[bom]

Nooremad ksf`d, kes te igalpool netis kolate- leidke mulle promillidest kraadideks teisendamise tabel või valem!

Kindlama tulemuse annaks kontrollmõõtmine, see võimaldaks täpsemini arvesse võtta ka jalgsi läbitud maal kaotatud promille ja kaloreid. Ehk siis ühel õhtul manustada teatud kogus kaubandusvõrgust soetatud jooki, mille mahuprotsent või kraad on teada - ja vudinal tee äärde mõõtma. Järgmisel õhtul sama kogus omavalmistatud jooki. Ja kolmandal saaks teha kontroll-mõõtmise taas poejoogiga.

Ühtlasi annaks see väärtuslikke andmeid joobe mõõtjate kannatlikkuse mõõtmise kohta.

[Vana7]

Jutud läksid sujuvalt üle gurmaanlusele ja aednikuteemadele,seepärast torgin pisut militaarset poolt.
Kui olin karjapoiss,leidsime põlluservalt piraka suurtükimürsu(sõjast oli siis napilt 10 aastat möödas).Meie külapoistega koos käis oma lehmakondiga karjas sõjaveteran Jaan,kes 44.a.oli mobiliseeritud Saksa lennuväe abiteenistusse,kuid Siberitee jäi tal käimata,sest oli pommiplahvatuses kõvasti põrutada saanud ja hiljem idioodiks tunnistatud.Suure saladuskatte all rääkis ta meile,et on kodus ära peitnud terve kasti Saksa ründekranaate.Need on sellised konservipurgi moodi plekktopsikud,millel puukurikas sabaks taga.
Karjapoiste peakestes tekkis mõte üks kõvem kärakas teha(väiksem paugutamine käis iga päev,sest sõjamoona vedeles piisavalt igal pool).
Tassisime selle leitud mürsumüraka sõjatules mahapõlenud talu hoovi ja veeretasime kaevu,mis oli juba poolest saati rämpsu täis veetud.Lõhkema otsustasime selle panna Jaanilt saadud kranaadiga.Kranaat lõhkes küll,nii et puupilpad kaevust taeva alla lendasid,kuid suurt pauku ei järgnenud.Sel moel tegime kahjutuks kogu Jaani kranaadivaru,kuid lõhkemada mürsk lebab tänaseni kusagil maapõues,kus kunagi oli olnud talukaev.
Suure paugu me mõni aasta hiljem ikkagi tegime ja seda 50kg lennukipommi abil,aga see on juba teine jutt ja tuleb võibolla kunagi hiljem.

[pen.skar]

Stroibatis Nudol-Šarinos. Rubljova või Kopeikina, kes seda enam mäletab. Nüüdseks vast auväärt polkovnikuproua.

[mossepower]

A tomatite punaseksajamiseks on palju inimsõbralikum meetod olemas, tervislik ja looduslik. Aga see o tootmissaladus.

Rohelised tomatid saab punaseks kui need panna ammoniaagiga küllastatud ruumi, see odavaim ja enimkasutatav viis. Samas kuses olev uurea eesmärk on ammoniaagi/lämmastiku väljaviimine kehast, nii et peaks täiesti töötama samal eesmärgil.

[Mossemees]

Ptfui! Ajasite mul tomatiisu pikaks ajaks ära. Vaat' kui väänan teile karistuseks veel ühe sots-realistliku jutustuse ühiskondlike autoinspektorite tegemistest eelmise sajandi kuuekümnendate aastate algupoolel...

[Aspelund]

See preili Rahake oli vist kõigi väeosa vallaliste meeste igaöise unenäo keskpunkt? Kui just liiga palju broomikompotti ei söödetud.

Stroibatis Nudol-Šarinos. Rubljova või Kopeikina, kes seda enam mäletab. Nüüdseks vast auväärt polkovnikuproua.

[Basilio]

See preili Rahake oli vist kõigi väeosa vallaliste meeste igaöise unenäo keskpunkt? Kui just liiga palju broomikompotti ei söödetud.

Seda broomijuttu on milnetis arutatud üksjagu ja seisukoht jäi minu meelest selline, et ega see "telgi püstitamist" väga seganud.

[pen.skar]

Magada sai nende kahe pärast rahulikult ja vast korra kuus juhtusidki meile väikest segadust organiseerima. Hullem oli see, et mu pilditegemiseks antud kuub läks temaga ja uue ja paraja pidi raketiväelaste juurest pihta panema. Ka pruudipidajaid oli autojuhtide seas üsna mitmeid. Meil oli autosid 60- 80 tk umbes, veerand sebisid komandeeringutes mööda oblasti. Eriti hea oli see, et meil töötas ka eraisikuid(palka saime võrdselt) ja autod kandsid tsiviil (s.o. kolmetähelist moskva obl juu- be- -aa)numbrit. See lihtsustas Vai ja GAI`ga toimetulemist. Kui õhtul loendusel mees puudu oli, öeldi- v armiju sabrali(sõjaväkke võetud) ja vahest aitaski. Vahel starsinaa pani paberilehe kirjaga "v samovolke..." padja alla. Kui hommikul mees tegi starsinaale imestunud näo- kus ma olin? Ikka kasarmus! Kästi padi üles tõsta, aga seal ...5 narjadi vne otseredi(viis hästi tülikat toimkonda väljaspool järjekorda). Oli üks starsinaa, veidi pime, hüüdnimega Slepoi, kuid absoluutse kuulmisega. Õhtuvaikuses võis 10 km pealt öelda- Kuula, Deduškini masin läheb Klini poole ja ei eksinud. Naistest- autopargi dispetserite hulgas oli tõeline nümfomaan Zoja ja tal oli erijook "Konski vozbuditel"- mõjusam kui Viagra. Tema käest poiss jõudis ehk tund enne äratust kasarmu, oigab ja muheleb ja tekk ikka veel telkis... Mis mis broom? Liikus vaid jutt, et suitsudes "Armeiski" on mingi lisand, mingi rohekas junn. Kui riietus ja varustus tasa teenitud(u poole aastaga, kui vähegi töömees olid. Mul küll kuupalk 120 rubla, mida ei loksutanud triipude arv pagunil ega autobaasi plaanitäitmine ) sai igasugu kroonu ersats noortele jäetud. Ja kui köögis oleks midagi solbertatud- no oleks see mees segumasinast läbi lastud ja vundamenti valatud

[kalleb]

seda viimast eriti

broomi teema võib lugeda siit

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic...ilit=broom


http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic...ilit=broom


üldiselt olen isiklikult näinud suurt 25 liitrist pudelit pruuni vedelikuga utsebka toiduainete laos mis öeldi et on broom ja pidi kompoti (kissellisarnane mödi ) sisse minema et noorsõduritel ei tõuseks

siin http://forum.ixbt.com/topic.cgi?id=15:46973

räägivad et antakse naariumbromiidi mis on rahustav aine , nüüd pidi uus mood olema sõduritele steroide söögi sisse segada , vanasti olevat ka soodat tee sisse segatud

niiet ühesõnaga -polnoje gavno

[Mossemees]

See jutt siin põhineb tõestisündinud lool. Ainult isiku- ja kohanimed on muudetud. Oma fantaasiast kirjutasin mälestuskildudele natuke "liha" ka ümber. Detailset täpsust ei maksa siit väga otsida, aga eks ta enam-vähem niimoodi olnud.


Soe lõikuskuine pärastlõuna oli mähkinud linna rambesse rahusse. Garaažide ette maha laotatud värske asfalt lõhnas, avatud uste ees seiseva villise ümber jooksid kümned väikesed veeojad, rahuloleval ilmel autojuht askeldas ümber auto, veevoolik ühes ja autopesuhari teises käes. "No nüüd on puhas küll", leidis ta lõpuks, keeras veekraani kinni ja keris vooliku seinale konksu otsa rippuma. Tumeroheline auto läikis, kerge tuulehoog pani pika, põrkeraua külge kinnitatud antenni võbelema. Garaaži kõrvalt töökojast kostus nõudlik telefonihelin. Hetk hiljem ilmus uksele mehhaanik ja hõikas: "Velts, sulle on telefon!" Autojuht, seesama Veltsiks hüütu, astus kiirel sammul töökotta ja võttis rippuva raskest malmist telefonitoru kätte: "Seltsimees Allik kuuleb!" "Privet!" kostis teiselt poolt ja sm. Allik tundis kohe ära miilitsaleitnant Spiridonovi hääle. "Oo, zdravstvui, tovarištš liteunant! Nu, govori!" "Asi selles, et meil on täna õhtul plaanis Rapiku ümbruses reid korraldada. Sind oleks hädasti vaja, sul maastikumasin ja raadiojaam ka peal. Oleme saanud signaale, et sealkandis olevat probleeme. Koormad lohakalt autodele laotud, kiputakse kihutama ja mõni mees pidavat isegi töö ajal trimpama... Sinu ülemuse käest on ka dobroo olemas" "Milles küsimus? Muidugi tulen. Ühiskonna huvid ennekõike. Isegi neid avariisid palju..."
Velts, ehk täpsemalt öeldes Vello Allik, oli alles noor mees, hiljuti armeest tulnud, kuid teda hinnati töökohal Põllumajandusvalitsuses tema kohusetundlikkuse ja täpsuse poolest. Samuti oli ta ühiskondlik autoinspektor. Olles juba enne ajateenistustki kohalikus autobaasis aasta jagu värske kolmanda liigi juhina rooli keeranud, oli ta jõudnud näha nii mõndagi. Kaasa arvatud seda, kuidas väiksemgi hooletus liikluses ennast valusalt kätte tasub. Puruks sõidetud autod, rikutud koormad, kellegi hooletuse ja mõtlematuse tagajärjel katkenud elud...
Ja juba paar tundi hiljem seisis külavahetee servas põõsa vilus seesama ennist puhtaks pestud villis, selle kõrval selle juht, punane käeside varrukal ja puust treitud musta-valgevöödiline sau käes. Eemalt kostis traktorimürinat. Lähenes "Belaruss" põhukoormaga. Seltsimees Allik astus tee äärde ja sirutas välja käe sauaga. Kuulekalt peatas traktorist masina. "Tere! Ühiskondlik liiklusinspektor Allik. Palun esitage juhiluba ja sõidudokumendid!" Traktorist otsis võidunud pintsaku põuetaskust, mida paluti ja ulatas kontrollijale. Leidnud, et dokumentide osas pole seekord midagi ette heita, palus miilitsa ühiskondlik abiline traktoristil kabiinist välja tulla. Astunud juba hallinema kippuvate juustega mehele lähemale, nuusutas ta hoolega. Ei, viina lõhna justkui poleks... "Pange silmad kinni ja sirutage käed ette!" Traktorist täitis kuulekalt korralduse. "Nüüd puudutage vasaku nimetissõrmega oma ninaotsa. Sama parema käega. Ja vasakuga. Ja uuesti paremaga. Ja veelkord vasakuga. Ja paremaga". Traktoristi tugevad, veidi määrdunud töömehesõrmed olid küll pisut konksus, kuid ometi tuli mees ülesandega toime. Inspektor käis ringi ümber traktori. "Vajutage pidurile!" kõlas korraldus. Pidurituled töötasid. Isegi haagisel. "Vasak suunatuli... Ja parem..." Ka need põlesid kenasti ja inspektori hääletoongi muutus rangest-ametlikust juba veidi sõbralikumaks. "Nonii. Pange gabariittuled põlema... Pooltuled... Täistuled..." Hetk hiljem andis ta juba traktoristile dokumendid tagasi ja lausus: "Edu teile ja head teed! Oleks kõik traktoristid sellised, kes oma masina sedasi korras hoiavad. Teile võib lausa kiitust avaldada!" "Aitäh!" ühmas traktorist tagasihoidlikult, "Kõike paremat teilegi!" Traktor võttis põrisedes paigalt ja kadus künkaharja taha. Seltsimees Allik oli meeldivalt üllatunud - mitte just tihti ei kohta traktorit, mille puhul kõik korras oleks. Tavaliselt on alati midagi, millele juhi tähelepanu juhtida ja polnud harvad needki juhused kui tuli talongi auk teha, vahel aga hoopiski masinisti load hoiule võtta.
Eemalt lähenes enda järel paksu tolmu üles keerutades suurel kiirusel veoauto. Taas kerkis sau. Auto tuiskas mürinal inspektorist mööda ja peatus alles paarikümne meetri pärast. Sestap pani ka sm. Alliku terane silm kohe tähele, et parempoolne stopptuli ei põlenud. Samuti ei näidanud juht enne teepervel peatumist suunda. Roolis oli seekord noor mees, juhi kõrval istus kena tüdruk. Ka seekord küsis kontrollija esiteks dokumente. "Kuhu teil siis nii kiire on?" "Eks ikka põllule," vastas noor juht. Inspektor vaatas mehele sügavalt silma ja lausus tõsiselt: "Sedasi kihutades jõuate te mõlemad hoopis haiglasse." Juht ei vastanud. Inspektor astus lähemale, vaatas läbi avatud autoakna uuesti roolisolijale sügavalt silma ja küsis vaiksel, ent väga tõsisel toonil: "Ütle nüüd ausalt, palju sa võtnud oled?" Viinalõhna ta küll vähemalt esialgu ei tundnud, aga autojuhi sõidumaneer tundus igatahes kahtlane. Aga võib muidugi ka olla, et noormees tahtis kiire sõiduga lihtsalt neiule omast arust muljet avaldada. Aga nii mõnigi kord on selle küsimuse peale sohver ka pilku maha pöörates vastanud, et noh, sai natuke võetud jah... Seekord aga vastas noor kolhoositööline, et tõesti pole võtnud, et tema üldse viina ei pruukivatki. Neidki sõnu oli sm. Allik mitmelgi varasemal korral kuulnud. Isegi siis, kui juba kõigest autoukse avanedes terav alkoholivine ninna lõi. Noormehe ehmunud ja häbelik pilk aga andis tunnistust, et ehk pole ta tõepoolest vähemalt selle va kibedaga patustanud. Aga kontrollida tuli igatahes. Olles palunud juhil kabiinist väljuda, andis sm. Allik korralduse: "Silmad kinni ja käed sirgelt ette! Jalad kokku! Ja nüüd kükki! Ja püsti! Ja kükki... Püsti... Kükki... Püsti..." oli näha, et noormehe ettesirutatud käed värisesid kergelt, aga hakkama ta sai. Kuid, et olla päris kindel, astus inspektor oma villise juurde, võttis sealt pika pukseerimisköie, keris selle lahti ja asetas sirgelt teele. "Neiu, olge palun nii kena ja tulge siia," kutsus ta kabiinis istuva tütarlapse autost välja, "Seiske siia nööri otsa peale." Ise läks ta teise otsa juurde, sikutas köie sirgu, astus jalaga peale. "Ja teie," pöördus ta autojuhi poole, tõstke käed kõrgele üles ja nüüd kõndige seda nööri mööda ilusasti ja sirgelt ühest otsast teiseni, ilma, et jalga nööri kõrvale maha paneks." Ka sellega tuli autojuht toime. "Ausõna, ma pole joonud!" "Olgu, usun. Hea vähemalt seegi..." teatas sm. Allik. "Aga miks te peatudes suunda ei näidanud?" "Ma ei tea, kogemata, palun vabandust," kogeles noormees. "Ja miks parempoolne stopptuli ei põle? Vaat' praegu saadki oma värske juhiloa värskesse talongi ühe värske augu." "Palun, seltsimees inspektor, ma võin selle pirni praegu siinsamas ära vahetada. Ma palun teid, ehk piirdute seekord kõigest hoiatusega? Ausõna, luban edaspidi hoosam olla." Seltsimees Allik jäi hetkeks mõttesse. "Kas sõjaväes oled juba käinud?" "Ei veel. Kahe kuu pärast lähen. Kutse on juba ammu käes... Ausõna, ma saan oma eksimusest aru, luban ennast parandada." Inspektor mõtles hetke ja lausus siis: "No hea küll. Kui selle stopptule siinsamas minu silme all korda teed, võid minna. Aga ma jätan su meelde. Kui veel korra kihutad või mingit muud väikseimatki rikkumist on, tuleb karistus seaduse täie rangusega!" Juht otsiski autost kruvikeeraja ja vajaliku elektripirni ning peagi oli viga kõrvaldatud. Muid tehnilisi vajakajäämisi autol polnud ja inspektor andis dokumendid tagasi. Teepervelt liikuma hakates vilkusid vasakud suunatuled vägagi püüdlikult... "Olgu siis seekord sedasi," mõtles sm. Allik. Eks lõppude lõpuks on ju temagi inimene ja ega trahvimine polegi kõige olulisem. Tähtis on, et eksinud juht oma veast aru saab.
Tükk aega ei tulnud ühtegi autot. Oli vaikne õhtupoolik. Vaid kaks kooliealist poissi sõitsid jalgratastel mööda, õngeridvad rattaraamide külge seotud. "Peaks isegi homme spinningu võtma ja Emajõe äärde proovima minema, sel aastal niigi saanud vähe käia, pole klubi sektsiooni kokkutulekul midagi rääkida" mõtles sm. Allik ehk lihtsalt Velts, nagu sõbrad-töökaaslased teda kutsusid.
Ent selle hetkelise vaikuse katkestas autos olev raadiotelefon. Läbi eetri kõlas nõudlikul toonil: "Kõigile, kõigile, kõigile! Siin esimene, siin esimene! palun tulge kuuldele! " "Esimene" oli ju miilitsaleitnant Spiridonov, kes kontrollis koos oma noorema kolleegiga liiklust alevikeskuse teeristil, veidi vähem kui 10 kilomeetri kaugusel. "Kolmas kuuldel!" "Neljas kuuleb!" "Üheteistkümnes. Ootan korraldusi!" Need olid tema töökaaslased, teised samas piirkonnas postil olevad ühiskondlikud autoinspektorid. Seltsimees Allik võttis kuuldetoru: "Üheksas kuuldel!" "Kõigile patrullidele! Just äsja edastati keskusest teade, et umbes veerand tundi tagasi ärandati siinse kolhoosi sigala juurest sinist värvi mootorratas "IŽ", numbrimärgiga (....). Hoidke nüüd, mehed, silmad lahti!" "Sain aru!" teatasid üksteise järel kõik patrullid. Selline ohtlik liikleja, väga suure tõenäosusega ka purjus, tuli igal juhul peatada. Ja ei läinudki kaua aega, kui raadiojaamast kostis: "Siin kolmas, siin kolmas. Kuulen kaugemal mootorrattamüra. Üheksas ja üheteistkümnes, liigub vist teie suunas. Olge valvel!" Ja tõesti. Kaugemalt kostis kõrgetel pööretel töötava tsiklimootori undamist. "Eks näis, kuhu ta eemal teeristis nüüd pöörab. Kas sinnapoole, kus on "üheteistkümnes" või tuleb otse minu peale," mõtles seltsimees Allik. Korraks käis tal küll peast läbi mõte auto tee peale risti ette ajada või köis üle tee pingule tõmmata, kuid kui see hull sealt künka tagant sellise kiirusega tuleb, ei saaks ta mingil juhul pidama. Või kui juhtub samal ajal mõni auto tulema? Mootorimürin lähenes kiiresti. Inspektor astus, sau käes, teele. Hetk hiljem lausa lendas künka tagant pöörase kiirusega välja sinine soolomootorratas. Ülestõstetud triibulisest sauast väljagi tegemata jätkas ta kihutamist alevi suunas. Allik haaras telefonitoru. "Siin üheksas, siin üheksas! Kahtlusalune möödus just minust suurel kiirusel, peatumismärguandele ei allunud. Suundub alevi poole. Alustan jälitamist. Side lõpp!" Viimaste sõnade juures vajutas ta juba jalaga starteripedaalile ja hetk hiljem võttis GAZ-69 hoogsalt paigalt. Allik teadis, et väledale mootorrattale ta villisega teel järgi ei jõua. Aga kui kurjategija peaks otsustama teelt kõrvale põllule pöörata, siis seal püsiks kannul küll. Mootorrattur oli käänulisel teel juba silmist kadunud, vaid tee kohal hõljuv kerge tolmupilv kinnitas, et ta siit just hetk tagasi läbi kihutas. Ühel veidi sirgemal teelõigul pigistas Allik masinast viimase välja, spidomeetri seier võbeles saja peal. Ka kihutav mootorratas ilmus kaugel eespool taas nähtavale. Ilmselt arvas ta, et teda ei üritatagi jälitada ja võttis veidi hoogu maha. Hetk hiljem tagasi vaadates ilmselt siiski märkas tolmupilves talle järgnevat tumerohelist maastikuautot. Ta lisas veel kiirust, kuid... Ka Allik märkas juba kaugemalt tee ääres seisvat tumesinist "Volgat". Üle tee oli tõmmatud jäme köis, mille üks ots oli seotud teepervel kasvava suure puu ja teine ots "Volga" kaitseraua ümber. Kihutaja pidurdas järsult ja üritas tagasi pöörata, kuid samal hetkel sulges juba villis tema põgenemistee. Allik hüppas autost välja ja tõmbas turske mehe mootorrattasadulast maha. See üritas ikka veel vastupanu osutada, kuid paar hoopi puust inspektorisauaga võtsid mehe põlvili. Püstol käes, tormas kohale Spiridonov, tema kaaslane, miilitsaseersant, pani välkkiirelt mehe käed raudu...
Läbi raadioeetri kõlas: "Saime kätte. Lõpetame tänaseks." Õhtu oligi käes ja eks mehedki igatsesid juba igaüks oma koju.
Varastatud mootorratas lebas teel külili. Selle süütelukku oli surutud kõver, otsast lapikuks taotud nael. Kinnipeetud kurjategija istus miilitsaauto tagaistmel ja leitnant Spiridonov võttis sealsamas sündmuskohal temalt esimesed ütlused. Mees haises viina järele. Lausa ime, et sellise hullumelse kihutamise tagajärjel keegi viga ei saanud. Õnneks peeti ta kinni enne alevisse jõudmist. Seal, majade vahel, aga liikusid inimesed, mängisid lapsed... Nagu selgus, oli kaugemal ühes majas üks seltskond korraldanud joomingu, aga nagu sellistel puhkudel pahatihti juhtub, tuli viinast puudu ja oli vaja minna kauplusse uute pudelite järgi. Tee oli aga pikk ja nii otsustaski juba varemgi korduvalt seadusega pahuksis olnud mees lähedal olnud sigala juurest mootorratta ärandada.
Nüüd viis tee linna, kinnipeetule juba tuttavasse, trellitatud akende ja rautatud ustega majja. Enne eeluurimisvanglasse jõudmist kahises "Volga" esiistmel raadiotelefon: "Keskus kutsub esimest, keskus kutsub esimest..." Spiridonov võttis toru: "Esimene kuuldel. konvoeerime kinnipeetud kahtlusalust." Tagaistmel rauduskäsi miilitsaseersandi kõrval istunud viinauimas mees ajas seda nähes silmad suureks: "Misasja? Teil on autos telefon?" "Jah, on," vastas rooli taga istuv Spiridonov lühidalt, "Kõigis meie autodes on. Moodsad ajad!" "Ah, siis sedasi teadsitegi mind seal tee peal juba oodata?" "Jah. Nõukogude miilits on alati varustatud tehnika viimaste saavutustega. Enam pole endised ajad. Seaduse eest põgenejad püütakse kiiresti kinni ja neil kõigil tuleb kohtu ees oma tegudest aru anda." Veel hetk vaadet vabadusele läbi autoakna, ja siis sulgus üleantud kurjategija selja taga tuhmi kolksatusega eeluurimisvangla raske rauduks.

[olevtoom]

See jutt siin põhineb tõestisündinud lool. Ainult isiku- ja kohanimed on muudetud. Oma fantaasiast kirjutasin mälestuskildudele natuke "liha" ka ümber. Detailset täpsust ei maksa siit väga otsida, aga eks ta enam-vähem niimoodi olnud.

Ma ei tea, mis pagana pärast mulle meenus A. Avdejenko romaan "Tisza kaldal"... :p

[kalleb]

[Tift]

Aasta võis olla umbes...või peaaegu täpselt 1972. Talu, kus elasime,
koosnes kolmest hoomest. Elumaja, pikk kõrvalhoone, kus ühes otsas oli ait, vahel laut ja otsas heinaküün... või midagi rehealuse taolist, kuigi reheahju seal polnud. Kolmas "hoone" oli sissekukkunud katusega ja pooleldi laialivajunud seintega hobusetall. Seal toimusid poisikeste "lahingud" ja muud põnevad toimetamised.
Ühel udusel päeval toimetasime seal katuse all. Katus oli küll auguline, kuid ometi kaitses kohati vihma eest. Seinad olid täidisseinad, saepuru oli osaliselt välja varisenud... Äkitselt nägin saepuru sees rihmaotsa. Haarasin sellest kinni ja sikutasin... raske oli see välja tõmmatud asi.. Täisvarustuses padrunivöö! Ega me jaganud muhvigi mille padrunid need olid, kuid igavesti pikad nad olid, osadel oli otste peal pisut rohelist ja osadel punast värvi.
Saades leitust innustust kaevusime küünarnukkideni saepurusse...kuid enam ei sattunud midagi pihku.
Padrunivööga ei osanud midagi peale hakata ja nii see ära peidetud sai.
Paari päeva pärast aga askeldasime uuesti varemetes ja seekord leidsime tõelise nagaani! Või õigemini selle jäänused- roostes oli kõik, kabast oli järel vaid tükike, kukest samuti mälestus, Rullik oli pesas, toru oli küljes..aga roostes mis roostes. Ma ei mõistnud sellega midagi muud peale hakata kui müüsin naabripoisile kolme või viie rubla eest maha. Sai paar korda poes jäätise järel käia .
Paari päeva pärast lendas me õuele miilitsavärvides auto, vist oli Moskvitš. Vaevalt, et Pajusi kandis uhkemaid masinaid miilitsal oli.. No mid rivistati üles ja anti karm käsk kahur lagedale tuua. Aga ega mul pold varjata miskit. Nii keeras miilitsaauto otsa naabri poole ja läksid rahvavaenlast kimbutama. Rohkem ma sellest teemast midagi ei kuulnud. Naabripoiss ka ei rääkind...
Aga padrunivöö tuli mulle meelde, kui hakkasid liikuma mõtted, kuidas aastavahetusel pauku ja lärmi teha.
Niisis võtsime teise naabripoisiga, Renee oli ta nimi, nõuks lõket teha. Kui tukid ja söed olid juba piisavas kuhjas virutasime selle padrunivöö täies komplektis sinna sisse. Egas me siis sinna vahtima jäänud - silkasime paarikümne meetri kaugusele kraavi. No mõne sekundi pärast läks mahtra lahti... Üle heinamaa käisid siuh-säuhh nagu välgunooled tulejutid! Osad padrunid olid vist trasseerivad...
No paugud käisid nii kiiresti, et ei jõudnud kokku lugeda, et kas on kõik padrunid kärtsu ära teinud või mitte... Ja ei julgend pead ka välja pista.. krt, mine sa tea...
No ootasime ikka lumes mitu pikka minutit...või oli see mitukümmend.. Igatahes oli isu laskemoonaga mängida eluks ajaks otsas. Seal, kraavis, oli aega mõelda .

[diesel]

ksf! tift-i jutu kommentaariks mainiks, et kõnealune rehealune oli pigem riistakuur.
viljakuivatuse ja peksu sisteem käis aga nõnnamoodu. rehetoas oli suur suitsukerisega reheahi. rehetuba oli alati kõrge ja nö. normaalse lae kõrgusel olid parred. kui viljahakid põllult ää veeti toodi need rehetuppa partele. reheahi köeti kuumaks ja pealt kütmist tehti keriseluugid lahti ja siis see suitsune lämm kuivatas vilja. kui vili kuiv ja tera lahti oli siis tõsteti hakid rehetoa otsas olevasse rehealusesse. selle ruumi isiloomulikuks tunnuseks on kahel küljel olevad suured uksed. peksu jaoks avati mõlemad uksed, et tuul läbi käiks. viljavihud saivad siis niikaua kooti kuni keik terad olivad lahti pekstud. seejärge aeti põhk sinnasamma lakka või veeti mujale küüni ja vili korjati kokku. no päriselus veel tuulati ka ja siis läks aita salve.
taludes oli üldjuhul tegu rehielamutega, ehk elumaja ja rehi olivad koos. sel juhul siis oli rehetuba igapäevaselt talu köök ja reheahi toimis tavalise ahjuna kütteperioodil.
ise elan igapäevaselt seukses osmikus ja ka sihtotstarbelist kasutamist näinud.
vabandan ot pärast ja palun lahkeste n aegsete mälestustega jätkata.

[vanakala]

Maailma siledaim tee.
Kolhoosi aeg oli nii et põhk pandi ikka kuhjadesse sinnasamasse põllale.Aga ära veeti talvel ja kahe linttraktoriga.Üks hoidis plaadile hõlmaga vastu,teine lükkas terve kuhja korraga plaadi peale.Kui juhtus sula ja pärast külma,said nendest kuhjaveo jälgedest ideaalse pinnaga kelgutrassid.Külavahelgi olli nii sile,et tänapäeva baanid jäävad kaugele maha.Selline tunne tuleb veel ainult,kui sõidad head jäätrassi.Aga see talv on nagu on,jäätrasse vaevalt tuleb ja põhku ka enam keegi kuhja ei tee.Tõeliselt siledad teed on ka mineviku kaup.

[Janka]

Aastanumbriks kirjutati 1989, mil ühel suvisel päeval jäin ilma ühest kassetist, millel minu jaoks küll erilist tähtsust polnud.
Kuid olgem ausad, see millisena too bänd kõlas, oli kogu suures liidus ennekuulmata.
Ju siis seepärast "Sõnajalg" mu kasssetikas mängimise lõpetaski - kroonus oli teisigi muusikasõpru. Näiteks selliseid, kel laulutekstidest arusaamine polnud esmatähtis... .

   

[Tift]

Seitsmekümnendad. Kes siis ei pidanud kinni reeglist - kõik on rahva oma. Need ka, kel pudulojuseid majapidamises.
Sõidab siis mees keset selget päeva T-16-ga, tee viib mööda kontoriakende alt. Kastis paar kotti söödajahu. Äkki vehib aknast osakonnajuhataja:" Kuhu sa need jahukotid nüüd viid?"
Traktorist oli aus mees:"Koju."
"Hahahaa!, naljamees," ja aken löödi kinni.
Ausus on igati väärt asi !

[pontu6]

Mõni post tagasi oli siin siledatest jää teedest juttu. Eks nad ole kohati siledad jah, kuigi võib esineda ka sellised lõike, kus tee on nii konarlik nagu risti kartulivagu sõidaks. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Võisin olla nii kuue - seitsme aastane ja tarvis oli saada mandrilt Hiiumaale. Kuna oli kevadine aeg ja meri veel paksu jääkatte all, siis praamid kas ei käinud või käisid nagu jumal juhatas. Küll aga sõitsid üle jää autod ja seetõttu saigi sätitud end sinna servapeale hääletama. Tollajal see üle jää sõit kuidagi reguleeritud ei olnud ja igaüks vaatas ise kuidas sai.
Mind võttis peale üks volga, tähtis seltsimees roolis ja proua kõrvalistmel. Ilm oli ilus ja suund selge, ning sõit võis alata. Algul oligi kõik ilus, kuid mida kaugemale rannast seda närvilisemaks proua muutus. Nimelt oli jääpeale tekkimas vesi. Ja mida edasi, seda sügavamaks vesi muutus. Varsti loksus vesi juba vastu auto põhja ja kuivemat kohta ei paistnud kusagil. Selleks ajaks oli proua juba päris hüsteerias ja seltsimees oli sunnitud auto ringi pöörama ja tagasi sõitma. Nii ma olingi jälle alguspunktis tagasi ja pidin lootma vähe julgematele tegelastele. Õnneks juhtuski nii, et mind korjas peale mingi villis pundi meestega, kes ei pidanud seda vett miskiks ja viisid mind ilusti teisele poole ära.

[supp]

eks nende hääletamistega on nagu on, me käisime 80nedate alguses ikka sõrvest laskemoona kaevamas, et oleks linnas millegiga pauku teha, mäletan kuidas hääletasime mingi niva peale, meil oli miinipilduja miin põues, pärast lammutasime selle miini linnas ära ja tegime väiksemaid pomme, tavliselt sellistelt miinidel keeras sütikuid maha kogenum naabripoiss no ca 14aastane juba, sest meie olime nooremad ja meile nii tähtsat tööd ei saanud usaldada, kui ühekorra leidsime ilma sütikutta süütepommi ja selle sees oli mingi tahke ollus, et seda kätte saada(alguses toksisime suure naelaga sütiku august, aga natuke oli ikka oidu peas, et kardsime sädet), ei osand muud väljamõelda, kui saagisime selle rauasaega pooleks, krt nädal aega saagisime sauna pööningul, aga pärast sai sealt jälle väärt kraami väiksemate pommide tegemiseks.
pagan kus sai ikka laskemoona hävitatud lapsepõlves - teagi mis need tänapäeva lapsed teevad suviti

[krossifänn]

eks nende hääletamistega on nagu on, me käisime 80nedate alguses ikka sõrvest laskemoona kaevamas, et oleks linnas millegiga pauku teha, mäletan kuidas hääletasime mingi niva peale, meil oli miinipilduja miin põues, pärast lammutasime selle miini linnas ära ja tegime väiksemaid pomme, tavliselt sellistelt miinidel keeras sütikuid maha kogenum naabripoiss no ca 14aastane juba, sest meie olime nooremad ja meile nii tähtsat tööd ei saanud usaldada, kui ühekorra leidsime ilma sütikutta süütepommi ja selle sees oli mingi tahke ollus, et seda kätte saada(alguses toksisime suure naelaga sütiku august, aga natuke oli ikka oidu peas, et kardsime sädet), ei osand muud väljamõelda, kui saagisime selle rauasaega pooleks, krt nädal aega saagisime sauna pööningul, aga pärast sai sealt jälle väärt kraami väiksemate pommide tegemiseks.
pagan kus sai ikka laskemoona hävitatud lapsepõlves - teagi mis need tänapäeva lapsed teevad suviti

No sul oli siis ikka väga põnev lapsepõlv.Demineerija ja pürotehnik juba nii noorelt Vedas et kõik ühte tükki jäite.On palju traagilisi õnnetusi ka olnud.Aga poisikese huvi on tihti hirmust üle.
Meenub kuis 80ndate algupoole sai sovhoosis kive korjamas käidud.
Üks poiss leidis miinipilduja miini.Oli sihuke roostene aga täitsa ühes tükkis tagaotsas veel stabil.labad vms. Sitta kah- pandi traktori kasti kivide sekka.Ei mäleta kas traktoristile sellest üldse mainiti aga kui see läks kivikoormat maha kallama siis oodati-loodeti pauku mida ei tulnud.
Teine kord leidsime põllult mingi mürsu.Sai see siis ühe põndaku alla sätitud ja hakkasime ülevalt kividega pihta andma.Kuna sel meetodil pauku ei tulnud siis üks vend pani mürsu kilekotti ja viis jalgrattaga metsa.Seal tehti lõke ja mürsk sisse.Siis olevat küll litter ära käinud.
Lõkke asemel vaid suitsev auk