NL aegsed lood...

(18-01-2012, 00:14 AM)denzu Kirjutas:  Andke andeks, aga kas need sitajutud otsa ei lõppegi? Teema on NL aegsed lood mitte memuaarid väljaheidetest...

ksf.denzu pahameelele vaatamata kibelen ühe sitajutu ikkagi veel ära rääkima.
Kui kolhoosiesimees Volli,kellel oli kindlalt kolm klassi külakooli haridust + Kehtna parteikool,partei rajoonikomitee instruktoriks edutati,sai uueks esimeheks Heldur,kellel oli juba loomakasvatusalane kõrgharidus.Oma vaimusilmas nägi ta kolhoosikorra õitsengut loomakasvatuse taseme järsus tõstmises.Sel eesmärgil ehitati endise mõisatalli kõrvale,mis nüüd täitis masinate remonditöökoja ülesandeid,suur ja moodne sigala.Piraka hoone ühes otsas oli kahekorruseline karjaköök,teises otsas aga paari meetri sügavune pealt lahtine betoonbassein,kuhu kõik see paks ja vedel kraam,mis sigudikudest läbi käinud mööda sulgudealused renne välja voolas.Palava suvepäikese käes moodustus sellele basseinile peale koorik,mis isegi inimest kandis,kooriku all aga paari meetri jagu teadigi mis ollust.
Ühel lõunatunnil,kui töökojamehed suure tammepuu varjus igapäevast kohustuslikku õllekasti tühjendasid,kostus sigala poolt meeleheitlikke appikarjeid.Pilt,mis appiruttajatele avanes oli halvas mõttes vapustav - pasahoidlat kattev koorik purunenud ning püdela massi seest paistsid kaks pead - kuldi,kes kiledalt kiunus ja esimees Helduri,kes kisendas,et tõmmake välja.Nikolai veel küsis "Kumba?",mispeale esimees röökis "Mind,lollpea!".Kuna muid abivahendeid käepärast polnud,visati uppujatele roostetanud terastrossi jupp,mida mööda esimees mägironija osavusega kaldale ronis,kuid kult ja esimehe kaabu uppusidki.
Pole teada,mis päästetud esimehest sai,kuid uppunud kult tiriti kopa PE-08 abiga välja,loputati tuletõrjevoolikuga puhtaks ja viidi lihakombinaati kui hädatapu loom.
Vasta

Võis olla 63 aasta. 51 kastis sigade koorem Tallinna lihakombinaadile. Tagasiteel Pääskülas peatab masina miilits ja pidurdades kogub jõudu kastipõhjas sigade väljaheidetest moodustuv tsunami. pidurduse lõpuks on virtsalaine jõudnud kasti etteotsa ja leidnud ainukese väljapääsu küljeluugi ebatiheduse kaudu. Oli selline alt laienev pilu. Ikka otse miilitsa peale. Seekord piirdub kontroll sõimuga, et nii sitase autoga ei tohi liigelda. Vastuseks küsib autojuht ligemat autopesulat, mida muidugi pole. On vaid kodukolhoosi töökoja juures voolik. Dokumente pole mahti küsida, vaja minna jõe äärde end loputama.

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta

Kui kolm kohalikku kolhoosi ühinesid nimetati tekkinud monstrum sovhoosiks.Kuna sotsialistlikul põllumajandusettevõttel tuleb eelkõige ellu viia NLKP kongressi otsuseid saabus ei tea kust partorg Ella.See tädi oleks nagu tüüpilisest NL propakandafilmist mahaastunud endine punakomissar - käis ringi nii talvel kui suvel sõjaväekalifeedes,nahkkuub üll.Puudus ainult puusal rippuv mauser.Ega ta tegelikult halb inimene polnud,kuid tüütas kõiki oma sotsalismi ideeliste sõnavõttudega.Omal alal oli ta ülimalt töökas,sest kolistas varavalgest hilisõhtuni hobuvankris mööda osakondi ja propageeris maisikasvatust ning ruutpesiti kartulipanekut.Karjalautades käis samuti tihti,et lüpsjatele uuemaid parteilisi suunitlusi tutvustada ja seeläbi väljalüpsi tõsta.
Loomulikult naerdi ja naljatati tagaselja tema üle.Kuna prasjagu ilmus rida raamatuid sarjast "Nahksuka jutud" sai Ella hüüdnimeks "Suguharu nõid". Kutsariks oli tal oma mees,kelle nime ma enam ei mäleta ja kes oli oma tugevama poole täielik vastand.Kui Ella eluskaal võis olla umbes 150 kg,siis abikaasa oli väike kõhetu kuju,kes eriti ei rääkinud,kuid jõudu tundus tal olevat,sest veeretas mängleva kergusega naise vankrile või aitas sellelt alla maapinnale.
Kord sovhoosi lõikuspeol,kui suguharu nõid oli kõiki oma loitsimistega piisavalt ära tüüdanud,otsustasid noored autojuhid Vello ja Tillu ta viisakalt koju lähetada.Selleks kõrvetasid nad veinipudeli korgi,ning saadud tuha puistasid torditüki vahele,mis siis pidulikult Ellale serveeriti.Veerand tunni pärast olevat asi vist mõjuma hakanud,sest sütitavad kõned lõppesid ning abikaasa sai müksu ribidesse,et "Lähme koju".Teadjad pärast rääkisid,et värskel lumel olevat olnud viiel korral vankrijälgede kõrval tatsamisjäljed ja loik pruuni ollust.
Vasta

Selgituseks eelpool olevale: kõrvetatud/põletatud pudelikork mõjub väga kiire kõhulahtistina...

Aga meie kandis oli kunagi üks parteilane, kes käis oma sütitavaid kõnesid kohalikus õllesaalis pidamas... Palju neist kasu oli, on omaette küsimus...

A.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

Mina olen kuulnud lugu, kuidas üks kolhoosi partorg agiteeris ühte külameest parteisse astuma. Muudkui aga käis peale. Lõpuks kirjutas avaldusegi ise valmis ja viis mehele, et kirjuta ainult alla. Mees vaatas ja uuris täidetud blanketti (kus suurelt kirjas KPSS jne.) ja lõpuks teatas, et "äi mina tea, mes nuud K ja P sääl tähendavad, aga SS-is olen ma juba sõja ajal olnud ja rohkem ei taha!" Selle peale jätnud partorg mehe viimaks rahule.

Puruks ja pool pööret tagasi!
Vasta

(19-01-2012, 12:12 PM)Aspelund Kirjutas:  Aga meie kandis oli kunagi üks parteilane, kes käis oma sütitavaid kõnesid kohalikus õllesaalis pidamas... Palju neist kasu oli, on omaette küsimus...
Võibolla võttis kapral-Aadult snitti. See alustas ka õllesaalides räuskamisega ja sai pärast füüreriks. Wink
Korgi sissesöötmisest-jootmisest olen minagi kuulnud. Tehti tol ajal mõnelegi, kes selle tõsiselt ära teeninud. Olnud tõesti väga kiire ja tõhus.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

Lugu omaaegsete endast hulka vanemate töökaaslaste varasalvest.
Loo peategelasteks kiuslik brigadir ja kombainer ja nende sõiduvahendid. Nimesid enam hästi ei mäleta ja nimetama ei hakka.
Brigadiril olnud kombeks 125 kuubikulisel mootorrattal kombainerite töö tulemusi kontrollimas käia. Üks kontrolli meetod nägi välja nii, et sõitis äsja masinast tulnud materjali uurides kord ühe, kord teise kombaini jälgedes. Uuris siis, palju teri maha pudeneb jne. Ja kui miskit paha märkas, põrutas kombainile kõrvale ja andis kombainerile sellest valju kurjustamisega teada. Ja karjus palju ja mõnuga iga pisemagi asja peale.. Tol ajal olnud kombainid veel kabiinita CK-4d.
Sageli sattus selle tegevuse käigus kombainidele ohtlikult ligidale, seda eriti põlluotstes.
Seda tegi ta siis seni, kuni ühel ilusal päeval see juhtus. Täiskiirusel tagurdamist alustanud kombain käis tagarattaga brigadiri väärt töömasinast üle.
Sõimamist oli palju. Kusjuures brigadir sai sõimu vastu mitmelt kombainerilt, kellele brigadiri ohtlik töömetod südamesse läinud. Et nemad ei näe oma suure masina taha ja mida sa k...rat sinna koguaeg ronid.
Rohkem seda brigadirihärrat enam kombainide ligiduses ei nähtud.
Kui kombainerid õhtul saunas istusid ja päevasündmusi arutasid, tuli välja aga üks pisiasi.
Nimelt olla kombainer meelega oma masina täiskiirusel brigadiri suunas liikuma sundinud. Olla teine nii ligidal olnud, et ära keerata enam ei jõudnud. Oli siis masinalt maha karanud ja püüdnud seda kõrvale lohistada, aga ei olnud piisavalt kiire, et kombaini teelt põgeneda. Ja hüppas siis ise eemale.
Vasta

(15-01-2012, 12:41 PM)pontu6 Kirjutas:  
(15-01-2012, 10:46 AM)Aspelund Kirjutas:  Ja kõigile kaasaja noortele, kes nüüd koduseks demineerijaks kipuvad: elu võib selliseid trikke tehes väga lühikeseks jääda. Nii et parem piirduge lugemise, mitte ise järele proovimisega. On ohutum ja kuivem tunne...

A.

Olen näinud pilti noorest "demineeriast" kel "töö" käigus oli kahte kätt tarvis ja sütiku hambusse võttis. 1,2 grammi lõhkeainet tegi oma töö korralikult ja viskas poisi "kausi" ilusti tühjaks. Kööki tuli pärast ikka põhjalikult pesta. Sad
Kui mõtled seda fotot, mida kaitseväes näidatakse ja tuletatakse meelde, et sütikut pole mõistlik hammaste vahel hoida. Siis meie ajal(2007) liikus jutt et tegemist on hoopis mootoratta kukkumise tagajärjel saadud traumaga. Võta siis kinni, propagandal on samas suur võim...

Vasta

Pilti näitasid Päästeameti demineerijad ja foto oli tehtud noormehest köögilaua taga. Pildil nähtu oli aga absoluutselt selge. Sütikut ei ole tõesti mõistlik hammaste vahel hoida.
Vasta

Kui austatud kaasfoorumlased ei pahanda, jätkaks veidi aega tagasi kustunud teema elustamist. Minu seekordne postitus kõneleb ikka sohvrist vanaonu biograafiast, omades peale sõnade ka veidi illustratiivset materjali.

Viimane jutujärg katkes vist seal, kus vanaonu läks elama Pärnust Tartusse. Kokku ei kestnud see periood eriti kaua. Vastne naisemees sattus sinnakanti 1953. aastal (algul elati Sangaste läheduses ühes talus, kuna korteriolud olid tollases Emajõe Ateenas nagu liidule tavaks kitsad). Mingil ajal saadi linnas siiski õigus ühe toa kasutamiseks. Ent juba 1957, mil Tartus püstitati esimest telemasti, tõi vere kutse vanaonu Pärnusse tagasi – sealt oli Varbla-sünnikodu kiviga visata. Tööandjana figureeris endiselt ETKVL Ehitusvalitsus. Ehkki aeg liikus ja elu edenes, ei kadunud elamispinna defitsiit kusagile. Järgneval aastakümnel elati peamiselt Ülejõe piirkonnas. Esimesel toal Rõugu tänaval oli veel isegi muldpõrand. Veidi paremad tingimused avanesid Angerja tänava korteris, kuigi puumajas kippus talvel vesi kausis külmuma. Tingimused sooritasid suure hüppe paremuse poole aastal 1971, kui vanaonu töökoha kaudu eraldati abielupaarile korralik 2toaline korter vastvalminud majja Kooli tänaval.

Antud postituse lõpetuseks mõned pildid ning kommentaarid vanaonu veokatest.

1) Kaks esimest pilti räägivad sellest, kuidas vist 1959. aastal käidi ekskursioonil Pärnu-Leningrad. Madel ZIS 150 baasile ehitati üsna primitiivne furgoon inimeste veoks. Mugavustest (nagu näha, puuduvad konkul isegi osad aknad) ja ohutusest (furgooni ees vasakul küljel on küll inimestest teavitav kolmnurk) ei olnud juttugi. Ometi oldi noored ja parema puudumisel rõõmsad, tulles elusalt-tervelt tagasi. Auto ninal poseerib vanaonu naine. Siiski hakkasid inimeste veod krusadega (eriti pikematel otstel) 60. aastatel kaduma.

2) Kolmandal fotol esindatud ZIL 164 ja kaks meest selle kõrval (pikem siinkirjutaja vanaisa, teine vanaonu) jäädvustati ilmselt aastal 1964. Päris soliidset tuuningut saanud ZILiga (isegi antenn katusel) veeti nn pikka tüve – auto taha haagiti vastava tiisliga üheteljeline käru. Ilmselt sama masinaga tegi vanaonu kusagil 60. aastatel ka tõsisema avarii, kui öösel Paidest välja sõites jäid teele ette kaks purjus mootorratturit. Klemmid tegid uljaid trikke, sõitsid vahepeal keset telgjoont ning hoidsid kätest kinni. Lõpuks tõmbuti oma sõiduritta tagasi. Vanaonu hakkas ohtlikest tegelastest mööduma, ent üks ratturitest kaotas juhitavuse ja keeras end motikaga otse pikatüve-haagise alla. Surmasõidu lõpp oli fataalne. Kiivrite kandmise nõuet sellal ei tuntud. Käru ratas muljus mehe lihtsalt surnuks ja lõpuks kohalejõudnud kiirabil jäi resümeerida vaid kabelimatsu. Vanaonu ZIL koos kahe mootorrattaga viidi Paide miilitsamaja õuele. Vanaonu ja ellujäänud motohunt kirjutasid aga öö läbi seletuskirja, magades viimase osa ööst peaga vastu arvelauda otsekui padjal. Ekspertiis tunnistas ZILi pidurid tehniliselt funktsioneerivateks ja vanaonu mõisteti juurdluse käigus õigeks.

3) Neljandal pildil on ZIS 150 sadulversioon 60. aastatest. Auto kapotil nende ridade kirjutaja ema lapsena.

4) Viiendal ja kuuendal pildil on vanaonu sadul ZIL 130 70. aastate algupoolelt. Tollal igati tegija "rekka". Kuuendal fotol, nagu näha, degusteerivad mehed piimanõust koduõlut.

6) Kuuendale pildile on püütud vanaonu varalahkunud noorem vend (1926-1982) ETKVLi Ehitustrusti GAZ 51ga. Foto ilmselt 50. aastatest.



Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
                           
Vasta

Kuldsetel kuuekümnendatel lisati keskkoolide õppeprogrammi tunnid nimega "Tootmisõpetus".Meie väikelinna keskkoolis oli selle raames kaks eriala - kaubandus,mille valisid tüdrukud ja mõned linnapoisid ning põllumajanduse mehaniseerimine.Kuna direktoril oli tolle aja kohta piisavalt ärisoont,õnnestus tal kooli õppetöökojale sebida hulk pruugitud,kuid täiesti töökorras masinaid(DT-54,T-28,GAZ-51,TA-buss jm.).Ehitati ka igati korralik töökojakompleks,kus ei puudunud põhilised metallitöö pingid ja oli eraldi puidutöökoda ning garaaz.Tootmisõpetuse tunde käisid andmas enamasti Helme Kutsekooli õpetajad,kuid ka keskkooli tootmisõpetuse õpetaja polnud just siidikäpp.Tema juhendamisel lammutasime GAZ-51-e pulkadeks ning kohaliku EPT abiga tegime sellele kapitaalremondi.Sealsamas kooli garaazis nühkisime,pahteldasime ja värvisime ning vahetasime veokasti kõdunenud lauad.Kuna tekkis mõte,et selle autoga võib ju suvel Leningradi ekskursioonile sõita,ei piirdunud me ainult õppetundidega,vaid tegutsesime garaazis lisaks veel õhtuti ja mõnikord ka pühapäeviti.
Kevadeks oli projekt valmis.Auto läikis,nagu oleks tehaseväravast välja sõitnud.Veokastis oli kolm rida puupinke ja puitsõrestikuga vineerist furgoon,millel isegi mõned tavalise aknaklaasiga klaasitud aknad.Ühe klassikaaslase vanem vend,kes oli just sõjaväest tulnud,oli nõus sohvriks hakkama ja nii meie klass venelannast klassijuhataja juhendamisel juunis viiepäevase Leningradi ekskursiooni ära tegi.Tõsi küll,auto pisirikkeid sellel teekonnal ette tuli ja kõik aknaklaasid rappusid ka puruks.
Järgmise aasta kevadeks remontisime TA-bussi ning käisime sellega nädalasel Moskva ekskursioonil.Olime siis 16 - 18 aastased.
Mis on tänapäeva samaealistel noorhärradel vastu pakkuda?
Vasta

(02-02-2012, 10:09 AM)Vana7 Kirjutas:  Kuldsetel kuuekümnendatel lisati keskkoolide õppeprogrammi tunnid nimega "Tootmisõpetus".Meie väikelinna keskkoolis oli selle raames kaks eriala - kaubandus,mille valisid tüdrukud ja mõned linnapoisid ning põllumajanduse mehaniseerimine.Kuna direktoril oli tolle aja kohta piisavalt ärisoont,õnnestus tal kooli õppetöökojale sebida hulk pruugitud,kuid täiesti töökorras masinaid(DT-54,T-28,GAZ-51,TA-buss jm.).Ehitati ka igati korralik töökojakompleks,kus ei puudunud põhilised metallitöö pingid ja oli eraldi puidutöökoda ning garaaz.Tootmisõpetuse tunde käisid andmas enamasti Helme Kutsekooli õpetajad,kuid ka keskkooli tootmisõpetuse õpetaja polnud just siidikäpp.Tema juhendamisel lammutasime GAZ-51-e pulkadeks ning kohaliku EPT abiga tegime sellele kapitaalremondi.Sealsamas kooli garaazis nühkisime,pahteldasime ja värvisime ning vahetasime veokasti kõdunenud lauad.Kuna tekkis mõte,et selle autoga võib ju suvel Leningradi ekskursioonile sõita,ei piirdunud me ainult õppetundidega,vaid tegutsesime garaazis lisaks veel õhtuti ja mõnikord ka pühapäeviti.
Kevadeks oli projekt valmis.Auto läikis,nagu oleks tehaseväravast välja sõitnud.Veokastis oli kolm rida puupinke ja puitsõrestikuga vineerist furgoon,millel isegi mõned tavalise aknaklaasiga klaasitud aknad.Ühe klassikaaslase vanem vend,kes oli just sõjaväest tulnud,oli nõus sohvriks hakkama ja nii meie klass venelannast klassijuhataja juhendamisel juunis viiepäevase Leningradi ekskursiooni ära tegi.Tõsi küll,auto pisirikkeid sellel teekonnal ette tuli ja kõik aknaklaasid rappusid ka puruks.
Järgmise aasta kevadeks remontisime TA-bussi ning käisime sellega nädalasel Moskva ekskursioonil.Olime siis 16 - 18 aastased.
Mis on tänapäeva samaealistel noorhärradel vastu pakkuda?

Järsku mingi korralik jooming plikadega ja kollektiivne ropsimine....Sad
Kuigi mul on usku,et nii päris pole.Smile
Vasta

(02-02-2012, 10:16 AM)TALUPOEG TALUJA Kirjutas:  
(02-02-2012, 10:09 AM)Vana7 Kirjutas:  ...
Järgmise aasta kevadeks remontisime TA-bussi ning käisime sellega nädalasel Moskva ekskursioonil.Olime siis 16 - 18 aastased.
Mis on tänapäeva samaealistel noorhärradel vastu pakkuda?

Järsku mingi korralik jooming plikadega ja kollektiivne ropsimine....Sad
Kuigi mul on usku,et nii päris pole.Smile

ot. kaasajast:
Bussireis Euroopasse, "kultuuriväärtustega" (laevareis Tallinki piiranguteta laeval, hiljem odav ja hea õlu, vein meie mõistes tasuta, ) tutvuma. 2100km kõigi mugavustega uues bussis, Poola on Berliini pealinn jm geograafia-alased õpingud.
Reisu lõppedes peab bussi koristuseks ja keemiline puhastuseks reisiajale 2 päeva lisama...
Laudade löömist, pahteldamist ja vuntsimist oleks tänapäeval palju ja ülekohtune nõuda... Rääkimata vineerputkast.
ot. lõpp



Vasta

(02-02-2012, 10:09 AM)Vana7 Kirjutas:  Mis on tänapäeva samaealistel noorhärradel vastu pakkuda?
Ennast täis juua, triipu peale tõmmata, saun peo käigus maha põletada ja isa bemm koos sõpradega sodiks sõita. Ellujäänud nendivad pärast et lahe koolivaheaeg oli...
Ok, mõnitan. On ka üllatavalt tublisid, aga nemad ei anna kahjuks tooni. Sad

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

(02-02-2012, 12:49 PM)Basilio Kirjutas:  
(02-02-2012, 10:09 AM)Vana7 Kirjutas:  Mis on tänapäeva samaealistel noorhärradel vastu pakkuda?
Ennast täis juua, triipu peale tõmmata, saun peo käigus maha põletada ja isa bemm koos sõpradega sodiks sõita. Ellujäänud nendivad pärast et lahe koolivaheaeg oli...
Ok, mõnitan. On ka üllatavalt tublisid, aga nemad ei anna kahjuks tooni. Sad

Nu ma siis annan tooni... Lapsepõlv möödus siis maal, ,kõik nädalavahetused ja kooli vaheajad. Sai ehitatud onne nii puu otsa kui ka metsa ja mujale kõikvõimalikesse kohtadesse. Jalgratas oli põhiliiklusvahend tollel ajal. Kui sattusime vennaga teise vanaema juurde, siis sai ka muraveiga mööda põldu põristatud, vanust oli siis vast kuskil 7-8 kanti. Hiljem tulid omale punnvõrrid ja muu nassvärk, mis alati tahtis putitamist. Vanuses 13-15 (täpselt ei mäleta) sai siis papsi Jawale hääled sisse aetud. Tuli periood, kus põhisõiduvahend oli siis tsikkel. Buss oli ka liiklemisvahend, kuid see siis ainult niipalju, et saaks maale Jawaga põristama. Jawat sai ka ikka usinasti remonditud. Pean küll tunnistama, et põhiremontija oli vennaraas. Kusjuures nii kui kevadel oli asfaldil triip paljaks sulanud olime me juba vennaga kevadet kuulutamas ja sügisel ikka niikaua sõitmas, kui lumi ja jää enam ei lasknud seda. Gümnaasiumi lõpuga Jawa periood lõppes, tulid autojuhi load ja kõrgkool... Tänaseks päevaks ei ole ma kellegi autot sodiks sõitnud, ühetegi sauna maha põletanud, triipu tõmmanud ega kedagi kabeli poole läkitanud... Kangemat kraami ikka vahel pruugin, seda tuleb tunnistada... Enam ei tule mõttesegi neid lollusi teha, loen vaid kahjutundega, et nii tehakse ja nii juhtub... Ju siis kui mõistus oli allpool vöökohta, sai Jawaga põristada ning tehnikat putitada... Smile Nüüd mõistus omal kohal loodetavasti(kui mõned vanatehnikaga seotud ostud välja arvata Cool ).

Läks küll vähe offtopic teemast, kuid ei saanud kirjutamata jätta...


ZAZ965A 1968
Vasta

(02-02-2012, 10:09 AM)Vana7 Kirjutas:  Mis on tänapäeva samaealistel noorhärradel vastu pakkuda?
Noh, näiteks lennata üksi teisele poole maakera Austraaliasse, osta seal suvaline odav auto, see oma kätega tehniliselt nii enam-vähem korda teha, kimada sadu ja sadu kilomeetreid läbi asustamata piirkondade, kus pole isegi FM raadiojaamad kuuldavad (mobiililevist ei või isegi unistada) ja loota, et masin ikka järgmise asustatud punktini vastu peaks. Või kui ei pea, siis tuleb kõik oma teadmised mängu panna, et ikkagi liikuma saada. Sest abi pole kusagilt võtta, joogivett ja toitu on täpselt niipalju kui autos kaasa võetud on ja päeval tõuseb õhutemperatuur üle 40 kraadi. Öösel magad autos ja hommikul loed auto alt tulevate looklevate jälgede järgi kokku, mitu madu öösel auto alt läbi roomas... Mina olen nüüd selle läbi teinud ja väga rahul.

Puruks ja pool pööret tagasi!
Vasta

Huvitav et just siinsed foorumlased ennast puudutatuna tunnevad? Siin peaks ometi tummine rahvas koos olema, kes ennast tõestama ei pea. Rullnokad-triibuvennad ilmselt siin ei käi ja jumal tänatud! Neil on muud huvid. Ja mul on hea meel, et siin ei heieta ainult taadid oma memuaare vaid on ka noori ja hakkajaid tehnikahuvilisi oma võrre putitamas ja imesõidukeid ehitamas. Aga ehk aitab noorsoo hukkamineku üle arutamisest, teemaks ikka NL aegsed lood. Wink

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

Vahelduseks hukka läinud noorsoole kirjastan siis ühe loo, mille rääkis mulle üks tuttav vana, kes praegu õpetab koolis põllumajanduse praktilist poolt. Kunagi sai kuivatis praksisel oldud ja siis läks jutt viljavõtu peale.
Asi oli siis nii, et kunagi sügaval NL aegadel sai vilja võetud. Ja siis mingil põhjusel jäi viljavõtt sinnapaika teatud ajaks. Aga, et asi igavaks ei läheks sai veidi aega "surnuks" löödud. Kuna Niva punker oli tühi, siis visati kate punkrile peale. Ise oli see vana koos oma sõpradega mitmekesi punkris varjul. Ja seal nad siis võtsid viina ja mängisid kaarte. Täpsemini turakat. Täpsemalt ei mäleta, mis selle põhjustas, aga miski see igatahes oli.

Kuna ma ise pole seda aega näinud, siis ma võin vaid ette kujutada, kui kirju see olla võis. Aga juba juttude järgi tundub päris.... huvitav - ütleks isegi, et natukene huvitavam kui praegune elu.

Almost Again
Vasta

Loodan et pole seda juttu siin varem ära pajatanud:
Ühes sovhoosikeskuses saadeti mõned viinaninad ametkorterit remontima. Päeval tegid õlle kõrval tööd ja kui tööpäev läbi, toodi paras ports haljast ning pidu läks lahti. Keegi asjapulk, arvates et mehed juba lahkunud, käis ust kontrollimas. Leides selle lahti olevat, kehitas õlgu ja keeras lihtsalt lukku. Kui meestel viin otsa sai ja avastasid, et istuvad luku taga, hakati pääsemisplaani pidama. Maja oli minu mäletamist mööda kolmekordne ja nemad teisel. Aknast allahüppamine tundus isegi joogisele inimesele karmivõitu. Siis avastati välisseinal rippuv teleri antennikaabel...
Korrus kõrgemal pahaaimamatult telekat vaadanud naisterahvas pidi ennast surnuks ehmatama, kui tema telepurk järsku akna poole kihutas. Viga õnneks keegi ei saanud ja Tarzanid jõudsid õnnelikult maapinnale.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

Osavatest kätest ja suhtumisest ja endisaegsetest tublidest noortest.
Elasid olid kord ühe N linna ehitusfirmas kolm noort ja tublit autojuhti. Kaks vanemat olid sellised tublid ja korralikud ja neist edaspidi juttu ei tule, aga vot see kolmas, see noorem... Alatasa kippus üht teist juhtuma ja teps mitte häid asju ei sündinud.

Veeti parasjagu soojustust farmi vahelaele, puidust postidel ja aampalkidega laele. Selleks oli vaja tagurdada kaldteest, betoonist kaldteest üles, sihtida täpselt ukseava, jätta rattad betonile ja tühjendada kasti sisu laepealsele.
Pealtnägijate kirjeldused lähevad järgnevas lahku, kes rääkis külg ees farmiõuele saabumisest, kes rehvivilinal kaldteest üles marutamisest, kuid tulemus iseenesest olla järgmine: vana hea SAZ kallur oli küll osaliselt pööningul, kuid vertikaalasendis kui elevaatori tühjendusplatvormil, esimene stange sarikate vahel, tagaots ehmund pudulojuste vahel ja mittemilleski süüdiolevad ehitajad, kes soojustust laiali pidid ajama, olid pööningu teisest otsast, teise korruse kõrguselt kiiremini kadunud olnud, kui auto alla jõudis...
Kuidas see kallur sealt kahe korruse vahelt kätte saadi, sellest ajalugu vaikib, kuid sõitis veel hiljemgi.

Järgnevat pajatas üks vana ehitusmees, kes objektil betoonipäeva lõpus, soojaku seina ääres, uhiuues tsinkplekk ämbris kummikuid pesi, jalad ikka kah kummikutes. (Kes mäletab, siis uhiuus ämber oli mõningates firmades haruldus, rääkimata kummikutest, või töökatest jalgadest seal sees.)
Saabus siis noor autojuht aga juba peale tööpäeva lõppu betoonikoormaga, kus ta viibis jms ei olegi teemaks, aga kiirustas nii kangeste, et keeras õuele "sõiduoludele mittevastava kiiruse" ja ulja kaarega.
Kolleeg, kes saapapesu järjekorda ootas, oli jõudnud vaid öelda, et näe, kuis ull kihutab ja rabanud vanamehe eemale. Hetk hiljem oli kalluri stange riivanud soojaku seina ja uhiuuest ämbrist oli vaid õhuke plekiliistakas.
Ja firmas oli juba traditsiooniks, et õhtustele betoonikoormatele pandi peale mahakallutamist kohe armatuurist paenutatud konksud sisse, siis oli hea hommikul tagasi autole tõsta ja teetammi täiteks viia...
Vana ei osand muud öelda kui, et mõnel kohe juhtub, aga mõnel juhtub liig tihti.

Viimane juhus oli juba suurema isendiga, nimelt MAZ kalluriga, vaja oli betoonikoorem kaarhalli maha kallutada, ikka uksest sisse, kast üles, betoon maha ja kast alla tagasi. Aga õnnetuseks unustas juht tagaluugi luku lahti teha, mistõttu kõik see 3 kantmeetrit betooni toetus kenasti kasti tahaossa, blokeerides luugi ja ajas ka kasti niipalju tasakaalust välja, et ise enam alla ei vajunud. Auto keset halli, kasti alla ei saa, betooni maha ei saa ja ka välja sõita ei saa, sest tõstetud kastiga ustest välja ei mahtunud. Ja antigi õnnetule labidas kätte ja pildus selle kasti enamjaolt tühjaks, kuniks kast jälle niipalju tasakaalus, et alla sai, luugi lahti ja jäägi maha. Kes aga kastist kunagi betooni labidaga kühveldanud, see ehk mäletab kui tihedaks alumised kihid sõiduga vibreerisid ja kui kaua see aega võttis...
Pealt seda jutud sellesst autojuhist ka lõppevad, sest edaspidi jäigi ta ainult labidaga vehkima.


Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne