa laande mehitatud valve. Sest järgi jäänud 30 eestlasest 10 kogunesid sinna laande Laulupeole, aga ülejäänud 20 olid nende kümne lauljaga tülis. Ja siis ongi ka selle filmi lõputiitrid läbi, pannakse tuled põlema ja mõne hetke pärast ei mäleta keegi, kes seal need ugrimugrilased kõik olid.

Aga selleks, et nii ei läheks, on vaja mõelda ja seljad kokku panna. Ja nii uskumatu kui see ka ei tundu, pidev mittemillegi tegemise võimaluse otsimine on küll igati loomuomane, aga ühiskondlikult ja poliitiliselt see reeglina väga kaugele ei ole viinud.