[Mossemees]

Kaks sõbrakest rääkisid ka koertest, üks teadis öölda, et näe, mõnikord on koer targem kui peremees.
Teine ütles:" Jajah, on küll! Mul endal on ka kodus üks selline!"

Jah, üks eelpoolmainitud valvekoertest, vana tark emane koer oli selline, kes mindki üle kavaldas. Muidu need koerad ei kartnud ei äikest, püssipauku ega uusaastaöö ilutulestikku. Äikese ja lasu peale hakkasid kurjalt haukuma, saluuti jälgisid üsna ükskõiksel ilmel. Ja siis korraga, ühel uusaastaööl, veidi enne südaööd, kui esimesed harvad paugud juba kaugemal käisid, tuleb Lessi korraga minu juurde, surub ennast mulle vastu ja ise väriseb. Ma olin üsna üllatunud, et mis siis nüüd? Varem ju mingeid probleeme polnud. Aga koer ikka justkui hirmsasti kardaks, tahab ennast vägisi koos minuga uksest sisse koerakööki pressida. No olgu, lasin ta sisse ja mõtlesin, et silitan ja rahustan teda natuke, kes teab, ehk tõesti kardab. Aga niipea kui koer sisse sai, läks joonelt radiaatori juurde, mille peal mul mõned saiaviilud kuivasid, pistis need krõmps-krõmps nahka ja tahtis õue tagasi, mingit hirmu enam polnud. Vahel harva mul koerad seal sees ikka käisid ja küllap teadsid, et ma radiaatori peal nende jaoks kuivikuid kuivatan. Vana kaval Lessi nuputas välja, kuidas sisse saada ja hea kraami ligi pääseda.

[pontu6]

Kaks vanakooli automeest omavahel: "Ei tea mis jama see küll on. Mul koeral tagumise porika pealt karv kõik maas?" "Ei tea..." vastas teine.

[hulgus]

Just äsja lõpetasin J.Fennell´i "Koerakuulaja". lugesin lausa kaks korda. Igavus ja palju aega?...
Kui välja jätta mõni jubetõlge ja sõnastus ning kui on kannatust kohati kangelaslikust ja muinasjutulisest õnnelikust lõpust ( ... ja kahe nädalaga olid mured lõppend ja kõik elasid õnnelikult elupäevade lõpuni) mööda vaadata, siis on tegelikult täitsa kohustuslik lugemine igale koeraomanikule.
Aga mis veel olulisem, aitab selgemini näha ka paljusid asju inimeste maailmas

[Mossemees]

Nondest eelpoolmainitud valvekoertest võib veel palju lugusid kirjutada. Ei möödunud ühtegi vahetust, mil nendega midagi naljakat poleks juhtunud. Üks eriti meeldejääv lugu aga on selline. Käisin tööle Žiguli 011-ga, kotid-kompsud vajaliku kraamiga tõstsin parempoolse esiistme ette ja -peale. Oma söögikraam, siis veel kott muu vajaliku kraamiga (väike telekas, käsiprožektor ja muu pudi-padi) ja istme peal oli alati ka kotike hea-paremaga koerte jaoks. Eks ikka kodus jääb üht-teist toidukraami üle ja selle asemel, et sel hapuks minna lasta ja siis ära visata, eelistasin selle koertele viia. Nädalavahetustel, kui tööle läksin, sõitsin autoga kohe territooriumile sisse, koerad olid ka ketist lahti. Kui ma autost asju välja võtma hakkasin, olid nemadki platsis, nuusutasid, ninad pikas ja teadsid, et seal on neilegi midagi. Tavaliselt ma jätsin koerte kraami algul autosse (kui ilm just väga palav polnud) ja andsin neile veidi hiljem kätte. Ja siis ükskord lähen välja, et "nänni" jagama hakata, ja vaatan: Lessil juba kotike hambus, sisu välja puistatud, midagi tõmbab käpaga enda ette, osa jagab teistele... No olgu, selles jagamises poleks veel midagi väga imelikku, aga kuidas ta küll autoukse lahti sai? Oleks siis autoks veel mõni Uazik või Mosse 400, et vajuta vaid käpaga ukselink alla. Aga uks, mille ma enne olin korralikult kinni löönud, igatahes praokil oli, käpa- ega küünejälgi värvil polnud. Küllap siis pidi lingi ninaga kuidagi üles lükkama. Muud loogilist seletust asjale pole.

Veel üks juhtum. Üks koertest oli ennast kõrva tagant kuidagi katki teinud. Haav kippus mädanema minema, ma siis ikka puhastasin seda ja määrisin kodust kaasa võetud briljantrohelist peale. Lasin ülemusel vet. apteegist ka ühe spetsiaalse pealepihustatava rohu tuua. Kutsusin koera ikka aeg-ajalt enda juurde, et Kuki, paneme rohtu! Ja Kuki tuli. Tõmbas küll silmad naljakalt kissi, kui ma haava peale seda vurtsu lasin, aga ei rabelenud ega teinud häältki, iga kord lasi ilusasti ennast arstida. Ja siis kord talve hakul, kui lombid olid juba jäätunud, õnnestus mul endal üsna õnnetult kukkuda. Peopesa oli korralikult marraskil. Pesin käe puhtaks ja mõtlesin, et peaks igaks juhuks ikka midagi peale ka panema. Võtsin siis kapist selle koera rohu, et kui kõlbab koerale, kõlbab omale kah, kuigi peale oli kirjutatud, et ainult veterinaarseks otstarbeks. No mida see inimenegi muud on kui üks omamoodi loom. Ja kui ma seda siis enda haava peale lasin, ma lausa röögatasin ja peaaegu oleks piss püksi tulnud: NII kibe ja kipitav kraam oli! Aga koer kannatas ära ega teinud piuksugi...

[Envir]

Aga koer kannatas ära ega teinud piuksugi

Kannatavad ära jah. Kui tegemist oli valvekoeraga, siis seda enam tundub, et ta võttis seda omamoodi kohustusena. Oleneb tõust ka, aga nn teenistuskoertel on allumise vajadus kindlalt veres. Puhastasin oma koeral kõrvu - talle ebameeldiv kõrva sest sügelema ajav ettevõtmine, aga laskis ilusti läbi viia. Kassil polnud lootustki: ränk lestahaigus mõlemas kõrvas, ei õnnestunud kuidagi raviplaanist kinni pidada, kõrvu korralikult puhastada. Oli küll hea sõbralik ja taluv kass. Tuligi lõpuks piinade lõpetamiseks magama panna.

[Mossemees]

Oleneb tõust ka, aga nn teenistuskoertel on allumise vajadus kindlalt veres.

Nood koerad, kellest minu lugudes juttu, olid absoluutselt "tõuvabad", suurt kasvu segaverelised krantsid. Üks kauge esivanem siiski olevat olnud pensionile lastud miilitsakoer. Välimuselt ka erinevad: üks poolpika karvaga pruunikashall, kaks sama värvi, ent lühikarvalised, üks üldse üleni süsimust.

[Isapull]

Tulin kord isa juurde maale ja muu hulgas tõin ka kilepakitäie piima, mille teiste asjade autostvõtmise hetkeks panin kadunud Opel Ascona pagasiluugi servale ja sinna ta vist jäigi. Mõne nädala pärast räägib mulle ise loo, kuidas hakkas segumasinaga betoonilaari sättima ja teise liivakühvlitäiega tuli hunnikust välja üks piklik pallimoodi asi, mil kirjad PIIM peal ja puha.
Siis sai pilt kokku pandud kuidas meie Pennu kilepakitäie piima hammaste vahel liivahunnikusse tassis ja sinna maha mattis, sest keegi teine seda teha ei saanud. See juhtus vast 10 aastat tagasi.

Tubli ja tragi koer see meie Pennu siiani, kuigi vanust tal üle 15 a ja ei kuule praktiliselt üldse enam.

Tervitades, IP

[Tift]

Vahvad need lood. Siin o teile veel üks, kui lugeda viitsite:
Lugu koertest

[Mossemees]

Neid koeralugusid, nagu ma juba märkisin, mul jätkub.
Üks lugu siis selline.
Augustiöine rahu on laskunud maale. Väljas on pime, ent siiski veel küllalt soe. Perimeetri ümber põlevad lambid. Kõik on vaikne ja rahulik, mina istun oma laua taga, koerad tukuvad väljas. Lahendan ristsõna, kuulan raadiot. Ja siis korraga panevad koerad hirmsa haukumisega territooriumi kõige kaugema ja pimedama nurga poole jooksu. See polnud niisama haukumine, oli ikka üpris agressiivne lõugamine. Ega siis midagi, haarasin püssi ja jooksin koertele järgi. Aianurga ja minu vahele jäi väike tellistest laohoone. Selle taga tegid koerad hirmsat põrgulärmi ja juba eemal oli kuulda ka mingi "öäääh!". No selge. Kutsad järelikult mingi üle aia roninud tegelinski kätte saanud ja nüüd rapivad teda. Liginesin hoonele, hoidsin kätt püssilukul, et õigel hetkel padrun efektse metalse kõlksuga rauda tõmmata ja "ruuki verh!" käratada. Piilun siis nurga tagant, koerad hauguvad nagu pöörased, ent keda pole, on vargareo. Hoopis aia tagant kostab uuesti: "bööh!". Kuigi pimedas polnud näha, sain kohe aru, et see oli hoopis sokk, kes seal teisel pool aeda põõsa taga seda hirmsat häält tegi.

[Mossemees]

Naaber on nimelt lollakas. Purjus peaga provotseerib koeri ja kui need ta peale haukuma hakkavad, hakkab tema neid üsna suurte paekivitükkidega loopima. Ja siis üritab mulle pidevalt tõestada, et miks nad praegu mu peale hauguvad, ega ma PRAEGU neid ei loopinud millegagi... Koertele on aga võimatu selgeks teha, et ärgu lollaka inimese peale üldse reageerigu, kuni ta üle aia ei ole roninud. Kui kellelgi on kogemusi, kuidas sellises olukorras koerte tarkust ära kasutada, kuulaksin huviga.

Ausa kodanikuna võiksid need naabri saadetud paekivitükid talle koheselt samal viisil tagasi saata. Võõrast vara e. naabri paekivitükke sa ju ometi ei himusta? Ja kui naaber juhtubki "kogemata" mõne tükiga vastu pead saama ehk teisisõnu, kui tal on sinu vastu pretensioone, las kutsub siis politsei või esitab tsiviilhagi kohtusse .
Mul oli tööle tulles algul koertega jama, et kippusid teised aiast väljas käima. Osaliselt oli tolleks ajaks juba uus traataed ümber territooriumi, osaliselt veel vana, igavesti räbal, pea 40 aastat vana aed. Tegin siis nii, et käsin ja märgistasin koos koertega piirkonna ära, st. nii nagu koerad, sortsutasin ise kah aiaäärsete mätaste ja aiapostide peale. Lasin mina sorru mätta peale, lasid koerad ka ja üheskoos märgistatud territooriumilt nad enam eriti välja ei kippunud.

[mlsluik]

Väike probleem on ka. Naaber on nimelt lollakas. Purjus peaga provotseerib koeri ja kui need ta peale haukuma hakkavad, hakkab tema neid üsna suurte paekivitükkidega loopima.

Igal oinal on oma mihklipäev, vajadusel kustutatakse sellised nii vaikselt ära et ükski koer enam üles ei leia...



Aga koerad on lahedad. Hetkel endal aias üks malamuut, suurem asi valvekoer ei ole aga muidu on igavesti tore sell.


Räägiks hoopis loo vanemate eelmisest koerast, kes see talv õnnetul kombel otsa sai. Seis jäi igatahes 1:0 huntide kasuks.
Leidsime selle koera päris hea mitu aastat tagasi külmal ja tuisusel talvepäeval rahinege kandist teeäärsest lumehangest, ainult peanupp paistis. Oli väike ja värises külmast.... keegi pers&¤evest oli lihtlabaselt ta sinna teeäärde lumehange visanud nagu suitsukoni...
Värvuselt oli musta-valgekirju, eesti tõugu vist Kõige rohkem meenutas ida-siberi laikat. Sellest sai alguse pikk ja vastastikune sõprus.
Majavalvur oli tubli, kaevata meeldis ka meeletult. Kätte ainult suurt midagi ei saanud...
Ei kartnud kedagi, ainult rästikuid vaatas kerge aupaklikusega peale seda kui üks neist vähe hammustas ja koera mitmeks päevaks siruli tõmbas...
Õe kuldne retriiver käis ikka vahest külas, sellega mürgeldati sõbralikult ja prooviti selgusele jõuda kes neist majas peremees ja kes perenaine on, sellest vallas nad igatahes kokkuleppele vist ei jõudnudki.

[Basilio]

Väike probleem on ka. Naaber on nimelt lollakas. Purjus peaga provotseerib koeri ja kui need ta peale haukuma hakkavad, hakkab tema neid üsna suurte paekivitükkidega loopima. Ja siis üritab mulle pidevalt tõestada, et miks nad praegu mu peale hauguvad, ega ma PRAEGU neid ei loopinud millegagi... Koertele on aga võimatu selgeks teha, et ärgu lollaka inimese peale üldse reageerigu, kuni ta üle aia ei ole roninud. Kui kellelgi on kogemusi, kuidas sellises olukorras koerte tarkust ära kasutada, kuulaksin huviga.

Konkreetse keissi tagamaid muidugi ei tea, seega paluks mitte südamesse võtta. Võibolla ongi naaber vaimse puudega ja jutt jummala õige. Aga tihtipeale on sarnases situatsioonis süüdi vastutustundetu koeraomanik, kes teistega arvestada ei soovi. Kasvatamata koerakari tormab ringi, lõugab kogu aeg ja kaitseb oma territooriumi nii nagu ise õigeks peab. Aga kus nende territoorium algab ja lõpeb, seda otsustavad nemad ise. Sissetungijaks loetakse ka oma aiaäärt trimmeriga niita sooviv naaber või tema lapsed, kes aia ääres põõsa küljest marju söövad. Läbipaistev võrkaed, muideks on koerale suht arusaamatu asi. Teab et läbi ei saa, aga et see ka tema territooriumi lõpetab, sellest ei pruugi aru saada.
Nii või naapidi vaadates on parim lahendus plank. Kallis ja töömahukas, aga milline rahu! Ei tunne koerad enam naabri vastu huvi ega arvatavasti ka naaber nende vastu. Kui siis ka veel peaks "kiva loopima", siis kaamera üles ja videoga konstaabli jutule, kes selle pulli ära lõpetab.
Endal see kõik läbi tehtud ja võin soovitada. Pikemalt: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=25&t=13784&hilit=koer
Kui planku ei taha teha, siis saab kiirelt püstitada võrkaia, mis hoiaks koerad naabri aiast pisut kaugemal. Ei tea krundi suurust, aga ntx 20m piirist kaugel olevad koerad ei tohiks kedagi otseselt häirida. Ja nii kaugele kiviloopimine väsitab käe kiiresti ära.
Nonii, nüüd ma saan kindlasti palju vihaseid kommentaare kui halb ja mõistmatu ma olen. Fucking koeravihkaja jne. Tegelikult olen ise kolme koera pidanud ja teinud seda nii, et nende koerte pärast ei ole kunagi kellegagi tüli sündinud. Vastutustundlikult seega.
Koer on tore seltsiline, kui teda on õigesti kasvatatud ja ohjes hoitud.

[aavu]

Endal see kõik läbi tehtud ja võin soovitada. Pikemalt: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=25&t=13784&hilit=koer

Aasta võis olla selle sajandi esimene. Kolm tuletõrjes valves olijat magavad õiglase und soojal suveööl. Aken loomulikult lahti ja nii ca poole kuue paiku hommikul, kui rahvas liikuma hakkab, hakkab naaberhoovist meeleheitlik koerahaukumine. Nii igal hommikul. Tahaks ju veel tukastada. Seda koera oli ilmselt ennegi loobitud teise korruse aknast ja tal oli komme esemeid nuusutada ja näiteks õunu suhu võtta. Ükskord juhtus valvesse mees, kellel need paugud kaasas, mida poisikesed tänavale loobivad. Pani ühe paugu õuna sisse ja kui koer hommikul jälle alustas, viskas aknast naabri aeda. Käis kõmakas ja pärast seda polnud koera haukumist kunagi kuulda. Julm, aga mõjus.

[Basilio]

Kommenteeriks igaks juhuks seda videojuttu - kaamera tohid panna ainult nii, et see võõrast hoovi ei filmiks, muidu on ebaseaduslik jälitustegevus ja kohtus pole selle videoga midagi pihta hakata. Antud juhul siis oleks võimalik filmida üle aia lendavaid kive, mitte seda, kes neid viskas. Ise tohid videokaamera käes samas minna seaduserikkumist filmima ka üle aia.

Pole viga, oleneb konstaablist. Meie oma on mõistlik mees. Ütles kohe, et kui läbi akna või lukuaugu selle hullu intiimelu ei filmita, siis ärgu hull kobisegu midagi. Sildid on üleval ja kogu moos. Kui filmid ainult aiaäärt, mitte naabri hoovi, siis tema küll rikkumist ei näe. Kohtusse jah, ei ole mõtet vehkima minna, kui ahvukaatidel midagi närida on.
Kui hull märatses ja ähvardas noaga, tegin konstaablile avalduse. Lihtsalt et koguneks materjali. Panin üles videovalve, kuna hull tegi ka minu peale valekaebusi. Tema otsa lahti tegigi. Mul on parematki teha kui mingi hälvikuga kembelda. Sellest peale valekaebused ja üle aia kivide loopimine lakkasid nagu nõiaväel. Korra arvas vana, et on kaamerate vaateväljast eemal(oli ka) aga mul digiseebikas kaasas, mis ka videot salvestab. Sain kogu räuskamise ja ähvardamise peale. Kui konstaabel seda videot nägi, hakkasid tal kõrvad ka vihast liikuma. Varsti peale seda jäi vanamees väääääga vaikseks... Ainult solki üritas veel läbi võrkaia visata.
Nüüd on ta juba 1,5a Peetruse juures ja annab seal aru, miks ta just nii tegi. Kusjuures varem ta seokest pulli ei teinud, kuigi napakaks peeti eluaja. 2a enne surma pööras täiega ära. Ema oli tal silmnähtavalt vaimuhaige ja poeg ametlikult süüdimatu ning ohtlikuks tunnistatud. See viimane istus ka pussitamise eest kinni, enne kui hullupaberid sai, aga on siiani oma vanamehega võrreldes talleke.
Et ei oleks totaalne OT, siis ka koertest. See hull pidas(loe: näljutas) ka koeri. Viimane neist oli heasüdamlik ja tark koer, kellest oli tõesti kahju. Andsime talle naisega vahel salaja süüa. Selleks pidi peale passima kui hull poodi läks, muidu oleks hirmus pahandus olnud. Vahel läks ta ntx nädalaks kuhugi ära ja jättis looma söömata. Kui koer lahti oli, tuli ta viimases hädas meie juurde, saba jalge vahel ja ise tuule käes lipendades. Nii kõhn oli. Süües pidi ta maha heitma, kuna seista ei jõudnud. Teiseltpoolt üleaedne teatas ka loomakaitsesse, aga tulutult. Hull lubas ta vaid esimeses järjekorras maha lüüa...
Plangu teema oli mul aga otsapealse naabriga. Normaalne kolis ära maale talu pidama ja mingi koerahaige mutt tuli asemele. Plangu ehitasin mitte piirile vaid oma maale. Siiani ei ole ametnikke kraesse saanud.
Et ei jääks muljet nagu oleksin kõigi ümbritsevate inimestega sõjajalal, siis 2 naabrit on mul veel. Täiesti normaalsed inimesed, saame läbi OK.

[Tift]

Meil ei ole aeda. Koer on kogu aeg inimese juures või vähemalt nägemispiirkonnas. Kui inimest ei ole, siis koer asub välisukse juures.
Pissil ja muud asjad tehakse võsasse, mitte teedele ega aeda. Üksinda asjale ei minda. Koera saab pidada ilma aiata ja mitte ketis, kui viitsitakse tegeleda. Sõltub ka koerast, mõnda õpeta või surnuks, ikka on isepäine nagu ....kass!

[Talupoeg taluja]

Kõige selle jutu peale pakuks heasüdamlikku koerapreilit. Kui kellegil huvi siis mul on pakkuda! Hea silmavaade ja asjalik käitumine.....ei ole halbu kombeid veel juurde õppinud... Kui kellegil huvi siis võib ühendust võtta.

T.

[Basilio]

Koera saab pidada ilma aiata ja mitte ketis, kui viitsitakse tegeleda.

Võin kinnitada, etTifti koer peab ennast tõesti hästi üleval. Tiftile külla minnes julgesin peale esimest 15min oma lapse koeraga palli mängima jätta. Koeramuti penide pärast aga pidin enne plangu valmimist oma aias relva kandma.

[karvik]

Koera saab pidada ilma aiata ja mitte ketis, kui viitsitakse tegeleda.

Võin kinnitada, etTifti koer peab ennast tõesti hästi üleval. Tiftile külla minnes julgesin peale esimest 15min oma lapse koeraga palli mängima jätta. Koeramuti penide pärast aga pidin enne plangu valmimist oma aias relva kandma.

Tifti koer on jah omaette taibukas tegelane ja eks koer pidavat peremehe peegel olema.

[Tift]

Koera saab pidada ilma aiata ja mitte ketis, kui viitsitakse tegeleda.

Võin kinnitada, etTifti koer peab ennast tõesti hästi üleval. Tiftile külla minnes julgesin peale esimest 15min oma lapse koeraga palli mängima jätta. Koeramuti penide pärast aga pidin enne plangu valmimist oma aias relva kandma.

Tifti koer on jah omaette taibukas tegelane ja eks koer pidavat peremehe peegel olema.

Urr-jauhh! Tifti koer on tänulik, lugupeetud KSF-id! Meil on tõepoolest temaga vedanud . Postiljoni ka aktsepteerib. Aga mõnda tegelast... ja huvitav, tätoveeritud persoonidega ei sobita sõprust väga kergelt, olgu siis või naisterahvas.

[Mossemees]

Väike probleem on ka. Naaber on nimelt lollakas. Purjus peaga provotseerib koeri ja kui need ta peale haukuma hakkavad, hakkab tema neid üsna suurte paekivitükkidega loopima. Ja siis üritab mulle pidevalt tõestada, et miks nad praegu mu peale hauguvad, ega ma PRAEGU neid ei loopinud millegagi... Koertele on aga võimatu selgeks teha, et ärgu lollaka inimese peale üldse reageerigu, kuni ta üle aia ei ole roninud. Kui kellelgi on kogemusi, kuidas sellises olukorras koerte tarkust ära kasutada, kuulaksin huviga.

EDIT (järgneva kommentaari valguses): ma ei taha hakata lolliga kemplema, kuna selleks, et ta sinust üldse aru saaks, pead sa kõigepealt laskuma tema tasemele ja seejärel lööb ta sind kogemusega... Tüübi naabruses kipuvad majad süttima, kellega tal on kana kitkuda, ei tahaks olla oma perega üks järjekordne statistiline numbrike selles teadmata asjaoludel süttinud hoonetesse sissepõlenute laipade nimekirjas. Ma usun, et lihtsam on õpetada koera kui selliseid rikkuritest vanamehejuurikaid, kes maailmas toimuvat päris selgelt tajudagi ei suuda.

Kui juba lausa püromaaniga on tegemist, siis on asi tõsine. Sinu arvates ei pruugigi sul temaga mingit kana kitkuda olla, tema aga ühel hetkel deliiriumis olles arvab, et on...
Ma ei tea, on see linnalegend või tõsi, kuid naised saunas rääkisid, et kusagil külas elanud kord samasugune poolearuline vanamees. Joonud kõike mis põleb ja teinud igasugu hulle tükke. Peale kohaliku valla teataja tal muid ajalehti ei käinud. Seda lugenud ta samasuguse huviga kui meie internetti ja pärast muudkui targutanud. Kuni kord leidis lehest omaenda surmakuulutuse... Sünnikuupäev õige, surmakuupäev nii nädala pärast. Tehnikasajand, you know, skännerid, printerid, kellegi arvutioskus, kiired jalad ja kellegi koduhoovist veidi kaugemal asuv postkast ja pohmakas, mille tõttu leht mitu tundi postkastis ootas, enne, kui sellele järele tuldi . Pärast seda jäänud vana palju-palju vaiksemaks ja ka viina enam ei võtnud. Küllap mõtles elu üle järele. Igal hullul on oma nõrk koht, vaja vaid see ära tabada.