NL aegsed lood...

Huvitavat statistikat keskmine palk rublades ja selle ostujõud kartuli suhtes. 1853-2011 aastad. Millal sai osta samapalju kartulit kui 1913 aastal? Vastus: alles aastal 1987. Alles nüüd saame teada kui hea oli tsaariaeg ja kui "näljas" olid tollased inimesed. Statistika pidavat olema suur vale, et kaugeleulatuvaid järeldusi siit siiski ei teeks aga võttes keskmise nõukaaegse propagandastatistikaga, peaks miski pildi saama.
http://opoccuu.com/wages.htm

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta

Aga sigaretipaki ja bensiiniliitri hinna võrdlus nsvl-is?
Ei ole suitsumees, aga suurest luust on vist nii, et ühe paki suitsu eest saad 2l bensiini.
Vasta

Väike naaberkolhoos ehitas kartulihoidla, juurde kaalumaja ja EPAst värske kartulikasvatusagronoom. Saatelehed, kõik likumised üle kaalu, riknenu ka täpselt aktiga maha kantud. Kartul lõpuks maas, lüüakse numbrid kokku. Vahe sees, tunduvalt üleliidulisest lubatud 4,9% rohkem. Vaene poiss SORVVO (tõsine asutus- Sotsialstliku Omandi Riisumise Vastase V. O...) käes, sest puudu 21 000 rubla eest e.nelja ziguli jagu. Päästis seekord esimehe hea suhe ülemnõukogus Maks Klaossoniga. Selle kaoprotsendiga oli eestis ilmvõimatu hakkama saada, tuli paberitega mängida. Tuli siis SORVO ja ajakirjanikud kõrvalsovhoosi. Näidake, kuidas teil kartuliga? Arvestus neil küll suvaline- kärutäis loeti neli tonni, autol 5 tonni jne kuid kõik klappis. Ei usuta, kuid teha ka midagi ei saa. Kartulil külvinormi pole, kõik kannatas põllule maha kanda. Kui ei usu- võtke siis üles ja kaaluge...Too kartuliagronoom vandus et ei hakka tulevikus siiski õigust ajama, kui valetada poleks vajagi...
Vasta

Ühel X aastal tuli äkki partei suunitlus,et sovhoosid peavad hakkama linakasvatusega tõsiselt tegelema,sest suur NL vajab rohkelt linakiudu.Põlluvalitsus pani siis igale majandile kohustusliku hektarite arvu,mis tuleb lina täis külvata ja Valgevenest hangiti selleks vajalik linaseeme.Juhtus aga sedasi,et sovhoosi tõpratohter sebis piirituse kaasabil laomehelt suurema jao sellest seemnest enda käsutusse,sest vasikad pasandasid jubedalt ja neile oli vaja linaseemne leotisega seedimine korda teha.
Külviajal selgus,et järelejäänud kogusega saab napilt veerandi lina külviplaanist täis.Agronoom,kaval sell,valis linapõlluks kuplite ja metsatukkade vahelise sinka-vinka kujuga põllukese ja kui põlluvalitsuse tegelased kontrollima tulid,sõidutas neid mitmelt poolt sama põllu äärde nii,et vajalikud hektarid kenasti täis tulid.Sügisel koostati aktid ja paberid,et augustikuul hävitas kõva torm ja rahe kogu linasaagi.Kindlustus maksis veel päris korraliku summa kahjutasu.
Vasta

Möödunud laupäeval tuli sõber Vello,lahtise pea ja kuldsete kätega tehnikamees,mulle külla.Ajasime tiigi kaldal oleva palksauna kurjaks,vihtlesime tublisti ning loomulikult käis asja juurde ka õlu ja mõni pits peenemat viina.Kui noortel meestel niisugusel puhul käib jutt ööklubidest ja naistest,siis meiesugustel vanadel tehnikapeerudel kaldus teema ikka tehnika ning nostalgiapoolele.Ja ta rääkis muuhulgas ühe esialgu uskumatuna tunduva loo oma nooruspäevilt.
Kui Vello värskelt saadud juhilubadega autobaasi tööle võeti,anti talle päevinäinud porte GAZ 53.Ühel kenal talvekuu päeval tehti ettepanek sõita Venemaale Volga keresid tooma.Mis siis ikka - üheteljeline kutsikas kasti,sõber seltsiks kaasa ja linna,mille nimeks tollel ajal oli Gorki,poole teele.Kusagil Valdai mägedes kihutas nendest täie pasaga mööda ZIL ning kostitas esiklaasi priske kiviga,mille tulemusena muutus tollel ajal kasutatav karastatud klaas ämblikuvõrgu sarnaseks,kuid võimaldas mingil määral siiski läbi näha.Seda aga polnud kauaks,sest ühe asfaldiaugust saadud põrutus kukutas kogu klaasi soolana sülle.Mida teha,15 kraadi külma?Poisid leidsid lahenduse - teest pisut eemal oli sauna moodi hoone ja selle aknaklaasi nad varastasid vaatamata sellele,et sauna eesruumist kostus viinavõtvate külameeste jorinat.
Saunaaken osutus parajaks,toetus täpselt kabiini aknaaugu servadele,kuid kuidas see paigal püsiks?Välja aitas kaasavõetud vana kaltsuvaip,mis seoti traadiga pinguli ja juhi jaoks lõigati saunaakna kohale pisike kuid piisav auk.Kaassõitja pidi muidugi pimedas istuma,kuid tehasesse nad jõudsid ja koorma peale said.Kas oli põhjuseks raha puudumine või noorte meeste oskamatus,kuid uut klaasi nad ei saanud ja kojusõit jätkus sellesama saunaaknaga.
Aga sellega polnud hädad veel lõppenud.Tagasiteel viskas korraga kapoti alt aurupilve ning selgus,et kabiini soojenduse tagasivoolu toru pesa oli radika alumise vanni küljest lahti mädanenud.Ka sellele leidsid poisid nutika lahenduse:radikas maha,kabiini põrandakummi küljest lõigati paras tihend,konservi "Räm tomatis" kaanest plekitükk peale ja kabiini polstri plekikruvidega kinni.Tagasivoolu vooliku stutser sobis täpselt radika ülemise vanni temperatuurianduri auku.Tõsi,kabiini soojenduse efektiivsus vähenes sel moel küll vähemalt poole võrra,kuid külmast lõdisedes nad viiendal päeval Tallinna tagasi jõudsid.
Jätkub mõtlemisainet,kuidas oleks ise sellistes olukordades käitunud.
Vasta

Lenini sünnipäev on umbes kevadise suurvee ajal. Abjas paar hakkajat koolipoissi keerasid oma hiina taskulampidel sel puhul reflektorid eest, patareid ka välja ja korjasid mätastelt vee alanemist ootavaid hiiri täis- u 20 tk igaühte. Kui siis aulas pidulik-pühalik üritus käis, päästeti loomakesed lahti. Milline paanika- kiljumine, toolide otsa pagemine igas vanuses naisolevustel algas... Kelgi Leniniga enam asja.
Vasta

Kuldre kolhoos tootis ka õunaveini. Tuli Gorbatšovi aeg. Vanad jäägid lubati maha müüa. Aga uus tuli koguaeg peale... No küll seal käis januseid. Pudelid said otsa. Siis osteti pood teekannudest-supipottidest tühjaks. Lätimaalt oli hiiglapika noolega kraanaga tuldud. Ämm tellis ka- too temale traktoristide jaoks. Jättis Miku omalegi viis pudelit. Maitses- mõtles, et on hirmus, aga oli veel hullem. Tehti ju ka mitu päeva hunnikus seisnud ja mädadki mahlaks. Aastaid hiljem kursuse kokkutulekul koolikaaslased nuiavad- teete veini, vii meid ka proovima. Tulid siis need viis pudelit keldris meelde. Proovige neid enne, siis oskate öelda kas tasub sõitu ette võtta. Aga veiniga oli keldris vahepeal ime sündinud- laagerdudes täitsa joodavaks muutunud ajaga.
Vasta

(17-04-2012, 23:47 PM)pen.skar Kirjutas:  Lenini sünnipäev on umbes kevadise suurvee ajal. Abjas paar hakkajat koolipoissi keerasid oma hiina taskulampidel sel puhul reflektorid eest, patareid ka välja ja korjasid mätastelt vee alanemist ootavaid hiiri täis- u 20 tk igaühte. Kui siis aulas pidulik-pühalik üritus käis, päästeti loomakesed lahti. Milline paanika- kiljumine, toolide otsa pagemine igas vanuses naisolevustel algas... Kelgi Leniniga enam asja.
tere,et vova sünnipäev kätte jõunud siis ka lugu 1965.a, kooliaktuselt.Oli selline lugu,et nagu nüüd,siis ka vanasti olid poistel omad kambad kuhu olid valitud kõige ustavamad,ja üks sekkine memmepojuke oli jäetud poistekambast välja,aga poiss soovis nii väga kamba liige olla,otsustatigi poiss kampa võtta, kui loeb kooliaktusel ette poiste poolt tehtud luulesalmi,mitte aga selle mille ta pidi vova sünnipäeva puhuks lugema mille pioneerijuht talle õpetas,tavaliselt kooliaktusel olid kohal ka tolleaegsed kõrgemad ninad ka rajoonikomiteest,astub poiss koolilavale ja pioneerijuht veel hüüab,loe aga kõvasti ja julgelt,salm siis sellineToungueUSS NUGA VERE KAPP,SEE ON MEIE POISTE VAPP,oh sa jeerum kus saalis läks alles üksteise otsa vahtimiseks,mis edasi sai täpselt ei mäleta,aga pioneerijuht pidi igatahes parteid vahetama.

Vasta

Kah mõned meenutused Volodja eelseisvaks sünniaastapäevaks.
Aasta 1970.Tartus algasid aegsasti ettevalmistused Lenini 100.sünnaks.Lisaks riiamäel seisvale kivikollile ehitati kogu kesklinnas ajutisi monumente kohalikest materjalidest.Nii näiteks püstitati linnaliinide bussijaama juurde puust ja vineerist tohutu suur punaseks võõbatud kuubik millel viisnurgad ning kirjad "Lenin 100".Vahetult enne suurt tähtpäeva aga oli see monstrum ühel hommikul kadunud.Selgus et öösel oli keegi selle põlema pistnud ja enne kui pritsimehed kohale jõudsid oli kogu "kunstiteos" maani maha põlenud.Taolisi puust "monumente" oli veel restorani Kaunas juures,raekoja platsil ja mujalgi,ning pärast bussijaama kuubiku hävimist seisis igal ööl nende juures valves miilitsaauto.
Riiamäe kivikoll aga eeldatavasti tuld ei võta,ning sinna statsionaarset miilitsavalvet ei pandud,kuid andekad tegelased valasid selle jalamile piisaval hulgal palderjani.Teatavasti meelitab see droog aga kogu linna kassid kohale.Nii nad siis karja kaupa seal püherdasid ja kräunusid.Vaatamata sellele,et pritsumehed igal ööl monumenti pesid ja kasse veejugadega minema peletasid,kordus etendus mitu nädalat jutti.
Meenuvad ka mõned tolleaegsed anekdoodid:
-Pärast võidukat oktoobrirevolutsiooni teeb Dzersinski Leninile ettepaneku minna kõrtsi sündmust tähistama."Ei" on Lenin resoluutne."Kord juba juhtus nii,et olin juua täis ja komistasin Soome vaksali juures mingile soomusautole.Pärast räägiti,et ma olevat roninud selle otsa ja ajanud sellist jama suust välja,mida ise ka enam ei usuks".

-Algselt olevat nn.oktoobrirevolutsioon pidanud toimuma juba septembris,kui ilmad veel soojad."Jääb ära" olevat Lenin orgkomitee koosolekul teatanud "Feliks Edmundovitsh sõitis kalale"."Kas siis ilma Dzersinskita ei saa revolutsiooni teha" pärivad kaasvõitlejad?".
"Saab küll,aga ilma Aurorata ei saa".

Ja veel tolleaegne luuletus:

"Kes seal seisab sonis hallis?"
See on meie Lenin kallis!
Situb seal ja ähib,puhib
pärast surmagi meid juhib.
Vasta

Oh,kas see lugu nüüd teemasse läheb,sest veel tsipa enne NL, aga elust enesest...
Siin eelpool oli juttu papa Leninist. Aga minu vanaema Anna oli revolutsiooni aegu Peterburis elanud. Kadund ema jutu järgi oli vanaema sattunud kuskil linnas peale,kui papa Lenin oli kõnet pidanud. Oli Leninit näinud ja olnud nii ligidal,et kuulnud mida papa rääkis. Lenin oli lubanud,et kõik maa saab tasuta rahvale. Võite kasvatada vilja ja kõik ülejäägid ostab riik teilt ära. Midagi lubas ta veel,kuid hetkel ei tule meelde. Nagu näha on,ei ole seda maad keegi tasuta saanud....... võibolla ainult need,kes mulda said......Sad
Ka praegu ei ole papa lubadusi suutnud keegi täita. Ka meie riigis on asjad nii,et maa nagu oleks oma,aga maksta tuleb ikkagi...Big Grin Eriti paistab asi silma siis,kui sa oma maal plaanid midagi suuremat ette võtta....Big Grin,siis on platsis igasugused asjamehed,kes siis otsustavad,mida sa teha võid ja mida mitte....Big Grin Ainuke õnn on see,et maa jääb ikkagi alles,sest tasku ei pane ja kaasa ei võta..........
Vasta

Kuskilt kuuldud:Kirikuõpetaja ja külanõukogu esimees head sõbrad ja naabrid. Esimehel 50 aasta juubel, ei hakanud kirikuõpetajat kutsuma- suured ülemused kõik tulemas, võibolla antakse ordengi. Toole tuli puudus. E: poiss, mine küsi kirikuõpetajalt. K: sünnipäevale ei kutsunud, toole ei saa! E: Toole ei annud- külanõukogu rahaga kirikule uut katust ei saa! K: enam sulle parteikoosoleku kõnesid ei kirjuta! E: enam pioneere kirikukoori ei saada! K: Enam nunnasid teie saunaõhtule ei saada!
Vasta

Kui värskelt EPA lõpetanuna sovhoosi mehaanikuna tööle sain,saabus direktori jaoks see tähtis päev,mil ta 50.a.sünnipäevapeo pidi korraldama.Pidu peeti väikelinna vastavatud restoranis ja külalisi oli paarisaja ringis.Mind kui värsket spetsialisti määrati kaineks autojuhiks,anti direktorihärra Volga võtmed ja pandi kohustuseks väsinud peolised koju vedada.
Algul kulges kõik soliidses vormis - lauad olid lookas sültidest,pasteetidest,salatitest,ettekandjanoorikud tassisid kuhjaga täidetud vaagnaid liha-kartuli-hapukapsaga,igal laua ruutmeetril turritas kümmekond pudelit parimate napsudega.Kusagilt oli tellitud viieliikmeline bänd,mis tegi muusikat stiilis Viljandi Paadimees,kuid sai hakkama ka mõne looga Beatelsite repertuaarist.
Peo edenedes muutusid sünnipäevakõned järjest pikemaks ning segasemaks,sest tühjad pudelid laudadel asendati koheselt täitega.Õllepruulija lugu viis enamiku soliidsest seltskonnast laua alla üksteiselt kingi näppama,et hiljem pantide lunastamist mängida,mis enamasti toimus suure viinaklaasi tühjaksjoomise läbi.
Edasi läks pidu nagu Koppvillemi naabrimehe sünnipäevalaulus - keegi tähtis tegelane komistas kempsus ja kukkus sellesse renni,kuhu mehed põit tühjendasid,üks parteikomitee mees arvas vist,et on metsas ja hakkas nurgasoleva hiina kase all pükse maha laskma,ise samal ajal pühkimiseks lehti roobitsedes,kena siidikleidis sale daam proovis laual kankaani tantsida,kuid kukkus miilitsaülemale sülle,kes omakorda tahtis teda tantsima viia,kuid sellest ei tulnud midagi välja,sest orkestri trummimees magas,pea süldikausis.Olukorra otsustas lahendada sünnipäevalaps,kes istus trummide taga ja kukkus hirmsa jõuga trummisoolot taguma,nii et ühe trummi nahk lõhkes üsna ruttu.Lubades bändile uue trummikomplekti osta peksis ta veel püstiseisvate piduliste hõisete ja kilgete saatel kõik trummid puruks.Kas lubadus ka teoks sai pole teada,sest paar kuud hiljem edutati ta tööle parteikomiteesse.
See jutt pole väljamõeldis,vaid tagasihoidlik kirjeldus ühest nõukogudeaegsest nomenklatuuri sünnipäevapeost.
Vasta

Ei mäletagi täpselt, kes see juhtus tehnikumis või koguni EPAs, aga kursusel oli üks Narvast pärit tüdruk. Tollel vene keel muidugi selge ja seetõttu pandi teda kõikvõimalikel aktustel venekeelseid luuletusi lugema. Järjekordse punaaktuse jaoks harjutas ta salmi, kus oli rida serp i molot i zvezda Ühikatoas harjutades asendas ta viimase sõna ühe teisega, mis kõlaliselt sarnane oli ja kõigile mõistagi nalja tegi. Ta harjus selle variandiga nii ära, et luges ka pisarateni pidulikul aktusel saali ees: serp i molot i pizda. Mingeid sanktsioone ei järgnenud, kas tõesti ei pandudki apsakat tähele, või kui pandi, oli nii häbi, et keegi ei julgenud sekkuda.

Üks isakese Leniniga seotud legend. Rõhutan, et legend, igaüks võib valida, kas usub või mitte. Mina vahendan seda, mida mulle räägiti. Aastal 1982 töötanud Valgas (Autobaasis?) üks muldvana mees, töövahendiks GAZ 53, millega kärutas ehitustel pinnast jm, ühesõnaga tavaline autojuht, kuigi partei liige. Järjekordsel parteikoosolekul olla mees parteipileti demonstratiivselt lauale lajatanud ja öelnud: "Ei, meie Leniniga seda asja küll nii ei mõelnud." Hiljem tuligi välja, et mees oli kauges nooruses olnud Lenini autojuht.
Vasta

Üks pisike lugu kaugest Nõukaajast , mis juhtus venemaa ääretute steppide vahel.
See oli aeg, kus kõik ehitasid kommunismi, vahendaid valimata. Sellest üritusest võtsid osa ka kolm autojuhti, sovhoosist X. Need kotkad said ülesande ära tuua Ukrainast mingi X kogus kaupa, milleks oli vaja täpselt kolm ühikut veoautosid GAZ-53. Mis vaja, see vaja. Varustati ennast kõige hädavajalikuga,(kütusetalongid,konservid, piiratud koguses tulivett), ja asuti teele. Enam-vähem poolel teel aga otsustas üks gaazik lõpetada ühepoolselt töölepingu. Mis seal ikka, võeti see vaesekene ökonomaiseriga (kolmnurgaga) sappa ja veeti lähema külani. Ääremärkusena olgu mainitud,et tollel ajal ilma trossi või kolmnurgata keegi eriti garaažist välja ei läinud. Kuna külani oli maad ikka mitme tunni jagu, siis jõudis see vabanenud juht selle aja jooksul võtta mõne sõõmu tulivett, mis tegi keelepaelad valla ja pani mõtte "liikuma". Kui jõuti esimese huutorini, otsustati, et siia jätamegi selle katkise gaaziku. Küll tagasiteel ta üles korjame. Leiti sobiv maja , kus oli tore vanataat, kes paari pudeli tulivee eest auto hoiule võttis. Aga väike hirm oli neil ikkagi, et kas tagasitulles auto on ühes tükis, või kantakse ta tagavaraosadeks laiali.Kindluse mõttes kuulutas autojuht, kes oli end jõudnud küllaltki ülevasse meeleollu viia, et, meie oleme nagu sakslased sõja ajal, kui autoga midagi juhtub, põletame küla maha. Selle avalduse peale ei teinud keegi hetkel teist nägugi.Aga asi läks põnevaks, kui autot taheti kätte saada. Tundub, et külarahval oli suur sõda veel hästi meeles.Nad organiseerisid auto juures ööpäevase valve. Kui meie kotkad ringiga tagasi jõudsid ja autot tahtsid kaasa võtta , siis oleks see neile peaaegu et elu maksnud. Kohalikud, olles varustatud kaigaste ja hangudega, nagu Bogdan Hmelnitsky sõjavägi, keeldusid kategooriliselt masinat tagastamast.Asi võttis positiivse pöörde alles siis, kui auto valvata võtnud taat üles leiti.
Fakte kontrollida pole võimalik, lugu edasi antud asjaosalise ütluste järgi.
oltsbergile: Sellel Lenini autojuhi legendil võib isegi tõepõhi all olla, sest tean Valgamaalt pärit meest kelle isa tõesti oli selles ametis ja Valgamaal ta oma elupäevade lõpuni elas.
Vasta

(08-07-2012, 12:50 PM)Daff Kirjutas:  oltsbergile: Sellel Lenini autojuhi legendil võib isegi tõepõhi all olla, sest tean Valgamaalt pärit meest kelle isa tõesti oli selles ametis ja Valgamaal ta oma elupäevade lõpuni elas.

http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=37736
http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=13999&pid=142206#pid142206
http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=355753

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta

Jah,Karl Viktorit ma silmas pidasingi.
http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=355753
Vasta

(08-07-2012, 22:50 PM)Daff Kirjutas:  Jah,Karl Viktorit ma silmas pidasingi.
http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=355753

Ei oska kinnitada ega ümber lükata, sest seda lugu rääkis mulle mees, kelle enda nimegi ma ei tea, meie esimesel ja seni viimasel kohtumisel.

Vasta

Kuna juba autobaasidest ja Leninist siin juttu oli, siis lisaks veel ühe pikantse loo X baasi töödest tegemistest.
Tegevus toimus siis sügaval nõuka-ajal.
Partei koosolek. Valitakse mingile parteilisele ametikohale ustavat parteisõdurit. Kandidaadid olid paigas, jäi veel hääletamine.Valitavate hulgast üks oli sm. Luup, teised ei vääri antud kontekstis äramärkimist. Kõned peetud, asutigi hääletama. Olgu märgitud,et ajastule kohaselt, oli sellel ajal valitsevaks keeleks enamasti vene keel, eriti parteiliinis. Protsessi alustas tulihingeline kommunist, kes järsku püsti kargas ja hüüdis üle saali, " Kto za Lupa" ,(Kes on Luubi poolt,seda avaldust annab ka teisiti tõlkida, aga see jäägu koduseks tööks) ,seda muidugi kõige paremate kavatsustega, nähes aga, et mitte ükski käsi ei tõuse, sai ise ka aru kui ebasüntsa avalduse ta tegi. Hetke valitses saalis surmvaikus, siis kaikus naer ja kestvad ovatsioonid. Eestipärane nimi venekeelses mõtteavalduses ei pruugi anda alati kõige meeldivamat tulemust.
Olgu märgitud, et antud loo rääkis mulle oma praegune kolleeg , kes viibis sellel samal kongressil, olles üks aktiivsemaid plaksutajaid, ning see lugu leiab äramärkimist ka Meie Mehe plaadil, kus temast on saanud üks hea anekdoot.
Vasta

Sovhoosis oli lehmade seemendajaks lätlane Arturs,kelle karjbrigadir Anette sanatooriumiskäigult oli kaasa meelitanud.Kena kräsuspeaga mees,kellel üsna ruttu igas karjalaudas oma lemmiklüpsja tekkis.Õppis usinasti eesti keelt,kuigi jutuajamine temaga toimus enamasti vene keeles.Kui talle tehti ettepanek emiseid ka seemendama hakata,püüdis ta vigases eesti keeles keelduda,et mjina olen sjee knstpull,mjitte noh sjee..........siga mjees.

Kibedal kevadkülvi ajal tormas minu juurde nooruke praktikandist brigadir Luule,kes oli tuntud ka suht lõdva püksikummi poolest.Arenes järgmine dialoog:
L. Matil läks see asi katki,millega taha pannakse
M. Kas oli valus ka
L. Missasja
M. Noh kui äkki lõdvaks läks
jne.
Pikkamisi sai selgeks,et külvimasina tiisel oli murdunud ja põllule on keevitust vaja.
Vasta

Kinnitan omalt poolt siin kaugel eespool kirjeldatud lihakombinaadi ja rottide probleemi. Tartu lihakombinaadis töötanud sugulane rääkis, et tõesti-tõesti tulid vahetult peale liinide käivitamist esimesed vorstid üsna rotised. Mõistagi oli selle vastu vaja võidelda. Antigi siis enamikule töölistele vaba päev ja lasti tsehhidesse ammoniaaki, sest muud "massihävitusrelva" ei suudetud välja mõelda. Ühes ruumis oli aga aken kergelt poikvele ununenud ja õhtul vaatama minnes nähti järgmist pilti: rotid istusid kenasti aknalaual reas ja hingasid värsket õhku. Niipalju siis tõrje efektiivsusest...

Eelmainitud sugugulasega seonduvalt veel üks põnev lugu: nimelt oli tal vaja vannituppa seinale plaate panna. Tänapäeval lihtne: lähed ehituspoodi, igasugu plaatimis- jms -segud olemas, lisa ainult vett. Tollel ajal asi keerulisem, kõik pidi ise kokku segama. Tsementi kuskilt saadi, aga kust võtab üks korrusmajas elav linnainimene liiva? Aga nõukogude inimene oli leidlik: milleks maja kõrval laste liivakast? Õhtupoolikul, kui lapsed sinna mängima läksid, nägid nad kummalist pilti: suur tädi ja onu istuvad liivakastis ja kühveldavad ämbritesse liiva! Lapsed vaatasid nõutult, kuni üks julgem küsis: "Tädi, mis sa selle liivaga teed?" Tädi otsustas siis vähe villast visata ja vastas: "Meil on vannitoas krokodill, talle on vaja." Lapsed jäid selgitusega rahule ja juhtum ununes, kuni... Mõned päevad hiljem helises uksekell, ukse taga oli kari lapsi, kes teatasid: "Tädi, me tahame krokodilli näha!" Krokodilli? Mis jama? Siis tuli meelde küll, et lastele sai pula aetud. Kiire vastus: "Me viisime krokodilli ära maale." Sellega oli lugu lõppenud. Siit ka väike moraal: lapsi ei maksa alahinnata ja vale genereerib valet.

Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne