[indreksirk]

2014. aasta kevadel otsustas üks pere Tallinna äärelinnas oma garaazi tühjaks teha. Kuna seal seisis kuhi vana Audi juppe, siis pöörduti ühe vanatehnikaklubi klubi juhtide poole, et aru saada, mis selle rauahunniku väärtus võiks olla. Saadud hinnapakkumine pani kukalt kratsima ja nii otsiti sellele alternatiivset hinnangut. Vahuri tegi pakkumise 2x suuremas vääringus tingimusel, et kui oleme hunniku läbi töötanud, siis on valmis ka rohkem pakkuma. Lõime käed ning hakkasime asju minema vedama. Vana peremees oli 80-ndatel umbes 10 aastaga mitme auto jagu juppe kogunud ning alustanud ka väiksemate osade kordategemist. Kuna osade väärtus oli ilmselgelt suurem, siis sai vabatahtlikult veel juurde makstud. Niisiis olid need masinad üsna laiale seltskonnale teada, kuid Eestis ei ole just palju mehi, kes nii suudaks auto kokku panna.
Juppe sorteerime ja katalogiseerimine siiani, aga suures plaanis oli kahe kabrioleti kokkupanekuks kõik olulised osad olemas – kered, uksed, aknad, katusesõrestik, torpeedo, kapotid, poritiivad. Muid osi on mõnda nelja auto jagu, aga palju juppe on loomulikult ka puudu. Autod olid nii juppideks võetud, et vaid üksikuid osi tuli kahekesi tõsta. Neid bussitäisi tuli ikka mitu ja tassimist jätkus mitmeks päevaks.
Selles rauahunnikus autot näha oli loomulikult raske, aga Vahuri oskusi teades on auto kokkupanek täiesti reaalne. Vahuri enda hinnang on selline, et DKW autod on alguse saanud vähemast. DKW-de projektide tegemise lood on nähtavad siin.
Kuna DKW autod ootasid lõpetamist, siis esimesed viis aastat kulusid kontaktide otsimisele ning teadaolevate autode-varuosade kaardistamisele. Tegemist on ikkagi kordades haruldasema autoga kui DKW ja seetõttu on teatud osade leidmine väga keeruline. Aga just see on osa selle harrastuse võlust.