10-11-2022, 10:16 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 10-11-2022, 10:17 AM ja muutjaks oli v6sa.)
Väga ilus ja vajalik töö tehtud jälle.
Hüdrauliline püsttõmmits teeb elu lihtsamaks mitte ainult künnil
Kergeks loetakse liivasid, turbaid ja kuni keskmisi saviliivasid. Peamine märksõna on siin ikkagi reguleerimine. Sirge raami ja vannastega 12-14 tolli ader õigesti reguleerituna peaks vähegi mustrit omava rehviga põksinäksi järel õigel niiskusel mulda keerama küll ka kolmesena. Võib-olla raskel savimaal tuleb kolmas sahk ära võtta. Kui juba kaks sahka on liiast, siis ongi muld kündmiseks liiga märg.
Sel sügisel oli võimalus näha üht vana Överumi, "mis kohe üldse kuhugi ei kõlvanud". Ega kõlvanudki: keskmine vannas sirgemaks tõmmatud ja vasakule kõver (ilmselgelt kivisse aetud), tagumine jälle liiga konksus (tõenäoliselt millegi otsa tagurdatud) ehk iga sahk jooksis oma rada. Lisaks oli esimese tera jätkuks keevitatud mingi suvalise saha tera nii, et ots oli maaga suisa paralleelne. Haakelati vänt "õigeks aetud" ehk sirgeks väänatud. Säärast oinasarve muidugi jooksma ei saa ja selle koht ongi utiil või õueskulptuur. Loomulikult saab kõike remontida, aga milleks, kui siit saab mõistliku hinna eest normaalse asja.
Tuletame meelde: need adrad loodi ajal, kui suur traktor oli CATII rippsüsteemiga ja mootori võimsus oli üle 50 kW. Normaalne traktor oli miski 35 kW, CATI ripuga ja kaalus heal juhul kaks tonni. Põksinäks kaalub lahja kaks tonni ja mootorivõimsuse puudujääki saab kompenseerida madalama käiguga. Veorattaid peab aga ujuvas asendis kündes ballastima. Nii 250 kilo kummalegi on ilmselt vaja. Normaalsel traktoril oli juba toona "fergusoni süsteem" elik asendi- ja veojõukontrolliga rippsüsteem.
Hüdrauliline püsttõmmits teeb elu lihtsamaks mitte ainult künnil
(09-11-2022, 22:16 PM)gruppen Kirjutas: Kolmesena T-25 järel? Mis selle "kergemal maal" definitsioon on? Meil on samasugune ader kusagil seismas aga ilmselt on "raskem maa".
Kergeks loetakse liivasid, turbaid ja kuni keskmisi saviliivasid. Peamine märksõna on siin ikkagi reguleerimine. Sirge raami ja vannastega 12-14 tolli ader õigesti reguleerituna peaks vähegi mustrit omava rehviga põksinäksi järel õigel niiskusel mulda keerama küll ka kolmesena. Võib-olla raskel savimaal tuleb kolmas sahk ära võtta. Kui juba kaks sahka on liiast, siis ongi muld kündmiseks liiga märg.
Sel sügisel oli võimalus näha üht vana Överumi, "mis kohe üldse kuhugi ei kõlvanud". Ega kõlvanudki: keskmine vannas sirgemaks tõmmatud ja vasakule kõver (ilmselgelt kivisse aetud), tagumine jälle liiga konksus (tõenäoliselt millegi otsa tagurdatud) ehk iga sahk jooksis oma rada. Lisaks oli esimese tera jätkuks keevitatud mingi suvalise saha tera nii, et ots oli maaga suisa paralleelne. Haakelati vänt "õigeks aetud" ehk sirgeks väänatud. Säärast oinasarve muidugi jooksma ei saa ja selle koht ongi utiil või õueskulptuur. Loomulikult saab kõike remontida, aga milleks, kui siit saab mõistliku hinna eest normaalse asja.
Tuletame meelde: need adrad loodi ajal, kui suur traktor oli CATII rippsüsteemiga ja mootori võimsus oli üle 50 kW. Normaalne traktor oli miski 35 kW, CATI ripuga ja kaalus heal juhul kaks tonni. Põksinäks kaalub lahja kaks tonni ja mootorivõimsuse puudujääki saab kompenseerida madalama käiguga. Veorattaid peab aga ujuvas asendis kündes ballastima. Nii 250 kilo kummalegi on ilmselt vaja. Normaalsel traktoril oli juba toona "fergusoni süsteem" elik asendi- ja veojõukontrolliga rippsüsteem.