09-04-2021, 00:14 AM
Lõpuks jõudis vänt lihvist tagasi ja pind on oluliselt parem kui tehasest tuleb.
Kõik kaelad ilusti 74,94 ja plokk sai ka ära tehtud ühe joone peale.
Mõnda kaant pidi ikka päris palju maha võtma ja korra tundus juba, et freesida oleks võinud, kuid sai ka nii.
Tehas on ajanud hõõritsa jõuga läbi ja need kaelad kus õlipilu on plokki freesitud olid pea 0,1mm kõrgemale jõutud ajada ja minu ettepanek tehasele oleks, et tehke kõigile kaeltele see soon põhja ja kõik oleks ühe joone peal...
Raamlaagripesasid hoonida ei saanud sest nii suurt hooni lihtsalt tegijal polnud ja sai alumiintoru aetud terasvõlli peale ja treitud üle vajaliku saalede välismõõdu peale.
Selle järgi siis kaasi maha võetud kuni hakkas kinni pooma ja siis kõige peenema teemantpastaga, mis jääb alumiini sisse hästi kinni ja see praktiliselt ei kulu seda asja liigutatud kuni ettenähtud moment poltidel peal ja hoon liikus sees vabalt.
Pärast vändaga proov ka ühe kaela kaupa ja kellaga mõõtes lõtkud ilusti 6 kuni 7 sajandikku.
Pikkilõtkule remontseibid ja ka pikilõtk sai 8 sajandikku.
Vähem pole enam soovitav eraldi pikilõtkuseibidega et õli vahele pääseks.
Hülssidele peaproov enne tihendite panekut ja väljaulatus kõigil selline.
Ühe hülsi pidi võtma teisest komplektist, kuna neil olid kraed kõik ise kõrgusega ja sai nii asja vaheseibideta paika.
Uued silikoonist hülsitihendid on päris heast materjalist juhtunud, nagu testid näitavad.
Üks komplekt sai pandud lahustisse seisma et kas läheb paiste, kuid ei läinud 3 päevaga vähemalt.
Teist komplekti sai õlis kuumutatud praeahjus 150c juures tunnike ja ei kuivanud ka kokku ega läinud kõvaks.
Paigaldus ka imelihtne kummitihenditega võrreldes, mis on mingil arusaamatul moel rõngasoonest väiksemad ja neid sinna vahele sättida et hülss midagi ära ei hammustaks on kõrgem teadus.
Poes muidugi küsitud sai neid siis üteldi et need on nii kallid, et ma olla esimene kes neid ostab.
Eks nad kallid olidki tahmarõngastega võrreldes...
Ülemisele otsale sellist kõvemat hermeetikut ka ääre alla, et kui tihendist gaasid läbi pääsema peaks siis mitte hülsi ääre alt veesärki ja alla rõngaste piirkonda grafiitmääret et hästi libiseks ja roostetamast hoiaks.
Paljud on küsinud, et miks on vaja seda nii teha ja et tehasest on hoopis teised mõõdud ja raamatud ei räägi midagi sellistest tegevustest ning ei saa paremini ise teha kui tehasest ja vastus oleks, et just seepärast ongi vaja teisiti teha.
Esiteks on masina ja mootoriehituses paljud lahendused ja tehnoloogiad edasi arenenud.
Mootoriõlid on paremad, teadmised õli puhastamisest ja nõudmised kulumisele on hoopis midagi muud kui aastal 67 olid.
Nõudmised mootori võimsuse ja ökonoomsuse osas on ka tõusnud ja kui kunagi tundus asi hea olema, siis ainult seepärast, et polnud paremat nähtud...
Nüüd aga on olemas kõik need teadmised ja võimalused neid kasutada ja pealegi on siin väike põnevusmaoment ka, et kas see mootor kestab kui ta õieti kokku panna.
Tehase moodi koostatuna kestis ta umbes 16000 km...
Eks ta selline igav asi ole, sajandikud ja tolerantsid, keda see ikka tänapäeval huvitab...
Kõik kaelad ilusti 74,94 ja plokk sai ka ära tehtud ühe joone peale.
Mõnda kaant pidi ikka päris palju maha võtma ja korra tundus juba, et freesida oleks võinud, kuid sai ka nii.
Tehas on ajanud hõõritsa jõuga läbi ja need kaelad kus õlipilu on plokki freesitud olid pea 0,1mm kõrgemale jõutud ajada ja minu ettepanek tehasele oleks, et tehke kõigile kaeltele see soon põhja ja kõik oleks ühe joone peal...
Raamlaagripesasid hoonida ei saanud sest nii suurt hooni lihtsalt tegijal polnud ja sai alumiintoru aetud terasvõlli peale ja treitud üle vajaliku saalede välismõõdu peale.
Selle järgi siis kaasi maha võetud kuni hakkas kinni pooma ja siis kõige peenema teemantpastaga, mis jääb alumiini sisse hästi kinni ja see praktiliselt ei kulu seda asja liigutatud kuni ettenähtud moment poltidel peal ja hoon liikus sees vabalt.
Pärast vändaga proov ka ühe kaela kaupa ja kellaga mõõtes lõtkud ilusti 6 kuni 7 sajandikku.
Pikkilõtkule remontseibid ja ka pikilõtk sai 8 sajandikku.
Vähem pole enam soovitav eraldi pikilõtkuseibidega et õli vahele pääseks.
Hülssidele peaproov enne tihendite panekut ja väljaulatus kõigil selline.
Ühe hülsi pidi võtma teisest komplektist, kuna neil olid kraed kõik ise kõrgusega ja sai nii asja vaheseibideta paika.
Uued silikoonist hülsitihendid on päris heast materjalist juhtunud, nagu testid näitavad.
Üks komplekt sai pandud lahustisse seisma et kas läheb paiste, kuid ei läinud 3 päevaga vähemalt.
Teist komplekti sai õlis kuumutatud praeahjus 150c juures tunnike ja ei kuivanud ka kokku ega läinud kõvaks.
Paigaldus ka imelihtne kummitihenditega võrreldes, mis on mingil arusaamatul moel rõngasoonest väiksemad ja neid sinna vahele sättida et hülss midagi ära ei hammustaks on kõrgem teadus.
Poes muidugi küsitud sai neid siis üteldi et need on nii kallid, et ma olla esimene kes neid ostab.
Eks nad kallid olidki tahmarõngastega võrreldes...
Ülemisele otsale sellist kõvemat hermeetikut ka ääre alla, et kui tihendist gaasid läbi pääsema peaks siis mitte hülsi ääre alt veesärki ja alla rõngaste piirkonda grafiitmääret et hästi libiseks ja roostetamast hoiaks.
Paljud on küsinud, et miks on vaja seda nii teha ja et tehasest on hoopis teised mõõdud ja raamatud ei räägi midagi sellistest tegevustest ning ei saa paremini ise teha kui tehasest ja vastus oleks, et just seepärast ongi vaja teisiti teha.
Esiteks on masina ja mootoriehituses paljud lahendused ja tehnoloogiad edasi arenenud.
Mootoriõlid on paremad, teadmised õli puhastamisest ja nõudmised kulumisele on hoopis midagi muud kui aastal 67 olid.
Nõudmised mootori võimsuse ja ökonoomsuse osas on ka tõusnud ja kui kunagi tundus asi hea olema, siis ainult seepärast, et polnud paremat nähtud...
Nüüd aga on olemas kõik need teadmised ja võimalused neid kasutada ja pealegi on siin väike põnevusmaoment ka, et kas see mootor kestab kui ta õieti kokku panna.
Tehase moodi koostatuna kestis ta umbes 16000 km...
Eks ta selline igav asi ole, sajandikud ja tolerantsid, keda see ikka tänapäeval huvitab...