[Formika]

Kaua aega pole Gaz M1V8 teemal sõna võtnud, Hõisata pole millegagi aga allaandmine ei tule ka kõne alla. Parkisin hommikul pere peale ja põrutasime Riia Automuuseumi, sest kuulsin, et seal ka üks Emka välja pandud. Turvameeste valvsa pilgu all ronisin käpuli auto alla ja kaasasoleva väikse taskulambi abil üritasin lootusrikkalt mingit uut infi enda jaoks hankida. Tagasi tulin niisama targalt kui sinna pugesin, kõik oli vale. Käigukast - Pobeda, pidurid hüdraulilised, kardaan - vale, käsipidur veetud taha trossidega, sama mis mulle Venemaal kaela määriti (gaz 24 süsteem), amordid - Pobeda. Kere valesti värvitud - kõik M-1-d olid mustad ja mööda külge jooksis peenike punane triip. Sisu oli nahk, mis emkadel oli hall sineliriie, armatuur must, aga kuni sõjani olid kõik puitimitatsiooni karva. Sildil oli auto aastaks 1937.
Mootori katte alla mul kiigata ei lubatud, tõenäoliselt ka seal tavaline 12 V elektrisüsteem.
 I korruse vanad autod nägid enamuses küll kihvtid välja, aga neist ei tea ma midagi. Igatahes Gorki autotehase toodang oli küll minu jaoks pettumus, ei ühtki eriseeria autot, kaks limusiini, Zim ja 13 Tchaika, millest Zim oli küll üliarmetu, isegi rooliratas oli ära pudenenud.
Peale nende siis eespool mainitud Emka, II seeria Pobi ja GAZ 22 - kõik.
 Väga kõva sõna on muidugi ZIS 115, ainuke säilinud eksemplar maailmas ja ZIL 111 - mida tehti 112 tk ja säilinuid eksemplare võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.