[PlyVal64]

Metsatööd teinuna ma ei saa pihta miks tahetakse metsa majandada aga teid ei taheta sisse teha?

Kuratlikult keeruline on per$es metsas ülekasvanud (või lihtsalt parasjagu vajaminevat) rümpa nii alla saada, et olemasolevat taimikut mitte ära vigastada.

Näiteks on mul vaja saada 200x200 prussi materjali. Seda saab paarist 100aastasest kuusest, mis kasvavad aga just keset metsa. 

Need ongi KOLM Eesti Metsa ja meie metsaomanike vajaduste omavahelist paradoksi. Esiteks on enamus metsad "per$es by Võsa", Siis on tahtmine saada just sellist tõsisemat notti millegi jaoks ja kolmas on teed, mis on seotud ka esimese asjaga. 
Tee teed igal juhul, küsimus on tee laiuses. Kas saab teha teed puude vahel tiirutades või oled sunnitud maha võtma ka värsket. See on reaalse autoga metsa pääsuks vaja olnud tee pealt maha võetud puu, mille peenemast osast sai Sõber talusildile postid. Muu ootab parte peal oma aega millekski muuks, ei raatsinud kütteks teha. 
Sama on kohe ka sealt metsa seest surute puude langetamisega. Kui on VAJA, siis tuleb langetada ja vajadusel ette jäänud või vigastatud ka maha võtta. Aga see kõik ongi TAVALINE metsatöö ja hooldamine! Ei küsi mul metsas tormid luba, kui puu pikali puhuvad ja siis tuleb murdunud latvade tüvesid lisaks võtta. Mis teha - see on elu! Siin tehin toorest männast küll kütte - kahju oli küll aga mis teha? 

Kokku on Teie jutt aga infantiilne lalin ELEMENTAARSEST tööst. Küsimus taandubki tehnikale, millega seda teha! Ehk millega tuua metsast välja selle 200X200 prussi toorikud ja valiklangetamisega kaasnev küttematerjal? Kas tuleb ehitada tee koos teetammiga - ka otsioon, kui omal karjäär ja tehnika olemas. Või äkki saab võimalikult loodust säästvalt selle probleemi lahendada? Mis aga puudutab "per$es by Võsa": mul on isiklik noor männik, mille küll külvas 1982 kolhoos aga mida mina ainuisikuliselt olen siis lapsest saati hooldanud. Ma olen sellest saanud juba terve grillimaja seinte jagu peent pulka esimese puhastuse käigus 2010 ja 2020 tuleb pisike tiir veel sees teha, et viimased kasvus allajäänud ja liiga tihe maha võtta. Ja ka seal see son tee, see on selline "valus" lapsepõlvelaks, kus isa andis 12-aastasele labida ja ütles, et "mine tee mereäärde minemise tee korda!" Istutati/külvati ju mingi adralaadse asjaga ja kõik mätas oli tagurpidi. No küll oli raske lapsel neid sirgeks keerata aga tehtud sain ja siiani hooldan. Seega ma tegin esimese tee metsa 36,5 aastat tagasi (olles praegu 48) ja peale seda olen metsa veel mõned läbipääsud teinud... Ma ei ole ju RMK, et ma peaks kilomeetrites teed tegema ja miljonoites tihudes puid lõikama! Aga ma olen ikka päris kaua Inimesele suutlikus mõõtkavas seda OMA metsas teinud! Kauem, kui enamusel on "omad metsad", sest kolhoosiesimees Rahuoja ei saanud küll ametlikul oma sõbrale elik minu isale metsa anda/müüa aga see oli antud Veskitele "suusõnalise loaga kasutada". Ja seda me ka kasutasime, isa tegi sealt veel enne surma palki ja mina läbi nõukaaja kuni erastamiseni (ei olnud taotlust ja ma sain kogu talu EVPde eest omale osta) 90'tel ka suvekodule kütet (käsisaega...). Ehk 14-aastasena hakkasin oma peaga metsa hooldama... Ja siis ma loen ja mõtlen ja vaatan peeglisse, et päris debiilik ju vastu ei vaata? Mis sest, et Nõmme majal sai just 95 aastat vanust ja me oleme nii kaua siin kohapeal elanud, linnainimestena. 

Ja kummalisel kombel on kaasa mets Järvamaal samasugune ja veel palju põlisem: kummalisel kombel ei tehtud seda lagedaks ega midagi, kui kõik ümbruskond maa-parandati! Ämma ajalooline kodumets jäeti täpselt kunagises Wabariigi aegses mahus alles ja nad tegid OMA metsast kütet veel 70'tel ehk u. 40 aastat ei ole seal enam midagi tehtud. Sama on kindlatsi paljudel siin-kirjutajatel ka kuigi sõltuvalt kohast võisid punakolhoosnikud olla päris punased ja kõik Wabariigi aegne tuli hävitada ja isegi mõtlemine "oma metsast" oli karistatav ning nii jäid need ka hooldamata. Aga mitte kõik. Samas enamus tänastest erametsadest on ikkagi "tagastatud" ja tänastel omanikel-hooldajatel saab olla kuni  25-aastane omanikukogemus, mis on ka tegelikul päris igavik. 

Ehk jätaks need maakate ülbitsemised ära teemal, "mida linnamees metsast tahab!" Mul on enamusest teist pikem (mis ei tähenda suurem või sügavam) kogemus OMA metsaga... Juba abielludes püüti kergelt ülbitseda (oli ikkagi suguvõsa esimene kogemus puhta linnavurlega) ja pandi talu väravasse ette tõsine pakk ja tislerikirves. Ei saanud maakad naerda, linnavurle lõi paari pauguga selle halgudeks, maakatel mokad maani töllakil ja pärast seda pole mulle  julgetud ühtegi sedasorti nalja enam teha. Pigem võeti omaks ja ei saadud hästi aru, kuidas sünnipäraselt linnasaks seuhke tõsi-maakas on. Jah, ma pole metsamajandis saemehena töötanud ja põllutraktorist ega kombainer pole ka olnud aga vaat kolhoosnik küll (Seidla kolhoos ja Tööraamatus suisa kirjas) ja töövahendiks oli T-16, seda küll rohkem ehitusmasinana tsemendi veoks. Ja vaatan veelkord peeglisse - ei ole ajuta molu, kes vastu vaatab!