[2715]

Kuna keegi küsis kuidas nina poolraamidega nõnda ära ühendada et ta poltidest ei liigu ja poldid kinni püsiks siis kui järele mõelda pole nad ühelgi metsatraktoril kinni püsinud ja siis tekkis idee, et mis oleks kui... nina olekski üks detail ja läheks poltidega sidurikoja külge.



Peale väikest mõttetööd ja joonestamist lõikasid ja painutasid tublid meistrid mulle kaks sellist detaili:



   



Kinnituse traktorile lõikasin maha vanadelt poolraamidelt ja läksid millimeetrise lõtkuga vahele ning keevitusega kinni.



   



Tehase keevitust parem ei kommenteeri, kuid sellisega praegu tööd ei saaks ja seega proovisin pisut paremini teha.



Kiitma peab tulemuse eest Telwini keevitust, mis on minu kasutada olnutest kõige parem ja lihtsam kasutada.



Pole tal mingeid menüüsid vaid 2 nuppu kust ühest keerad voolu ja teisest traati ning ülejäänud seaded on insenerid seda konstrueerides lahendanud ja saab keskenduda keevitamisele.



Kokku keevitamisel sai sätitud traktor loodi ja siis loodiga poolraamid paika nõnda, et nad olid tagasilla kaane pinnaga paralleelsed ja ka eest sama kõrgused mitte nagu originaalidel, kus parem oli 2 cm kõrgemal esiotsast.



Keevitamisel igatahes kõveraks ei läinud ja kõrguste vahe jäi 2mm piiridesse.



Selline on uus poolraam traktori küljes:



   



Ühtlasi kui juba tegemiseks läks sai teljevahe 15cm suuremaks ehk kahe augurea võrra sest olgem ausad, sõita on temaga ikka vastik kui teljevahe on nii väike käib kabiinis selline nokkimine et kohati hakkab tervisele.



Fiat näiteks on mõõtudelt muidu sama ja inimenegi sama kõrgel sees aga teljevahe pikem ja hoopis teine maailm.



Lisaks mahuvad ninasse lahedalt ära kõik kolm radikat, akud, õhupaagid ja ventilaator ei pea nii lähedalt mööda käima et veepumpa ei saa maha võtta.



Kõik muud augud poolraamil ühtivad algsega ja võimaldavad seega misiganes Belarusile tehtud asja külge panna.



Siis tulid esisilla kinnitused, millele said uued pronkspuksid sest originaalid nägid poes välja nagu oleks veetorust lõigatud ja lisaks oleks pidanud neid hõõritsema sest sõrmed ei läinud sisse.



Tänapäevaste puksidega aga on lihtne: lased augu mõõtu, võibolla 5 sajandikku jämedama kui pealt keevitama peab tõmbab selle kokku ja sõrm läheb kui võluväel sisse vabalt ja ilma lõtkuta.



   

   

Silla tappidega sai ka vihastada sest see et nad pehmed on oli teada aga sellest pole midagi kui puks ka pehme ja määrdenippel küljes ning seda kasutada.



Kehvem asi aga oli see, et nad olid karbi sees ja kuigi poes sai mikromeetriga mõõdetud ning mõõdud tundusid enamvähem olevat, ühel 2 sajandikku plussis teisel sajandik miinuses tuli kodus ikka välja, et kõike ei oska ette näha ja teised otsad olid 6 sajandikku peenemad.



Oleks siis et sisemine ots peenem ja välimine jämedam siis selle porgandi lööks sisse ja olekski kogu käsitöö aga vastupidi...



Ei jäänudki siis muud üle kui lasin otsad koonusesse ja tegin ekspander puksid peale.



   



Kinni surub selle koostu see kahe poldiga plaat, mis originaalis peaks takistama tal silla pesas pöörduda ja siis keskmise poldiga, mis läheb sõrme sisse saab sõrme niimoodi välja koonuse peale tõmmata, et sellest sillakorpusest tuleb vesi välja.




See sõrme lahendus koonustega on aga mu lemmiklahendus näiteks ekskavaatorinoole avade mis on kulunud lõtkuvabaks muutmisel.



Mis veel?



Veel said poolraami otsad omale tikkpoldid ja nüüd on lausa lust kokku panna ja keermed ei kulu.



Tikkpoldid aga on 10.9 keermelatist, kuhu lähevad otsa pikad jätkumutrid ja selline liide ei tohiks kunagi lahti tulla.