NL aegsed lood...

(09-07-2012, 12:29 PM)Vana7 Kirjutas:  Õppis usinasti eesti keelt,kuigi jutuajamine temaga toimus enamasti vene keeles.Kui talle tehti ettepanek emiseid ka seemendama hakata,püüdis ta vigases eesti keeles keelduda,et mjina olen sjee knstpull,mjitte noh sjee..........siga mjees.
Meenub üks lugu, kus samalaadne tegelane alustas parteikoosolekul küsimust nii: "Mjiina avaljikult KUSIN tjeie ees!" Kas see oli kirjanduslik või filmitegelane või elust enesest, ei mäleta. Meeles on vaid repliik ise.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

Lugedes siin meenutust kodusest remondist ja plaatide panekust, meenub lugu kuidas meestel oli vaja oma kontorisse tapeeti panna. Tapeet oli olemas aga liimi polnud. Hüva nõu ju kallis. Ja teadiski keegi, et leivasupp on väga hea tapeedi liim. Keedeti suur potitäis leivasuppi ja tapeet sai seina. Ja kuna selle jahmerdamisega olid kõigil kõhud tühjad, siis ülejäänud supp söödi lihtsalt ära. Ega siis head kraami saa raisku lasta! Toungue
Vasta

Kuidas 15 päeva saadi. Abja poisid Arvo ja Märt mängisid rahvarohkes bussijaamas kakluse maha. Enne oli selga kuue alla lauatükk sätitud. Löödi siis üksteisele nuga selga püsti. Kiirabid, miilitsad kohale. Mäng või tõeline- 15 päeva anti ära selle eest. Märdil muidugi kaotus suur- Õisu tehnikumi tüdrukud olid koristustööde ajaks just tema kodumajas pool kuud korteris...
Vasta

Lugu mehest kes sisustas oma ja teiste aega igasuguste riukaid täis juttudega. Igaks juhuks ma jätan koha mainimata, et mitte olla ebaõiglane teiste kolhooside vastu, kus võis elada samasugune mees ja võis juhtuda täpselt samasugune lugu.
Oli sügisene hommikutund X kolhoosis. Nagu ikka hommikuti majandi töökojas, aeti juttu ja asuti usinasti aega surnuks lööma. Päev ei tõotanud tulla mitte millegi poolest erinev tavalisest argipäevast, kui, töökotta sisenes eelmainitud lõuapoolik.
Kerge sumin käis läbi töömeeste, sest oli oodata järjekordset head nalja kodaniku suust. Aga nalja ei tulnud. Maestro sammus vaikides läbi töökoja. Üks töömeestest ei suutnud leppida olukorraga ja hüüdis:kuule seltsimees, valeta ka midagi.
Ah, ei ole aega, linna tuli tosool müügile, vaja kanister otsida ja järjekorda minna.
Sellega kogu jutuajamine piirdus, kellegil polnud aega enam tegeleda kõrvaliste asjadega. Kokku koguti kõik tühi taara, mis vähegi suutis vedelikke kinni hoida, ja korraldati kolhoosi bussiga dessant linna auto varuosade poodi. Olgu öeldud, et sellel ajal oli tosool suurem defitsiit kui praegu lendav taldrik.
Suur oli poemüüja imestus, kui uksest sadas sisse paarkümend meest, sooviga osta tosooli, mida polnud selles poes veel ennem müüa olnud, ja ega tõotanud ka kunagi tulla.
Vasta

Paar kirgast hetke kahe elupõlise autojuhi kuulsusrikkailt töömailt.

Esimene mees sõitis ZILiga kuskil Kaagvere kandis, kui nägi, et kaks neidu tee ääres hääletavad. Egas midagi, võttis nad peale ja viis ilma vahejuhtumiteta sihtkohta, kuhu neiud soovisid. Naisolenditel muidugi hea meel, olid väga rõõmsad ja tänulikud. Mehelgi süda rõõmus, et sai kellelgi head teha. Rõõm heateost haihtus siis, kui autojuht tollest sõidust hiljem miilitsale aru pidi andma. Asi selles, et tibinad olid pahade tüdrukute koolist jalga lasknud.

Teine mees töötas korvtõstuki peal. Ühel kenal päeval saadeti ta koos maalriga haigemaja värvima. Ei mäleta, kas värviti seina või aknaid, aga ega sellel tegelikult mingit tähtsust ei olegi. Autojuht tõstab maalri üles ja liigutab vastavalt tööjärjele edasi, kui too talle märku annab. Ühesõnaga - autojuhi jaoks küllaltki rutiinne ja igav tegevus. Ta ei pane tähelegi, et maaler ühe akna juurde erakordselt kauaks nokitsema jääb ega soovigi kuhugipoole liikuda. Äkitselt tormab igavleva autojuhi juurde üks tulivihane arst, kes teda hirmsat moodi sõimama hakkab. Põhjus, miks maaler ühe akna juures nii põhjalikult ja innustunult töötas, oli selles, et tolle akna taga tehti aborti.

Mõlema loo puhul võiks küsida, et milles siis autojuht süüdi oli. Ja naiste pärast võib igasugu jamasid juhtuda.
Vasta

Elas kord autojuht, noor, terve ja traditsioonilise seksuaalorientatsiooniga mees. (Teistsugune orientatsioon ei tulnud tollal kõne allagi, sest selle vastu oli ENSV kriminaalkoodeksi paragraf 118, mis nägi ette koguni vabaduskaotusliku karistuse.) Aga see selleks. Eelmainitust tulenevalt külastas mees tihti oma kooliõpetajast pruuti, kelle korter asus kooli internaadiga samas majas. Korteri paiknes teisel korrusel ja sinna viis järsk ja pime trepp. Nagu me teame, algas ja lõppes nõukogude autojuhi talvine tööpäev "veeprotseduuridega". Õhtul põristas mees reipalt internaadi juurde, lasi autost vee välja, öösel lasi enda seest hoolega välja miskit muud ja tatsas hommikul kahe pange kuuma veega auto juurde. Selline vaatepilt muutus internaadi elanike jaoks tavapäraseks, kuni tekkis idee hallidesse päevadesse veidi vaheldust tuua. Hilisõhtul, kui mees pruudi korteris viibis, sätiti trepile vastavale kõrgusele pingul nöör ja järgmine hommik polnud sugugi igav ja tavapärane... Olgu öeldud, et see julmavõitu nali ei häirinud sugugi noorte suhteid, tänaseks päevaks on nad ligi 40 aastat koos elanud.
Vasta

Kaks lugu ehitusest.

Nuias asus autoremonditehas, mis tootis UAZ furgoone. Uljanovskist veeti sinna esialgu tavalisi kastiga UAZ-e, neilt võeti kastid maha ja ehitati kinnine kuut peale.
Tehase õues vedeles aga terve mägi uhiuusi UAZ-i kaste. Kohalikud nupumehed leidsid siis peagi, et sealt saab head ehitusmaterjali suvilakoperatiivide ehitamiseks.
Nii lammutitatigi kastid laiali, puit ja poldid/mutrid viidi oma suvilate ehitamiseks.
Hiljem küll hakati lähetama kastideta UAzikuid.
-------------------------------------------

Ida-Virumaal ehitati aga järjekordset suurt tehast. Osa masinaid tuli Soomest. Kenades suurtes ja tugevates kastides. Kraanamees Albert, kes masinaid paika tõstis, kauples kastid endale. Suvila ehitamine Peipsi äärde käis nende abil käkiväel. Ikka üks kasti sein = üks suvila sein. Suvila seisab tänase päevani, kuigi peremees juba ammu mulla all.

................................
Ja lõpetuseks üks orientatsiooniga lugu veel. Oli üks mees, kes ei suutnud õrnemale soole kuidagi külmaks jääda. Mis sest, et omal naine kodus. Seega kulus palgast nii mõnigi osa silmarõõmude jaoks.
Kui naine siis ükskord päris, et miks mees niivähe palka saab, vastanud too "Meil on alustav ettevõte, seetõttu palgad pisikesed..."

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta

Lisaks veel ühe loo eelmainit lõuapooliku töödest, tegemistest. Juhtus lugu kolhoosi X õuel. Lõuapoolik, koondnimega Juss, kulgeb mööda töökoja õue, jalgu järel vedades ja igavusest hulluks minemas. Talle tuleb vastu üks põllutööline, kes ei hiilanud just oma taiplikusega. Asjadest arusaamisega ületas ta alati GOST-iga etteantud ajalimiidi. Nende teed ristuvad ühe elektriposti juures. Viisakusavaldused vahetatud, küsib Juss: Kuule sõbrake, kas sul aega on?
Muidugi on, mis vaja teha?
Vaata, seisa siin posti juures natuke, kohe tuleb kraana ja tõstab selle posti peale. Vaata et ta valet posti ei tõsta.
OK.Toetab see põllutööline oma turja vastu seda samust posti ja jääb kraanat ootama.
Eemalt läheneb majandi direktor, nähes meest nii imeliku koha peal seismas, tekkib tal uudishime, et mis värk. Ja küsibki siis selle mehe käest et, mida ta ootab?
Kraanat.
Mis kraanat?
Noh, Juss käskis mul õige posti kätte näidata kui kraana tuleb, et ta valet peale ei tõstaks.
Mis jutt see on?
Vaatavad siis mõlemad üles ja näevad suureks imestuseks , et post täies paraadmundris, traadid küljes ja puha.
No Juss, ma sulle ehitan, sõnab direktor, ja lahkuvad mõlemad kiirete sammudega sündmuskohalt.
Vasta

Oli sovhoosis traktorist, kelle töövahendiks T 150K ja peamiseks tööülesandeks kõik "põllumehe kullaga" seonduv, oli siis too kraam paksemas või vedelamas olekus. Selle elavaks illustratsiooniks oli mehe koduõu, kus seisid neli sõnnikulaotajat ja kaks pütti. Aga ühel päeval võeti mehel load ära ja saadeti liiklusteooria eksamile. Lihtne külamees, nagu ta oli, kukkus ta sealt suure kolinaga läbi. Ise kommenteeris pärast: "A kost ma tiiä, mitme minotiga inemine verest tühäst juusk?" (Ma loodan, et ei pea tõlkima, aga kui keegi aru ei saa, andku teada.) See ei olnud kaugeltki ainus küsimus, millele ta õigesti vastata ei osanud ja seetõttu käis eksamil mitmeid-mitmeid kordi. Ka direktor tundis alluva käekäigu vastu huvi ning helistas eksamineerijatele, et küsida, kuidas asjad edenevad. "Järjest paremaks läheb!" kõlas vastus. Paremaks läks küll, aga mitte nii heaks, et mees eksami tehtud oleks saanud. Direktor pani õnnetule traktoristile südamele, et too ennast kokku võtaks ja pingutaks, siis saaks lõpuks ometi load tagasi. "Ega mullõ naid lupõ vaja olõ-õi," ütles traktorist, "teil hindäl nakas varsti sigala man pask üle veere tulõma." Lihtne ja pragmaatiline lähenemine, kas pole? Aeg kulus, mees käis edutult ikka ja jälle eksamil, pasanivoo aga tõusis ähvardavalt. Direktor sai ka lõpuks aru, et olukord on kriitiline ja pole mõtet meest rohkem kiusata. Ta relvastas ennast vajalike õõneskehadega ja sooritas vahetustehingu lubade vastu. Selline praktika oli muide üsna levinud.

Teine lugu samast ooperist. Taas traktorist ja liikluseksam. Sedakorda ei hakatud eksaminandi testidega kimbutama, vaid sätiti üles liikluslaud. Ju siis oli ette nähtud ka selline võimalus. Laual oli kena ristmik: mõlemas suunas kolm sõidurada, lisaks veel trammiteed. Lauale paigutati autod-trammid ja kirsiks tordile keset ristmikku veel liiklust reguleeriv militsionäär. Mehe ülesanne oli kõik see kompott õiges järjekorras lahti harutada. Tükk aega jõllitas ta seda ilmaimet tühjal pilgul, ütles siis: "Seda juhtub harva!" ja pühkis kõik vigurid otsustava liigutusega põrandale. Eksamineerijad hakkasid naerma ja andsidki talle load tagasi.
Vasta

Lugu sovhoosi direktorist.

Nagu kõigil majandijuhtidel, tuli temalgi aeg-ajalt ametiasjus Tallinnas käia. Tavaliselt võeti sellised sõidud ette Nysaga. Bussijuhile olid need parajaks katsumuseks, sest maa oli pikk ja pidi väga vara kodust välja tulema. Aga oli muidki põhjusi, millest allpool.

Oma ametiasjad ajas direktor kärmelt korda, aega ei viitnud. Seejärel võttis ta heaks restorani minna, et süüa ja söögile ka korralikult alla ja peale võtta. Peale sellist protseduuri algas kodutee. Selgus, et sm direktorile restos manustatust ei piisanud, mistõttu tuli teha peatused iga teeäärse kõrtsi juures. Seetõttu veniski bussijuhi tööpäev kohutavalt pikaks. Ükskord jäi direktor joodud kvantumi tõttu tagasiteel tukkuma ning bussijuht otsustas järjekordsest kõrtsist süüdimatult mööda kihutada. Mõne aja pärast ärkas direktor üles ja küsis, et kaugel too kõrts on. Kui juht tunnistas, et see on juba selja taga, anti korraldus masin ümber pöörata ja tagasi sõita. Seega ei olnud säärastel manöövritel mõtet ja edaspidi peatus bussijuht igas "peatuses" sõltumata sellest, kas ülemus magas või oli ärkvel.

Ükskord, kui direktori abikaas oma kallist meest Tallinna-reisile saatis nägi ta, et bussijuhil on ilus karvamüts. Naine ütles siis direktorile, et kuule, sina peaks ka endale sellise ostma, ja andis ostuks rahagi. Direktor aga kallas mütsiraha kõrist alla ja pöördus enne naise palge ette naasmist bussijuhi poole. Et olgu too hää mees, laenaku mütsi, naisele peab näitama, muidu tuleb pahandus. Lubas mütsi esimesel võimalusel tagastada, näiteks siis kui ise mütsi ostab. Või kui sellist kuskilt osta ei saa, annab ikka tagasi, naisele ütleb, et kaotas ära vms. Teadaolevalt aga pole seda mütsi tagastatud tänase päevani, kuigi juhtunust on möödas umbes 30 aastat...
Vasta

Eesti mees on pidanud saunast lugu kogu aeg, vaatamata valitsevale riigikorrale. Ka vanal hallil nõuka-ajal käidi saunas ja tunti leilist ja vihast mõnu.
Elas siis mingi X kolhoosi ääremail üks lugupeetud seltsimees, kes ennast riigitööga ei vaevanud aga oma eramajapidamises oli ta mehe eest väljas. Nagu igas eesti talus, oli ka temal saun majapidamises.Mõnusalt kaskede all ja vaikse oja kaldal. Kuna mees ei olnud kadedate killast, siis lasi ta oma sauna ka sõpru, seltsimehi ja muid häid tuttavaid.
Vaikselt hakkas välja kujunema oma kindel seltskond, kes igal nädalavahetusel organiseeris pisikese koosviibimise ihu harimise egiidi all. Ja et ellu rõõmsamaid värve tuua, siis leidus ka saunaliste seas naiskolleege , kes meelsasti saunaskäikudest osa võtsid.Üks kindel saunaline oli Jurik, kes igal laupäeva õhtul laekus oma GAZ-53ga sauna taha ja paha tihti lahkus alles esmaspäeva hommikul. Seoses Juriku ja tema GAZikuga kujunes välja ka omapärane rituaal. See oli autost vee välja laskmine. Vett ei lastud millegipärast välja kohe, peale saabumist, aga siis kui olid sees juba mõned õlled ja vahel ka tiir laval käidud. Alati võeti selle töö juure kaasa mõni naissaunaline, kes suurema heameelega aitas autol vett lasta. Olgu mainitud, et selle masina materjaaltehniline osa , mis puudutas jahutussüsteemi, oli õrnema soo esindajatel peensusteni selge.
Kord külmal talveõhtul, kui saunaklubi jälle koos, ei toimunud aga traditsioonilist veelaskmist.Õlled viinad juba sees ja Jurik tukub, aga vesi laskmata.Otsustasid siis paar tütarlast, et teeme selle töö ise , ilma Jurikuta ära.Kui eesti naine midagi otsustab, siis ei takista teda enam miski, plaan viidi ellu.Vesi maas, tehnika päästetud.
Järgmisel hommikul, kui meie kotkas Jurik otsustas viimaks startida....
Te ei taha teada, mida ta arvas kogu naissoost. Tüdrukute õnn oli see, et nad juba läinud olid.
Kogu auto ümbrus oli kahtlaselt roheline.
Jah, see oli tosool, mille hoolitsevad saunalised olid välja lasknud.
Mõelge ise. Tosool,vene ajal.Sellel oli kulla hind.
Vasta

Lugusid Kohtla-Järve mööblivabrikust, mis leidsid aset üsna nõukaaja lõpus.

Üks mees tuli hommikul tööle suisa kolmekesi: tema, tuumapohmell ja veinipudel, mille abil ta pohmakat ravida kavatses. Võttiski siis enne tööd riietusruumis punni pealt, kallas sisse, jäi uniseks ja keeras riidekappi magama. Seal põõnas ta seni, kuni kolleegid ta üles ajasid ja teatasid, et tööpäev on läbi. Kõige naljakam kogu asja juures oli see, et tööluusi mees kirja ei saanud. Ta ju viibis tööl!

Tollel mehel vedas, et juua sai, üldiselt oli igasugune alkohol tänu Gorbatšovi tempudele muutunud suureks defitsiidiks. Aga siiski saabus õnnepäev: vabrikusse jõudis uudis, et poes müüakse pihlakaveini. Töö jäeti kus seda ja teist ning mindi veini järele. Peale erakordset ostu siirdusid kohusetundlikud mehed tööpostile tagasi ning lisaks tööle andsid mõistagi pihta ka veinile. Vein oli hea: hakkas pähe, kuid lisaks sellele võttis ka põhja alt. Seetõttu nägi vabriku kergendusosakond välja selline, et "peldik" oleks selle kohta väga ilusti öeldud.

Ühe mehe tööülesandeks oli puurida kapiustesse käepidemete tarvis auke. Et augud õigesse kohta satuksid, oli kasutusel vastav šabloon. Lõunavaheajal otsustas üks kolleeg augupuurijale pisut pulli teha ja puuris terve šablooni suvalisi auke täis. Lõunalt tulnu vahtis nõutult šablooni, mis nägi sõna otseses mõttes välja nagu sõel. Aga tööd tuli teha. Suutmata õigeid auke kindlaks teha, otsustas ta puuritavad augud asendada pliiatsiga tehtud täppidega. Nipp läks läbi, liini lõpus passiv OTK-mutt vaatas asja kaugelt ega märganud midagi kahtlast. Võib ette kujutada, mida mõtles ja tundis sellise kapi ostja. Aga noh, nõukogude inimene oli kannatlik ja kõigega harjunud. Seevastu ekspordiks määratud mööbel tehti küll äärmise korralikkusega.
Vasta

Tallinnas kutsekas käies tuli meilgi kord kange isu veini järele. Arvasime, et kõige mõistlikum on seda hankida otse tehasest. Ja kuna olime kuulnud Valtu veinist, siis otsustasime seda sinna tooma minnagi. Sõitsime rongiga rõõmsalt kohale ja kuna keegi ei teadnud isegi seda, kus see tehas asub, rääkimata sellest, kas sealt midagi osta saab, siis peale mõningast lolli näoga ringi vahtimist tulime sama targalt järgmise rongiga tagasi... Aasta oli siis vast 86.
Vasta

(14-07-2012, 16:50 PM)oltsberg Kirjutas:  Aga siiski saabus õnnepäev: vabrikusse jõudis uudis, et poes müüakse pihlakaveini. Töö jäeti kus seda ja teist ning mindi veini järele. ... ... Vein oli hea: hakkas pähe, kuid lisaks sellele võttis ka põhja alt.

Seesinane kogemus oli mul endal ka! Juhtus minuga (autoga ikka ka)
paha asi ja olin vaagnaluu kolmekohalise murruga haigemajas. Noor inemine - isu hea, aga tagant välja miskit ei punnita - kole valus on...
Teine päev, kolmas päev... toodi mulle juba arstide poolt kõikvõimalikke rohtusid... ei miskit, kuni neljandal päeval kirjutati meie palatist üks mees välja ja tema tõi mulle siis õhtuks pudeli pihlakaveini. Olen siiani talle tänulik. Panin siis selle veini õhtul hinge alla ja kella kolme ajal öösel nõudsin sanitarilt juba siibrit. Oli ikka vein. "Valtu Veinitehas", kui ma ei eksi?!
Vasta

Rongiga peole reisimisest.
Tüübid, Luua koolis õppivad tulevased metsnikud, käisid üsna tihti parema tegevuse puudumisel Tartus õlut joomas ja diskodel hängimas.
Aeg oli säärane, mil hirmpoppideks riietusvormi aksessuaarideks olid gaasitorbikute kotid, buhvaikad, vatipüksid, tennised-ketsid...
Pikkjärve ülesõidu juures aeglustasid rongid tavaliselt käiku, nii et "jänesed" said kergema vaevaga veeremile karata ja raha raiskamata Tartusse reisida.
Ükskord pugesid eelnimetet vormi kohaselt riietunud sellid tsemendivagunisse, mis Tartust täie pasaga läbi küttis ja alles Pihkvas peatuse tegi.
Vasta

Nõuka ajal oli selline tore, aga praeguseks vist väljasurnud elukutse - varustaja. Nii palju kui mina neid mäletan, olid kõik suured lõuapoolikud. Ilmselt käis see hädavajalike kutseoskuste juurde. Ühel, kes ka minu jutul vahest käis, oli komme teenuse või vidina eest tasuda sõnadega: "Raha mul sulle maksta ei ole, aga ma võin su lastele paljast m***i näidata!" Big Grin
Varustajate kohta käis ka rahvatarkus: Kes on kolm aastat varustajana töötanud, selle võib viieks aastaks ilma uurimata kinni panna!

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta

Veel üks lugu varustajast. Kuna ksf. Basilio siin juba märkis "olid nad ühed suured lõuapoolikud" , siis ei hakka enam iseloomustamise peale aega raiskama, vaid asume kohe asja kallale.
Meeldis meie varustajal ajada igasugust lolli juttu, mida kunagi ei tohtinud uskuma jääda, aga ometi, kõik mis see tüüp rääkis, võeti miskipärast puhta kullana. Pärast jah, käidi rusikad püsti, et, kuradi Juss, jälle lõi p""""e lohku. Nii ka seekord.
Hommikul, nagu alati, sai majandi rahvas kontori ees kokku. Tööjaotus, öeldi selle kohta. Seal sai kuulda kõike. Kes millega rahul oli, mis oli küll suur ime, pigem oldi alati millegagi mitte rahul. Ja siis poetab Juss mokaotsast, et tal need riigi mured varsti seljataga. Ta läheb ära pensionile. Ja jutul lõpp, arutati muid asju edasi. Seal aga oli üks terava kõrvaga noormees pundis, kes selle lause kinni püüdis ja tegi kohe vastavad järeldused.Leides paraja momendi, sättis ta ennast direktori jutule ja püstitas enda kanditatuuri vakantseks muutunud varustaja kohale. Suur oli aga tema imestus , kui sai kuulda, et Jussil pensionini veel kümme aastat.
Vasta

Kui huvi pakub, siis võin selgitada, mida, peale lobisemise, varustajaamet veel sisaldas.
Kõigepealt oli vaja meeles pidada kõikide tööks ja eluks vajalike ametimeeste/naiste sünnipäevad ja neid siis ka kohtadel tähistamas käia.
Eriti hästi tuli läbi saada Lihakombinaadi vastavate ametimeestega – muidu öeldi ka kodus, et mis varustaja sa oled, kui isegi viinereid ei saa toodud...
Enamus „suuri tehinguid“ toimusid saunas, kõrstis, või mõnes muus joomingulises õhkkonnas.
Siis veel komandeeringud avarale Venemaale. Kaasas väga suur kohver, täidetud Vana Tallinna, taluvõi, juustu ja suitsuvorstiga. Et siis mitte tühjade kätega tagasi tulla.
Ühesõnaga töö pidi niimoodi tehtud saama, et kainet kohta eriti vahele ei sattunud... ...samas lahti ei lastud ja vangi ka ei pandud.
Mis puutub vangipanemise „kõlakasse“, siis jah, arvake ise, kuidas ja millise "raha" eest need „tööks vajalikud abivahendid“, ehk siis alkohol ja defitsiitsed toiduained osteti... Ei olnud neid ju eelarves ette nähtud „kuluhüvitistena“ majoneesi ostmiseks! Samas, see tänapäeval KAPOle huvi pakkuv tegevus oli siis täisti enesest mõistetav ja keegi ei tulnud selle pealegi, et asjad võiksid-peaksid kuidagi teisiti aetud saama.
Teisest alalise seaduserikkumise küljest võin tuua mõne näite:
Sõidab peainsener Moskvasse, saab oma projektile kinnituse ja uus toode pannakse asutuse järgmise aasta plaani sisse. Samas tsentraalse varustuse korras käis materjalide tellimine üle aasta, ehk siis tuli need tellida ülejärgmiseks aastaks. See tähendas seda, et terve aasta jagu oli plaanilise toote valmistamine materjaliga kindlustamata!
Loomulikult jäi sellise olukorra ja plaani täitmata jätmises süüdi varustus ja mitte üldsegi loll peainsener – tema sai hoopis uue toote juurutamise eest preemiat!
Ja veel – mingil x-päeval, kvartali lõpus, teatab direktor, et tuleb ettevõtte ainsal (sõitval) veoautol rehvid alt ära võtta ja utiili saata – vaja on kiiresti kummiutiili plaan täita. Kirjutagu ma siis pärast laost autole uued rehvid välja...
Nii, et p l a a n i pidi täitma igasugustel tingimustel ja seda varustajatööd saigi nimetada seaduslikuks seaduserikkumiseks!
Igatahes vene ajal oli see väga tervistkahjustav töö! Elu oligi lihtsalt selline!

Nagu nüüd ehk aru olete saanud, olen mina üks nendest, kellele /...lobisemise eest palka makstigi.../ ja ei ole see amet kadunud kuhugi, ainult sisu on hoopis teine. Viimati sai seda ametit peetud veel 2009 a-l. Siis sai lihtsalt firma otsa, muidu oleks ehk veel edasi.
Vasta

Isa pidi teatud asutuse bussi kapremonti saatma, oli vist Tartusse. Kuna järjekorrad olid pikad, siis oli vaja moosida mingit tegelinskit ja toodi meile koju kast banaane selleks otstarbeks. Mis imeasi oli banaan vene ajal, seda pole vaja seletada. Ühesõnaga, see kast oli rõdul sõitu ootamas, meie vennaga ei saanud muidugi rahu ja käisime kiibitsemas. Teadupärast banaanikast ei ole tihedalt suletud õhutuse mõttes, peale oli jäetud ava, lapse käsi mahtus kenasti sisse. Nii me sealt siis koukisime kasti põhjast alumiste kobarate küljest banaane, ise ülemisi pärast kohevile sättides, nagu poleks midagi juhtunud. Loomulikult tuli see välja ja ohh seda pahandust...

Oehhh... mida kõike head see Nõukogude võim inimkonnale on andnud!!! Alla Pugatšova, Linnahalli, Baikonuri kosmodroomi, Moskvitši... sinu, minu...
Vasta

Lugu Družba-nimelisest nõukogude tehnikaimest.

Tehasejuhend nägi ette, et uue sae sissetöötamiseks pidi ta esmalt mingi X aja jooksul tühikäigul põksuma. (Peast seda aega ei mäleta.) Et mitte oma vaba aega raisata ja kedagi müraga häirida, kujunes töölistel välja järgmine meetod. Tuttuus saag võeti metsa kaasa ja seoti puu külge (et ära ei põgeneks Smile ) ning pandi podisema. Selline tseremoonia võeti ette ka ühel esmaspäeva hommikul. Nädalapäevast tulenevalt aga oligi uue Družba käivitamine ainus operatsioon, mida mehed ilma peaparanduseta teha suutsid. Et ka päristööd teha, tuli kõigepealt poes ära käia. Varsti pärast seda, kui mehed poodi olid läinud, tuli nende töid-tegemisi kontrollima metsaülem. Mehi ei kuskil, vanad saed vedelesid, uus podises puu küljes. Metsülem ootas ja ootas, keeras siis sellel uuel Družbal paagi korgi pealt, et vaadata, palju leemekest sees on. Kallas siis paagi ääreni täis, ootas veel, mehed nähtavale ei ilmunud. Ootas ja ootas, kallas vahetevahel veel kütust peale, kuni lõpuks minema läks. Poest tagasi jõudnud mehed ei suutnud kuidagi uskuda imet, et Družba ikka veel podiseb. Erakordselt ökonoomne isend tundus olema...
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne