Audi 920 - 1939
#21

Jah, nende enne sõja aegsete autode renoveerimine on üks kolgata tee. Kui vaatan oma ponnistusi GAZ M1 ja M11-ga. siis M11 osas andsin alla ja ega M1-ga pole ka kuhugi jõudnud. Kuigi läheb neljas aasta. Vahur muidugi fantast vend ja küllap ta saab ka selle Audiga maha. Hea meel, et kuigivõrd saab kasutada minu poolt Ukrainast toodud tagasilda ja asi päris tühja ei läinud. Aga edu teile.
Vasta
#22

Tänan heade soovide ja abi eest. Eestimaal on meile teadaolevalt kaks Wanderer W23 kabrioletti, kuid nende omanikud hoiavad neid peidus ning ei ole valmis tegema koostööd isegi väiksemate detailide võrdlemisel. Positiivne on siiski, et üks Eestimaa lahtine Audi 920 ja 2 kinnist Audi 920 on koostööaltimate omanike valduses. Mõned kinnised Wanderer W23 autod on ka võrdluseks üle vaadatud. Samuti lätlaste meile teadaolevad 2 lahtist Wandereri ja 2 lahtist Audit on olnud võrdlemiseks ja koostöö tegemiseks avatud. 

Esiistmed olid meie masinal läinud kaduma. Eelmine peremees alustas nende kordategemist, kuid asjad jäid soiku sadulsepa juures. Kui siis ükskord läks tagasi küsima, oli mees siitilmast lahkunud ning üleliigne kola juba minema visatud. Alles olid vaid istmesiinid ning seljatoe küljes oleva käepideme hoidikud ühe istme jaoks. 

Algul tundus, et kõigil masinatel on ühesugused istmed, kuid sügavam uurimistöö paljastas, et esmapilgul sarnastel istmetel on siiski oluliseed erinevused. Kinnised kered valmistati nimelt Horchi keretehases ning lahtised kered Gläseri töökojas. Esiistmete puitosa ning rauad olid erinevate meistrite tehtud ning väliselt erinevad. Kui see sai selgeks, siis lõpetasime doonoristmete otsimise ja keskendusime sellele, et leida head näidised koopiate tegemiseks. Lähimad originaalraudadega istmed olid Tartus ning saime loa need näidiste tegemiseks lahti võtta.

       

Katted loomulikult valed, rauad roostes ning puu mäda, aga vähemalt mingi näidis. Lahtivõtmisel selgus, et ka vedrustus oli kunagi millegi käepärasema vastu vahetatud, mistõttu oligi neist pinkidest abi vaid uute puuosade ja raudade tegemisel. Aga suureks abiks seegi. Ühes varasemas postituses olid pildid istmepatjade külge kinnituvatest alustest. Pärast poolt aastat erinevate meistrite tülitamist ning ka oma tööd on siis puu- ja rauaosa valmis. Lätlaste näidise abil saame vast vedrustuse ka tehtud ning Lätis on säilinud Audi 920 kabrioleti originaalne sisustus. Mittekasutatav, kuid piisavalt hea, et sadulsepal on võimalik seda näidisena kasutada.

       

Nüüd jätkame vedrustusega, sadulsepa töö jääb hilisemaks.

       
Vasta
#23

Tere 

Originaalsetel regull-poltidel näikse olevat miski fäänsi mummu-"rihveldus"?
Saan aru, et neist mainit poltidest saab keerata seljatoe nurga paika. Seljatugi on iga kell etteklapitav, st mingit fikseerimisvõimalust pole?
Vasta
#24

Palju huvitavam on et juhiistme padi on seljatoest kitsam - kas see on tehtud keskkonsooli millegi äramahutamiseks?

"Idiootidega pole mõtet vaielda - nad veavad sind enda tasemele ja lajatavad siis kogemusega" /Iid-Tõstamaa/
Vasta
#25

Minu kogemuse järgi kaheukseliste enne sõda valmistatud autode esiistmete seljatoed ei olegi fikseeritavad - see tava jätkus tegelikult veel mitu kümnendit hiljemgi. Hiljem küll lükati kogu iste koos istmepadjaga ette, kuid lukustus kui selline puudus kindlasti veel 60-ndatel. Vähemalt ei suuda küll meenutada ühtegi sellist enne sõjaaegset istet, millel seljatugi lukustuks (va neljaukselised, kus esiistme seljatuge ei ole vaja alla klappida). Kruvidega saab reguleerida seljatoe nurka. Juhiiste on kitsam, kuna kardaanitunneli kõrval on käsipiduri hoob. Raudade valmistamine oleks olnud oluliselt lihtsam kui seda ühte kõverikku ei oleks olnud.
Vasta
#26

(25-03-2020, 21:19 PM)Walter Kirjutas:  Palju huvitavam on et juhiistme padi on seljatoest kitsam - kas see on tehtud keskkonsooli millegi äramahutamiseks?
Vanasti oligi meestel õlad laiemad kui tagumik. Big Grin

PS: See postitus ei kandideeri absoluutsele tõele, lihtsalt minu arvamus!
Vasta
#27

(26-03-2020, 12:11 PM)indreksirk Kirjutas:  Minu kogemuse järgi kaheukseliste enne sõda valmistatud autode esiistmete seljatoed ei olegi fikseeritavad - see tava jätkus tegelikult veel mitu kümnendit hiljemgi. Hiljem küll lükati kogu iste koos istmepadjaga ette, kuid lukustus kui selline puudus kindlasti veel 60-ndatel. Vähemalt ei suuda küll meenutada ühtegi sellist enne sõjaaegset istet, millel seljatugi lukustuks (va neljaukselised, kus esiistme seljatuge ei ole vaja alla klappida). Kruvidega saab reguleerida seljatoe nurka. Juhiiste on kitsam, kuna kardaanitunneli kõrval on käsipiduri hoob. Raudade valmistamine oleks olnud oluliselt lihtsam kui seda ühte kõverikku ei oleks olnud.
Tänan. Edu ja asju!
Vasta
#28

Tagaosa töödega on jõutud tagasilla ristvedru kattetunneliga valmis ning ka rattakoopad on paigas. Nüüd tuleb uus tunnel oma kohale paigaldada. Edasine töö peaks nüüd muutuma lihtsamaks, kuna seni on tulnud ehitada sisuliselt õhku. Nüüd on mingid konkreetsed kohad juba paigas.

Kõigepealt näidiseks olnud ning oma elus mitmesugust remonti näinud tagaosa. Selle remontimine oleks suurem töö kui uue tegemine ning tulemus ilmselt ei oleks ka kuigi esteetilise väljanägemisega.

   

Uuel tunnelil on kõik vajalikud tööd tehtud ja on valmis paigaldamiseks oma kohale. Enne aga võrdluspilt originaaliga. 

   

Tagaosa rattakoopad on paigas - loomulikult oli nende tegemise ajal tagasilla tunneli toorik oma koha. Nüüd tuleb tunnel oma kohale panna ja lõplikult kinnitada. Puitdetailidel ei ole sellist kandvat rolli nagu DKW autodel, kus kogu kere püsiski puitsõrestikul. Audi kerel on puidul abistav roll - lisab küll teatud piirkondadesse ka jäikust ja pakub tuge või kinnituskohti, kuid põhikonstruktsioonid on siiski metallist. Selle võrra on Audi kere taastamise mõttes lihtsam - rauast asju saab ikka painutada ja vajadusel uuesti lahti lõigata ning uuesti kokku keevitada. Puitsõrestiku puhul eksimust parandada ei saa - tuleb uuesti teha. 

   
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: Peeter80, 1 külali(st)ne