[roosteuss]

Ega vist liisingupannide omanikud väga siin sõna ei julge võtta ,saavad nagu tuppa situnud kassid oma valikute eest.Õige mees sõidab ikka vähe vananeva luksusega mis siis et kogu aeg on miski vaja putitada,kes nimetab seda hobiks ,kes ise ei saa arugi et on lukksepp,plekksepp,maaler kogu oma vaba aja.Kas kõik asjad saab panna rahasse?Ma hakkan iga aasta ,kuu ja päevaga aru saama et auto ei ole loodud selleks et teda teenida vaid et tema teeniks ikka mind.Sõidan autoga mis hakkab võibolla klassikaks muutuma,kui ainult see mootor nii kesine poleks ja augud põhjas vastu ei vaataks.Õigel eesti mehel peab auto ikka nii pikk olema et kolme meetrine laud salongi ära mahub,hea asju kuivas vedada.Aga olen olnud ka puhtalt juhuse tahtel liisingupanni omanik mis liigitus väikeautoks siis sai avastatud et ta teeb asju mitte halvemini kui kahekümne aastane luksus.Peale aastast kasutamist sai tehtud proovimüümine ja läks nagu soe sai,okei mõnisada eurot sai küll hävitud ostuhinnast.Ja nüüd jälle sõites vana luksusega tundub et lähen jälle liisingupanni teed sellepärast et autod on teinud huvitava arengu tehnoloogias ,lisandunud on palju sõitmist abistavaid ja lihtsustavaid asju.Nutiteleri ma juba ostsin,võibolla ostan ka nutitelefoni ja miks mitte siis osta tänapäeva auto.Ausalt öeldes mind ei huvita mis jääb selle auto mootorist järgi peale 200000 km läbimist,ma ei kavatse temaga nii kaua sõita.
Hobiauto võiks olla kuskilt lõunamaalt pärit  on olemas vähemalt kere kuhu külge uusi juppe keerata.On olemas Lada aastast 85 millel peaks kaks detaili ära värvima et oleks enamvähem prillikivi aga ei ole seda motivatsiooni ,vist pole veel tagumikust veel välja läinud see valu mis nendega ratsutades sinna tuli.
Tõde uus vs vana ei ole olemas ,nagu pole ka tõde bensiin vs diisel,käsikast vs automaat või naast vs lamell,on olemas lihtsalt igaühe eelistused ja sealt lähtuvad valikud.